title
stringlengths 12
119
| lang
stringclasses 1
value | source_name
stringclasses 1
value | format
stringclasses 2
values | category
stringclasses 1
value | cefr_level
stringclasses 4
values | license
stringclasses 1
value | text
stringlengths 126
36.9k
|
|---|---|---|---|---|---|---|---|
EKSAMITÖÖ KOOD 0151304 (26600967-e3f0-406c-9747-735eee8c9752).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Tabelites on suurematest rahvaspordiüritusest statistika.
Analüüsitavad SEB Tallinna Maijooks (osalevad ainult naised), ja osavõtt Tartu maratonist.
Arvestatud osalejate arv ja aeg viidi läbi aega.
Esimesel tabelil me näeme, et toimub Tallinna jooks 1988. aastas.
Arv osalejad kuni 2010 aastani tähtsam kõrgem, kui alguses.
Teisel tabelil me näeme, et 1987 aastas oli kõrgem osalejad arv kui 2010. aastas.
Võrreldes oma vahel need tabelid järeldub et spordiga inimesed tegelevad kogu aeg.
Suur huvi on rahvaspordi vastu.
Mõlemad tabelid nähtub, et osalejate arv on keskmel tasel.
Viimasel ajal tõusnud naiste huvi rahaspordi tegeleda.
Endine mehed rohkem osavõtnud võistlustes.
See on suurepärane, et inimised hoolitsevas oma tervise eest, ja osa võttavad erinevaid võistlusi.
See nähtub, et inimesed on väga aktiivne.
Spordiga tegelimine prestiž on tõuseb.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid!
Lubage mul tutvustada end.
Minu nimi on ... Soovin teha ettekande "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Arutatame teemad on: 1. Naiste ja meeste võimalused tööturel 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Tänaseks on rohkem võimalusi tööturule on mehel.
Kuidas me vaatame erinevaid allikad, mida pakkuvad tööd, siis näeme, et suur osa pakkumised meste jaoks.
Need kombed olnud väga ammu.
Endine mehed töötavad, aga naised kasvatavad lapsed.
See ettekujumine on säilitud siiamani mõnedes riigis.
Tänaseks on olukord teine.
Naisedel seadusi järgi on õiged nagu mehedel.
Naise ja meeste võimalused tööturul sõltuvad haridusest, töökogemustest, tingimusest jne.
Igas juhas on oma eelistusi.
On pirkonnad, kui rohkem töötavad mehed: kaevurit, keemitööstus jn, kus on raske töö.
Politikat on ka rohkem mehed.
Naised rohkem kasvatajad, õpetajad, müüjad.
Vanasti kõik elukutsed olid ainult mehele: arst, kook, õpitaja, juuksur jm, olid kutsed mehele jaoks.
Elu näitab et saavuta edu meehele või naisele, vaja palju töötada ja õpida, et sai tippspetsialistina.
Samuti puutub negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Võimalus õpida ja töötada on, see sõltub sooviselt.
Soobiv inimene võtta pädevus.
Kui kõrgeim haridus ja amet, siis rohkem pingevus, pädevus.
Stereotüüpide mõju inimestel, kes ei soovi ise õpida ja võtta pädevus.
Paremine, nad otsustuvad nii, töötada 8 tundi ja ei vaja rohkem mõtelda töö eest.
See on väga lihtne.
Iga inimeme valitseb ise oma elu ja otsustab mis teha edasi.
Aitäh tähelepanu eest!
Palun esitage küsimusi.
Sõnu 530 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151305 (9dcc22b1-d58f-4d15-a0c4-eaed06ebec10).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Vastavalt statistikale SEB Tallinna Maijooksus 1988. aastal osalejate arv oli kõige vähem, kui järgmistel aastatel.
Hiljem, 1991. aastal, osalejate arv järsult kasvas.
Sel aastal SEB Tallinna Maijooksus osalesid umbes viis tuhat naist, et omakorda 90% enam, kui 1998. aastal.
Alates 1992. aastast osalejate arv natukene vähenes.
Perioodil 1992-1995 osalejate arv jäi samale tasemele.
Alates 1996. aastast jooksu populaarsus naiste seas suureneb.
2001. aastal osalejate arv moodustab umbes kaheksa tuhat naist, et omakorda kaks korda enam, kui 1990. aastal.
2008. aastal jooksu populaarsus natu langes.
Maksimaalne osalejate arv registreeriti 2011. aastal - umbes kaksteist tuhat naist.
Võib teha järeldus, et jooksus osalejate arv iga aastaga kasvab ja see fakt rõõmustab väga.
Samal ajal Tartu maratonis osalejate arv vastupidi iga aastaga langeb.
Näiteks, 1987. aastal maratonis osales umbes viisteist tuhat inimest, aga 1993. aastal osalejate arv vähenes järsult kahe tuhani.
Järgmistel aastatel need näitajad natu surenesid viie tuhaeni.
Alates 2009. aastast kuni 2011. aastani osalejate arv moodustas kaheksa inimest, et omakorda umbes kaks korda vähem kui 1987. aastal.
On näha, et Tartu maratoni populaarsus aastatega oluliselt vähenes.
Igal juhul võib öelda, et rahvaspordi populaarsus viimastel aastatel jätkab kasvada.
See on tingimatult hea märk.
Meie tervisele on kasulik füüsiline koormus ja inimesed teavad sellest.
Tulemuseks meil on võimalus lähiaastatel saada tervislikuks ühiskonnaks.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid!
Eile osalesin Sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud konverentsil.
Teemaks oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Konverentsil arutleti soolise võrdõiguslikkuse probleemi.
Võib öelda, et tänaseks ajaks see probleem jääb väga aktuaalseks eesti elanike seas.
Paljude arvates, naiste ja meeste võimalused tööturul on erinevad.
Meestel on enam võimalusi, kui naistel.
Mehed saavad füüsiliselt tööd teha, aga naised paraku ei saa.
Meie ühiskonnas mehed saavad suurem töötasu, kui naised.
Eriti raske leida endale töökohta noortel naistel.
Tööandjad eelistavad võtta tööle mehi.
Noored naised tahavad pere luua, lapsi sünnitada.
Nimelt lapsed on suur peavalu tööandjate jaoks, sest väikesed lapsed haigestuvad sageli.
Aga see tähendab, et naine on sunnitud lapsega kodus olema.
Sellega seoses tekivad probleemid, sest tööandjad vajavad oma töötajat pidevalt.
Meestel pole vaja lastega kodus istuda.
Nad ei sõltu lapse terviseseisundist.
Samal ajal tööotsingut sageli segavad meie ühiskonnas loodud erinevad stereotüüpid.
Näiteks arvatakse, et koolis peavad töötama naised.
Õpetaja eriala on ebapopulaarne meeste seas.
Minu arvates, see on absoluutselt vale arvamus.
Mehed on vajalikud koolis.
Meil on vaja eemaldada selliseid stereotüüpe.
Arvan, et naistel ja mehel peavad olema võrdsed õigused nii tööturul, kui töö tasustamisel ka.
Juhul kui naine Sõnu 573 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151306 (8d8e057c-0438-41c8-970b-ad4bd8daf35d).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
"SEB Tallinna Maijooksi järelduseks on rahvaspordi populaarsuse kasv Eestis".
Aastal 1998 mitte keegi ei osalenud SEB Tallinna Maijooksis.
Võrreldes sellega Tartu maratonist tundsid huvi rohkem kui 14000 osalejaid.
Need uuringu tulemused peegeldavad Tartu maratoni populaarsust, tol ajal, kui algas Eesti rahvasport.
Seejärel inimeste huvid muutusid.
Aastast 1989 kuni 2008 aastani maijooksi osalejate statistika oli keskmisel tasemel.
Juba 2008 aastast uuringu tulemus näitas kõva kasv ning inimeste huvi suurenemine Tallinna Maijooksi poole.
Võrreldes selliste tulemustega inimeste huvid Tartu maratoni poole oli vähem astast 1989 kuni 2008 aastani.
Aastal 2011 osalesid Tallinna Maijooksis umbes 12000 naisi, siis kui osalejate arv Tartu maratonis aastal 2011 oli üks kolmandiku vähem.
2001 aasta uurimuse tulemused selgelt peegeldavad Tallinna Maijooksi populaarsust Eestis.
2001 aastal umbes 8000 naisi osalesid maijooksis.
Need andmed olid rohkem kui kaks korda vähem Tartu Maratoni asjaolus.
Astast aastani, eriti 1994 kuni 2002 aasta intervallini oli maijooksi huvi tendents ning need andmed kasvasid ka aastast 2008 kuni 2011 aastani.
Uuringu tulemused näitavad ka aeglase kasvu Tartu maratoni huvi poole aastast 1993 kuni 2011 aastani.
Ilmtingimata uurimuse tulemused peegeldavad eestlaste huvi rahvaspordi poole.
Vaid andmed rõhutavad, et Tallinna Maijooks on populaarsem, kui Tartu maraton.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleeg, Kirjutan sulle tutvustades soolise võrdõiguslikkuse küsimuse ning hetkeseisu Eestis.
Möödunud nädalas mina osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil.
Selle konverentsi teema oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Sooviks teha sulle sellest konverentsist ülevaadet.
Arvan, et see teave omab sinu jaoks märkamisväärsest tähtsust ning paneb sind mõtlema ka selle teema ja asjaolu üle.
Konverentsi peamised eesmärgiks oli tutvustada kohalviibijaid naiste ja meeste võimalusi Eesti tööturul.
Esinejad tõstsid küsimust soostereotüüpide negatiivsest mõjust töö- ja haridusvaldkonnas.
Veel räägiti soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkust meie ühiskonnas.
Lisaks sellele üldisele tutvustusele tahaks peatuda lähemalt seal arutatud teemal ja jagada oma arvamust.
Esiteks, peatun asjaolus, et naiste ja meeste võimalused Eesti tööturul osutuvad olla mitte võrdsed ning nendel on vahe.
Seda tõestavad kaasaegsed uuringud ka.
Meie ühiskonnas on moodustanud stereotüüpsed erialad ja töövaldkonnad.
Ühed töö tüübid on pühendatud ainult naistele, teised aga meestele.
Elu näitab, et need stereotüübid mõjutavad naiste ja meeste võimalusi tööturul ja teenistuskäigu laienemisel.
Ühe või teise inimeste jaoks see negatiivne mõju võib osutuda halvaks tagajärjeks haridusvaldkonnas.
Õpitud varem eriala võib osutuda inimeste jaoks mõtetu.
Mainin ka seda asjaolu, et keskmine meeste palk on Eesti statistika tuginedes kõrgem, kui naistel.
Sest et meeste töö on pingelisem ja keerulisem.
On niisugune arvamus meie ühiskonnas, et mehe töö palju raskem, kui naiste tööülesanded.
Mina aga ei jaga sellega oma arvamust.
Naiste ja mehe võimalused tööturul peaksid olema võrdsed.
Selle võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas on kõrg ja teadusväärne.
Kaasaegne maailm, mis on keeruline ning kiire elutempoga, pruugib soodustada heaolu nii naiste kui ka meeste tööturul.
Arvan, et haritud inimesed peaks muidugi omama teadmisi oma soolistest võimalustest ja võrdsust.
Kokkuvõtteks, kas sina jagad sinu arvamust selle teemaga ning missugune on sinu seisukoht?
Lugupidamisega, sinu kolleeg Sõnu 647 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151307 (2fee295e-6299-4b5d-906d-1d31cbcbcefb).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis Viimasel ajal rahvaspordi populaarsus Eestis suurendab, eriti viimasel aastal seda on näha statistika järgi, osalejaid SEB Tallinna Maijooksul ja Tartu maratonil.
Statistika "SEB Tallinna Maijooksu", kus on andmed ainult naaiste kohta näitab seda et naised aastal 1988 peaaegu ei osalenud, nende arv oli praktiliselt null ja juba üheksandal neende arv oli juba kakstuhat ja aastal kaks tuhat kümme naist olid juba peaaegu kaksteist tuhat.
Tartu maratoni statistika näitab seda et alguses osalejate arv aastal kaheksakümne kaheksandal oli natukene rohkem kui neliteist tuhat ja praegu seisaga see on maksimum, sest juba üheksakümne kolmandal osalejate arv oli vähem kui kaks tuhat ja sellest aastal see arv hakkas suurendada, näiteks aastal kakstuhatkümme osalejate arv oli juba neli tuhat inimest ja aastal kakstuhat kümme kaks korda rohkem.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Kolleegid, mina osalesin üleeile Tallinnas, kontserdimajas "Estonia" sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis", ja otsustasin teie jaoks edastada sellest konverentsist oma ülevaade.
Põhiteemad konverentsil olid naiste ja meeste võimalused tööturul ja soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas.
Esimene teema on väga populaarne viimasel ajal meie ühiskonnas, kuna praegu seisuga terve maailmas majanduskriis ja inimeste jaoks võimalused tööturul on väga halvad, vahet ei ole kas sa oled mees või naine, seda tunnevad kõik.
Aga seda, et kõik on võrdsed tööturul loomulikult seda öelda ei saa.
Meeste jaoks võimalused rohkem, eriti praegu suvel, üsna palju nendest töötavad ehitusel.
Tööturul pakkumiseid töötada ehitajana on väga palju ja isegi nende meeste jaoks kes ei ole selles valdkonnas spetsialistid, nad võiavad töötada abitöölisena ja tööajal juba omandada vajalik oskuseid.
Nende jaoks kellel on kutseharidus, ehitus valdkonnas tööturg pakub järgmiseid töökohad: ehitaja, keevitaja, elektrik, rasketehnika autojuht, puusepp ja võimalust nende jaoks tööleidmiseks on väga palju.
Naiste võimalused võrdus meestega nagu ma juba ütlesin on vähem.
Tööturg pakub nendele koristustöö ja töö müüjana.
Teine teema "Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas" on samuti väga populaarne Eestis ja sellest viimasel ajal palju räägitatakse televiiseris, internetis, ajalehes, kuna kõik teavad et naine ja mees ei ole võrdsed tööturul.
Viimased uuringud näitavad seda, et näine saab vähem palka samal töökohal kui mees, ja tööandja võtab tööle tihti meest kui naist, kui töökohal kandideerivad mees ja naine.
Ja selliseid soostereotüüpide on igal pool Eestis.
Mid ei saa öelda haridusvaldkonna kohta, kus selliseid juhtumeid praktilisell ei esine.
Ühesõnaga probleemid tööturul on olemas ja neid on vaja lahendada.
Sõnu 561 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151309 (fb74f199-1724-42cd-8b0a-e359522ee61d).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Tänapäeval paljude inimeste sihtmärk elus on raha ja karjääri ärendamine.
Tunduks, et tervis ja sport on tagaplaanile ära liikunud.
Siiski tegelikult suht palju inimesi, Eesti suuruses, püüab kasvõi natuke seotada oma elu spordiga, ja Eestis tekkib palju võimalusi seda teha.
Vaatame nüüd lähemalt rahvaspordi populaarsust.
Eestis toimuvad igasugused spordiüritused kus võivad osaleda kõik soovijad.
Spordiüritusena võib olla maraton või tervise rada näiteks.
Ja statistika järgi neid soovijaid on suht palju tänapäeval.
Kahjuks selline osavõtt oli mitte alati.
Umbes viisteist aastat tagasi osalejate arv oli kolm korda vähem kui praegu.
Aga ikka aastast aastani spordiürituste osalejate arv kasvab.
Isegi kui mõnedel aastadel see arv sai vähemaks, ükskõik me võime öelda, et praegu on näha, et rahvaspordi populaarsusel on stabiilne tõus, eriti viimasel ajal.
Praegune olukord on suurepärane selles suhtes.
Aga üldine pilt on ikka kurb, sest näiteks kakskümend viis aastal tagasi rahvasport oli populaarsem kui praegu.
Sellest võib öelda meile Tartu maratonist osavõttu statistika, kus 1987. aastal oli 14000 osalejat, mis võrdles 2010. aastaga on suht palju.
Kokkuvõteks tahaks öelda, et rahvasport Eestis saab populaarsemaks ja loodame, et populaarsuse tõus jääb stabiilsena ka tulevikus, sest tervis on tähtis, aga sport on tervise põhi.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid.
Paar päeval tagasi osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil.
Selle ürituse põhi teema on väga tähtis meie tegevuse valdkonnas ja nüüd mina tahaksin tutvustada Teid temaga.
Konverentsi põhi teemana oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Kuna see teema on liiga lai me vaatame lähemalt tähtsamaid asju ja mõtteid.
Esimesena tuleb jargmine küsimus: millised võimalused tööturul on naistel ja meestel.
See on arusaadav et mõned elukutsed on nii rasked, et soobivad ainult tugevale inimesele.
Selles suhtes meestel on rohkem võimalusi leida töö selles valdkonnas.
Aga ei tasu unustada et mõned elukutsed on seotud teenindusega kus on vaja kena välimus ja head suhtlemisoskused.
Naised parem soobivad nende elukutsete jaoks.
Aga tegelikult mehed võivad tegeleda selle tööga ka, kuid naistel on suht rakse teostada füüsilist tööd.
Sellest võib öelda nii, et kui mees reaalselt tahab töötada siis tal on rohkem võimalusi.
Aga mehe iseloom on selline, et ei anna talle töötada seal kus tavaliselt töötavad naised.
Teisena teemana oli soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Vot siin ongi need igasugused iseloomu faktid ja faktorid.
Tegelikult tänapäeval sooline võrdõiguslikkus muutab paremaks negatiivne mõju liigub tagaplaanile ära.
Sellest võib öelda meile naiteks naiste arv politseinikute vahel või sõdurite vahel.
Sõnu 565 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151310 (e1fb6289-ae7e-4c80-884c-61b2f72bffa3).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordiüritused Eestis.
Tänapäev palju inimesed tahavad olla terve, siis tihti nad teevad erinevad sporti.
Igal aastal Eestis toimuvad erinevaid: võistlusid, maratonid, kus osalevad palju erinevad inimesed.
Mul oli kaks tabelid " SEB Tallinna Maijooks" ja "Osavõtt Tartu maratonist", siis ma tahan kirjutada, kuidas inimesed Eestis osalevad erinevates rahvaspordiüritustes tänapäeval.
Palju inimesed osalesid Tartu maratonis 1987. aastal, umbes 14000 inimesed, see on väga suur arv, ma mõtlen, et see juhtus nii, et selles perioodis üliõpilased, kes õpisid Tartus osalesid selles ürituses.
Sest see oli esimene kord ja see oli väga huvitav.
SEB Tallinna Maijooks osalesid ainult naised, siis 1988. aastal oli vähem inimesed, kes osalevad, siis võib olla juhtus nii, et oli halb reklaam.
Aga täna selles ürituses osalesid rohkem inimesed, kui Tartu maratonist.
Tallinnas umbes 12000, Tartus umbes 8000.
Võib olla see juhtus nii, et Tallinna rahvaspordiüritused on rohkem poppularsed, kui Tartus ja paremini reklameeritud.
Lõppuks, ma tahan lisada, et täna palju inimesed teevad spordi ja igal aastal nad on rohkem, kui eelmisel.
Siis ma arvan, et tulevikus osalejate arv ainult kasvab, kui kõik organiseerivad hästi.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Mul oli võimalus osaleda sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "sooline võrdõiguslikkus Eestis".
See oli väga huvitav ja oluline teema minu jaoks.
Täna ma tean palju uut, mida aitan mind sain aru palju asjud.
Selles konverentsis jutustas väga palju huvitavat, aga kõige huvitavam minu jaoks oli kaks teemat.
Esimene teema, mis oli kõige olulisem minu jaoks oli "Naiste ja meeste võimalused tööturul".
Ma arvan, et see on väga suur probleem meie elus, sest tihti juhtub nii, et meestel on rohkem võimalused leida töö, kui naistel.
Naised kohtuvad erinevaid raskusi, kui nad proovivad leida hea töö.
Näiteks, kui naisel on väike laps, sii see toob palju raskusi, sest direktorid arvavad tihti, et täpselt nad peavad tihti tulevikkus puuduvad tööl, sest lapsed tihti olevad haiget.
Seetõttu naistel on tugevam leida töö, kui meestel.
Tööturul on rohkem pakkumisi meestel, kui naistel.
See on väga halb, sest me elame Europas.
Teine huvitav teema minu jaoks oli "Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas".
Tihti juhtub nii, et inimestel on mõned stereotüüpid, mis toovad palju raskused nende elus.
Mõned inimesed arvavad, et kui on väike laps, mõned probleemid tervisega, et kõik seda toob negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Aga see ei ole õige, sest mõned inimesed, kellel on seda võivad töötada ja õppida paremini, kui inimesed, kellel ei ole mõned raskused.
Ja tihti juhtub, et inimesed kardavad käia töö turul või õppitada, kui nendel on erinevaid raskusi.
Nad arvavad, et nendel ei ole võimalused tegema kõik mis teevad teised inimesed, aga see on suur vale mõtte.
Sellest konverentsist ma sain aru väga palju olulised asjad, mida võib aidata mind tulevikus.
Sõnu 618 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151311 (2b92ad5d-936a-47e5-b569-9b6c878147bf).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordiüritused.
Lugupeetud lugejad!
Ma kirjutan esitatud andmete põhjal rahvaspordiürituste kokkuvõtte.
Tahaksin tutvustada Teile kahe graafikute analüüsi.
Uuring oli toimunud ajavahemikul 1987-2010.
a SEB Tallinna Maijookse ja Tartu maratoni kohta.
Esimese jookse osalejad on ainult naised aga Tartu maratonis võtavad osa naised ja mehed.
Kui võrrelda need graafikut, siis saan öelda, et tuhande üheksasaja kaheksakümne seitsmendal aastal osalejate arv oli suurem, kui tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aastal.
Võib olla see on seotud sünnituse aja või rahaga, aga võib olla ei oli motivatsiooni osaleda jookses.
Maratonis sel ajal osalejate arv oli suurem, kui jookses.
Võib olla see on seotud sellega, et Tartus oli juba arenenud sport ja inimestel motivatsioon.
Nad olid huvitatud sellest, sest sport on terve elu.
Tallinna jookses 1988. aastast kuni 2010. aastani osalejate arv on suurenenud.
Ma saan põhjendada seda nii, et naised on huvitatud oma elust ja tegelevad spordiga.
Jooks on nagu võimlemine ja iga naine tahab olla esimesel kohal.
Kui vaadata Tartu maratoni uuringu tulemustele, siis saan väita, et ajavahemikul 1987-1993.
a osavõtjate arv on vähenenud ja ajavahemikul 1993-2010.
a inimeste arv, kes võtas osa maratonis on suurenenud.
Võib olla see on seotud sellega, et tänapäeval Tartus on palju tudenge ja nad osalevad maratonis.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et võrreldes kaks graafikut, saan märata, et Tartu maratoni osalejate arv oli suurem, kui Tallinna jookse osavõtjate arv.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid!
Hiljuti oli toimunud sotsiaalministeeriumi konverents, mille teema oli Sooline võrdõiguslikkus Eestis.
Tahaksin peatuda vähemalt kahel arutatud teemal: esimesel ja kolmandal.
Esimene teema oli seotud naiste ja meeste võimalustega tööturul ja kolmas teema oli seotud soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikuga ühiskonnas.
Esiteks konverentsi osavõtjad arutlesid, et naistel on rohkem võimalusi tööturul ja enamus inimestest arvasid just nii.
Nad põhjendasid seda sellega, et naised on paremad suhtlejad, korralikud ja aktiivsed.
Vähemus oli veendunud, et mehed võivad olla paljude võimalustega tööturul.
Need inimesed seletasid seda nii, et mehed on tugevad, nad teavad, mida teha ja ei karda mitte midagi.
Nendel on rohkem võimalusi olla tööturu esimesel kohal.
Mina olen nõus enamusega, sest ma olen naine.
Teiseks konverentsi osalised arutlesid teemal, mis oli seotud võrdõiguslikkuga.
Rohkem inimesi arvasid, et just võrdõiguslikkuse teadvustamine on vajalik ühiskonnas.
Nad seletasid seda sellega, et nii naistel kui ka meestel on saarnased õigused ja nende võimalused on ühel tasemel.
Väiksem osa inimestest olid veendunud, et võrdõiguslikkuse teadvustamine mitte vajalik.
Ma pooldan enamust, sest olen täiesti nõus nendega.
Mis puutub teisesse küsimusse, siis saan öelda, et see küsimus, mille teema oli seotud soostereotüüpide negatiivse mõjuga ei tekitanud eriarvamusi.
Sotsiaalministeeriumi korraldatud konverents oli toimunud hea tasemel.
Konverentsi osalejad arutlesid kõige aktuaalsemaid probleeme, mis olid seotud võrdõiguslikkuga.
Sõnu 604 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151312 (ae61722a-d83e-4b65-94b2-ef5aa1d330a3).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsuse Eestis muutumised jooksuspordi näidisel.
Allolevas kokkuvõttes mina võrdlen rahvaspordiüritustest osavõtu statistikat.
Statistikaameti poolt esitatud andmetest on näha, et rahvaspordi populaarsus Eestis on aastatega muutunud nii üldiselt, kui ka naissoo osalejate vahel.
Analüüsimiseks on antud kaks tabelit, millistest üks tabel kirjeldab naiste osavõttu SEB Tallinna Maijooksust aastast 1988 kuni aasta 2011-ni, ning teisel on näha Tartu maratoni osalejate arvu muutumist samal perioodil.
Kahjuks, on võimalik oletada, et vähemalt selles valdkonnas on rahvaspordi populaarsus Eestis üldises vähenenud.
Aastas 1987, näiteks, on Tartu maratonist osa võtnud rohkem kui 14000 inimest.
Tänapäeval on aga see arv kuni 8000 osavõtjateni langenud.
Kõige suurem huviliste langemus määrati aastates 1988-1993, kui osalejate arv oli isegi vähem kui 2000 inimest.
Järgmistel aastatel on jooksuspordi üldine huvi suureks saanud, kuid aga mitte nii oluliselt: 2010. aasta Tartu maratoni osalejate arv on 8000 inimest.
On aga päris meeldiv määrata, et SEB Tallinna Maijooksu andmete näidisel on naiste huvi selle spordi vastu aastatega kasvanud.
Natuke rohkem kui kakskümmend aastat tagasi vaid ainukesed naised tundsid maratonist rõõmu.
Tänapäevased naised on vist aktiivsest eluviisist rohkem huvitanud ning aastas 2010 SEB Tallinna Maijooksust on juba peaaegu 12000 naist osa võtnud.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Eelmisel nädalal mina osalesin sotsiaalministeeriumi poolt korraldatud konverentsil, mille teemaks oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Selle konverentsi jooksul arutleti erinevad aktuaalsed küsimused, mis puutuvad peamiselt naiste ja meeste võimaluste erinevust ühiskonnas.
Üheks teema arengumise punktiks oli, näiteks, naiste ja meeste võimalused tööturul.
On võimalik väielda, et tänapäeval naiste ja meeste võimaluste seisukoht on enam-vähem sama, või vähemalt sarnane.
Tänapäeval naine võib õppida, kõrgharidust omandada ning oma äri teha, niimoodi kui mees teeb.
Konverentsi esimees rõhutas ainult seda, et on olemas palju spetsialiseeritud töökohti, kus saab töötada ainult mees.
Olen sellega ka nõus.
Riigil ei ole vaja, et kõik inimesed, kõik kodanikud oleksid kõrgharidusega.
Alati on vaja palju ehitajaid või keevitajaid.
Minu arvates, on see loomulik, et oma füüsilise sobivuse pärast võetakse selleks tööks mehed.
Samuti nagu vaevalt me kohtume oma elus palju meesoost küünetehnikuid või laste kasvatajaid.
Nüüd saabusime teise küsimuse juurde: soostereotüübid ja nende negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Peale selle, et mehed teevad füüsiliselt rasket tööd on olemas veel mõned stereotüübid ka tänapäeval.
Sellele vaatamata, et mees ja naine on õiguste pärast sarnased, sotsiaalsed küsitlused ning psühholoogilised uuringud näitavad, et enamik inimesi arvab, et mehed on palju töökam, targem ning usaldusväärsem, kui naised.
Naised on omal korral liiga emotsionaalsed, et tõsist tööd teha.
Nendest saavad päris harva edukad äritegijad, vaid pigem head perenaised, kes saavad oma kodumiljoo eest hoolitseda.
Mis minusse puutud, sõltub kõik mitte sinu soost, vaid peamiselt sinu võimalustest ning oskustest.
Kui naine on selles kindel, et ta oma hariduse, töö ja isiklikuse eluga hakkama saab, miks mitte proovida seda kõike ellu viia?
Sõnu 625 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151313 (ce8b4b75-e169-4fff-9ed0-be1d5490805d).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Lugupeetud lugejad!
Ma tahan natukene jutustada "Rahvaspordi populaarsusest Eestis".
Eesti Sportkomitet väljastas statistikaandmed "SEB Tallinna Maijooksu" ja Tartu maratoni" osalejate arvu kohta.
Tabelis on esitatud ajavahemik 1987-2010 a. Saab märgita, et "SEB Tallinna Maijooksus" osalejad on ainult naised.
Graafikust näha, et Tartu maratoon oli populaarsem 1987.
a, kus osa võtsid üle 14000 inimisi.
1993.
a osavõt kukkus kuni 1900 osalejateni, kuid alates 1995 ja praeguse ajani, see on kuni 2010.
a osa võttu arv kasvas kuni 8000 osalejani.
Mis see tähendab?
Tähendab seda, et Tartu maratooni populaasus hakkas kasvama.
Inimesed hakkasid mõtlema om tervise seisundis.
Ja seda on näha "SEB Tallinna Maijooksu" andmetest".
Kui 1988.
a jooksus osales 0 isik, siis 2010a- 12000 naist.
Maijooksust ei näe, kui palju osalevad mehed.
Kui naiste hulka panna veel mehed, siis tuleb osa võtta hulk umbes 24000.
Vaadates ülaltoodu, mul on hea meel märkida, et meie elanikud võtavad aktiivset osa spordis.
Vahe ei ole, kus, Maijooksus või maratonis.
Ja see ei tähenda midagi, et jooks on populaarsem, kui maraton.
Võtke aktiivne osa spordis, kui aga jooksmis ja maratonis, siis ujumas või laskmis.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kollegid!
Eelmisel kuul mina võtsin osa sotsiaalministeeriumil korraldatud konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Konverents oli viidud läbi Pärnus, kus võtsid osa kui mehed siis naised.
Oli huvitav see, et vanus oli erinev, 20-80 aastased.
Saab ütelda, et olid lapsed, vanemad ja vanavanemad, erinevad põlvkonnad.
Konverentsil oli püstitatud kolm peamist küsimust: "Naiste ja meeste võimalused tööturul", "Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas" ning viimane "Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas".
Küsimusi arutleti kaks päeva.
Esimesel päeval, kaks esimest küsimust ja teisel päeval arutleti kolmas.
Tahan täiendada, et viibijad olid erinevatest valdkondadest.
Olid õpeasutuse esindajad, ettevõtjate ja riigiametnikud.
Oma sõnu ma peatun esimeses küsimuses.
Antud küsimuse arutlemiseks esimesena võtsid sõna naisterahvas - noor.
Ta ütles seda, et meestel võimalused tööturul on suurem, kui naistel.
Seda kinnitati kõik noored naised.
Mehed olid vastu.
Arutlemisel oli esitatud statistika andmed, mis kinnitas seda, et võimalused on ühel tasemel.
Vana põlvkond väljastas seda, et kui inimene tahab leida töö, siis ta seda teeb ja ei ole vahe, sa oled mees või naine ja mingi vahe ei ole.
Sellega olid nõus kõik viibijad.
Ja see on õige, ja see kinnitab kui teooria, sama praktika.
Tööturul suur roll mängib isiku sooritus.
Esimesel päeval arutleti veel meeste ja naiste soostereotüüpide suhtes ja milline mõju nad toovad töö- ja haridusvaldkonnas.
Arutlemine oli lõbus, selle pärast, et kõik osalejad väljastasid seda, et negatiivsed inimesed on igal sugul.
Ja ükskõik, et sa oled naine või mees, kui sul on negatiivne iseloom - sa toob negatiivne mõju kui töö - siis haridusvaldkonna.
Kokkuvõttes tahaks öelda, et kõik sõltub inimestel ja tema arengul.
Kui inimene soovib end areneda ja tuua hea mõju teistele, selle ta teeb.
Sõnu 627 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151314 (877e6361-fbed-494d-9fff-2740d4ae8370).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Tänapäeval on popp läbi viia kõikvõimalikke uuringuid.
Oli korraldatud uuring, et suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistikat teha.
Meil on kaks tabelit: SEB Tallinna Maijooks, kus osalejad on ainult naised, ja teine tabel: osavõtt Tartu maratonist.
Me saame vaadelda olukord 1987. aastast kuni 2010. aastani.
Tabelist me näeme, et 1988. aastal oli kõige vähem arv osalejaid - vähem, kui 2000 inimest, aga Tartu maratonis on vastupidi - kõige suurem arv - rohkem, kui 1400 inimest.
See võib on seotud sellega, et Tartus oli maraton väga populaarne rahvasport, aga Tallinnas ainult hakkas tavaks saama.
Kõige suurem arv osalejaid Tallina maijooks, kus on 2010. aastal - umbes 12000 inimest.
Kõik eelmised aastad oli väike kasv osalejaid ning 2010. aastal saabus kõrgust osalejate arv.
Me näeme, et Tallinnas naised on praegu väga aktiivsed, sportlikud.
Aga Tartu maratonis on vastupidi: tabelist me näeme, et osalejate arv maandab: 1993 aastal - kõige vähem arv osalejaid, pärast natukene suureneb ja 2010. aastal on umbes 8000 inimest.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et see uuring annab võimalust analüüsida rahvaspordi seisund.
Aga praegu mul on rohkem küsimusi: miks on muutused spordis?
Kuidas seda sõltub linnadest?
Aga mina loodan, et Eestis on asjatundjad ja nad saavad vastata ja parandada olukorda.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid!
5. mai Sotsiaalministeerium korraldas konverents, teema oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Mina osalesin konverentsil ka ja tahaksin ülevaade teie jaoks teha.
See teema on väga aktuaalne maailmas, sest inimese võrdsus on vaidlev küsimus paljudes riikides.
Konverentsil palju räägiti naiste ja meeste võimalustest tööturul.
See on hea näidis, missugused seisukohad on tööturul naisele: tööpalk on madalam, kui mehel.
Kui tööandja peab valima naise ja mehe vahel, siis valib meest, sest naisel võivad olla lapsed, tema tööelu sõltub nende murest ja haigusest.
Seejärel, tahaksin täpsustada, et see ei ole täpselt nii.
Mõned naised ehitavad oma karjääri ja on valmis palju aega tööle kulutada, aga siis töötavad negatiivsed soostereotüübid: naised peavad kodus olema, last kasvatada ja natuke tööl käia, et oma elu erinevaks teha.
Aga see ei ole nii.
Mõned naised tahavad saata kõrgharidust kätte ja töötada, näiteks insenerina või arstina.
Need on rasked erialased ja nõuavad palju jõudu.
Aga keskkonnas on soostereotüübid, et parem asjatundja on mees, ning naine ei saa olla tõsiseks.
Seepärast naisel on raske õpida, aga pärast leida töö.
Konverentsil osasejad arutsesid need küsimused ja proovisid lahendusi leida.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et praegu elus naised ja mehed on samasugused nii pereelus, kui töös.
Mõned tööd, mis varem tegid ainult mehed, praegu ka naised teevad ja vastupidu.
Seepärast, minu arvates, peaks inimese seisukoht muutma.
On vaja stereotüüpidest minna välja, et iga inimene peaks realiseerima oma võimalusi töös.
Konverent oli väga huvitav, mina tutvusin huvitavate inimestega.
Loodan, et tulevikus seda probleemi ei ole üldse.
Sõnu 620 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151315 (9e9d7064-aab4-4b33-8a30-f99083b550f3).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvasport Eestis.
Tänapäevadel paljud inimesed mõtlevad oma tervisest ja elavad tervisliku eluviisiga, tegelevad spordiga.
Ning uuringud näidavad, et huvi spordi vastu suureneb, samuti organiseeritakse erinevaid rahvaspordiüritusi, kus võivad osaleda kõik soovijad.
Arvatakse, et kõige suuremad nendest on SEB Tallinna Maijooks ja Tartu maraton.
Võrreldes need kaks üritust võib märata, et Tallinnas rahvasport on populaarsem kui Tartus.
Statistika näitab ka, et Tallinna rahvasportaste hulk kasvab kiiremini, samal ajal Tartus nende arv u. 2009. aastast on stabiilne.
Uurimuste tulemustest on nähtud, et Tartu maratonist osavõtjate arv kuni 1993. aastani väga kiiresti vähenes, Tallinnas aga vastupidi suuremaks muutus.
Väga huvitav ka see asi, et SEB Tallinna Maijooksis osalevad ainult naised ning nende hulk on suurem kui naiste ja meeste arv (koos) Tartu maratonist.
Nii võib öelda, et Tallinn on sportlikum linn kui Tartu.
Minu meelest, niisugune erinevus võiks tekkida sellest, et meie pealinn on suurem kui Tartu ja seal elatakse rohkem inimesi.
Samuti arvan, et Tallinnas on palju noori, kellel muidugi võib huvi tekkida selle ürituse vastu.
Võib olla ka, et Tallinnas rohkem propageeritakse sporti ja tervislikku eluviisi.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Ma osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil, kus räägitakse tänapäeva aktuaalsel teemal "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
See on väga tähtis ja raske teema meie ühiskonnas.
Konverentsil palju vaadeldakse naiste ja meeste võimalusi tööturul.
Praegu on niisugune olukord, vaatamata sellele, et naised ka juhtivad firmad, aga enamik juhtimistel ametitel asuvad mehed.
Naised aga töötavad rohkem, näiteks, kauplustes, kus makstakse vähem palka.
See võib rääkida sellest, et naistel raksem oma karjääri teha, seda võivad ainult väga sihikindlad ja liiga aktiivsed naised.
Naistele on raskem ka heatasulist tööd leida, sest paljudes juhtudes eelistatakse meest tööle ära võtta.
Arvestatakse, et niisugune olukord on tagatud soostereotüüpide negatiivse mõjuga.
Mõned mõtlevad, et meestel on parem arenenud loogiline mõiste, nad parem saavad aru raskeid asju, nendel on pingevastutus ja juhtimise oskused.
Samal ajal aga naised on rohkem lojaalsed ja lahked ning ei saa rasket tööd teha.
Ühiskonnas on niisugune seisukoht, et naistele sobib müüjana töötada või õpetajana.
Minu meelest, see olukord on ebaõige, sest mõned naised ka hästi arvutit osakavad, teavad võõrkeeli, aktiivsed ja arukad, aga ei ole võimalusi eneseväljendamiseks.
Mõtlen, et parendada seda olukorda on vaja palju aega, et muutusi teha.
Kõige pealt riik peaks propageerida sarnased õigused nii meestele kui ka naistele.
Võib ka motiveerida ettevõtlejaid, et nad võtsid naisi juhtimistele ametikohtadele, pakuda nendele mingit soodustusi.
On vaja teadvustada soolise võrdõiguslikusest, rääkida sellest ning ainult siis võib midagi paremaks muuta meie ühiskonnas.
Sõnu 581 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151316 (912b07a9-ffbc-4514-8239-6d37bcb5760e).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
"rahvaspordiürituste osavõtu statistika" Minu ees on tabelites suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika- Esimese tabeli pealkiri on "SEB Tallinna maijooks".
Selles ürituses osalenud ainult naised.
Selle tabeli kohta ma võin öelda, et osalejate arv aastatega on suurenenud.
Praegu osalejate arv on umbes 12000 inimest.
See võib olla seotud sellega, et inimesed on huvitatud spordi vastu.
Tahaks lisada ka see, et selles ürituses osalenud ainult naised.
Ma võin öelda see, et aastal 1988 osalejate arv oli umbes paar inimest.
Praegu on mõõdunud 20 aastat ja me võime näha, et inimeste arv on 2 korda suurenenud.
Praegu meil Eestis väga propageerivad spordi.
Sport on meie tervislik eluviis.
Meil Eestis on iga aastaga rohkem inimesi, kes tegelevad spordiga, näiteks just sellepärast avatakse uusi spordiklubid.
Teise tabeli pealkiri on "Osavõtt Tartu Maratonis".
Ma võin öelda, et aastal 1987 selle maratoni osalejate arv oli umbes 14000 ja kui võrrelda aastatega 2010 näitajad on langenud.
Praegune osalejate arv on 8000 inimest.
Ma tean, et enamus inimest, kes seal osaleb on tudengid.
Tartu on tudengite linn.
Praegu tudengid püüavad suureneda osalejate arv.
Nad teevad igasugune reklaam: internetis, teleris, raadios, ajakirjades.
Ja see minu arust aitab.
Näiteks aastal 2005 "Tartu maratoni" osalejate arv oli 4500 see tähendab 2 korda vähem.
Ma arvan, et kümme aasta jooksul inimeste arv, kes tegeleb ja osaleb sellistes üritustes kasvab veel rohkem, sest sport on elu uus energia!
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
20.
04.
2012 ma osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil.
Seminari teema oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Seminar kestas alates kellas kümme kella kuueni.
Esimene ja minu arust kõige oluline, mida meie arutasime oli "naiste ja meeste võimalused tööturul".
Meie vaatasime Eesti statistikat ja tegime järeldust, et on võrdsed võimalused naiste ja meeste vahel.
Võtsime näide Sotsiaalabiamet ja saime teada, et seal töötavad rohkem naisi, aga töö seal on väga raske.
Näiteks taksojuht.
Paar aastat tagasi sellega tegelesid ainult mehed, sest sa pead koguaeg istuma, kliendid võivad olla väga erilised.
Aga praegu ma näen, et ka naised tegelevad sellega.
Võin ka tuua selline näide, millal lasteaias töötas noormees laste kasvatajana, ja mis on kõige huvitav, ta õppis selles erialas ja talle meeldib töötama lastega.
Kümme aastat tagasi need juhtumid me võiksime kohtuda väga harva, aga praegu see on tavaline asi.
Oluline ka see, et minu arust võrdsus on hea demokraatliku riigi näide.
Naised on poliitikud, sporditreenerid, direktorid; mehed on meeditsiinivennad, õpetajad, laste kasvatajad jne.
Me võime näha, et iga aastatega meie seisukohad on muutuvad ja see on hea, sest inimene peab tegema sellega, mis talle meeldib.
Teine ja ka minu arust väga oluline teema oli "soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas".
Inimesed peavad tunnema, et nad elavad turvalisus ja neil on valik teha otsus kellega nad tahavad töötama ja kus.
Moslemite riikides naistel ei ole sellist võimalust valida.
Nende eest valib nende abikaasa/isa.
Minu arust see on ebanormaalne.
Me elame üks kord ja püüame elust saama kõik, mis me võime saada.
See sõltub meie soovest.
Võrdsus on väga oluline meie ühiskonnas.
Kõigepealt inimene peab tunnema end inimesena, mitte asjaga.
Ma olen väga õnnelik, sest mul on olemas valik kellega ma tahan töötama ja mina olen ise oma elu autor.
Inimesed peavad olema õnnelikud, sest nad elavad võrdõiguslikkus Eestis, mitte moslemite riikides, kus on vähem õigusi ja rohkem kohustusi.
Sõnu 707 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151317 (eae180ea-e6f3-4f59-8bdb-3d39626796b3).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Tartu maraton toimus juba 1987 aastal, osalejate arv oli umbes 14000 inimest, SEB Tallinna Maijooks aga üle 1 aasta, 1988 aastal ja seal osalejate arv oli nii madal, ei tohi ütelda, et see oli väga populaarne.
Vaatamata sellele, et 1987. a. Tartu maratonis oli kõige rohkem osalejate arv, juba 1990. a. Tallinna Maijooksul seisund paranenud, osalejate arv oli 5000.
Kahe aasta jooksul Maijooksul seisund ei halvenenud, võrreldes Tartu maratoniga, 1993. a. osalejate arv sai madalaks, vähem kui 2000 osalejate arv.
Juba alates 1994. a. Maijooksul osalejate arv sai suurendada kuni 2006 aastani ja oli enam-vähem stabiilne.
Kahe aasta möödudes Tartu maratonis osalejate arv suurenenud kuni 5000, aga sel ajal Maijooksul oli ainult 4000 osalejate arv.
Pärast 2008. a. Maijooksul seisund paranenud paremale poole, suurenenud kuni 12000 arveni 2010 aastaks, tol ajal aga maratonis oli ainult 8000.
Vaatamata sellele, et Tartu maraton algas kõige edukam, Tallinna Maijooks saavutas rohkem edu osalejate arvedes ja nende arv suurenenud igal aastal, mitte vähenenud.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Tänapäeval Eestis sooline võrdõiguslikkus on väga muutunud.
Naised väga tihti valivad endale rasket tööd, tahavad saavutada suurt edu, juhtida kellegagi, võtta kõike oma kätte.
Naised tahavad olla tugevam, kui mehed.
See pole õige.
Vaadake näiteks kes juhib Riigikogu, see on jälle naine.
Mina arvan, et juhatajana peaks olema mees.
Viimasel ajal tekkinud see situatsioon, et naiste palk on suurem, kui meeste.
Nad tahavad olla sõltumatuna.
Paljudes pankides töötajad on naised.
Arvan, et sellega peab tegelema mees.
Ma ei mõtle, et naised ei saa hakkata, kuid ekonoomika see on raske asi ja oleks parem, et seal töötaksid mehed.
Veel tänapäeval meie maailmas seisund halvenes, sest oli kriis Eestis.
Paljud inimesed ei saa leida üldse tööd.
Paljud seisavad tööbörsil ja ei taha töötada.
Madal palk ja tööpuudumine teevad niimoodi, et paljud panevad käed alla ja ei taha tööd otsida.
See on suur proobleem.
Aga see peab olema ka riigiasi.
Sõnu 486 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151318 (d3e56612-bfc0-4236-9c93-4f54b9b16de7).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Sport on väga tähtis iga inimese jaoks.
Varem paljud inimesed osalesid erinevates võistlustes ja tegisid spordiga meelsasti.
1987 aastas läbiviidud Tartu maratonist võttis osa rohkem kui 14000 inimest.
Muidugi, see on üllatav, et nii palju inimesi oli sellel maratonil.
Aga 1993 aastaks spordihuvilaste hulk ägedalt langenud ja edasised aastad inimesed käisid maratonis harvemini.
Tänapäeval sport sai populaarseks nii maailmas kui ka Eestis.
Paljud inimesed käivad spordikeskuses või lihtsalt teevad erinevaid sporditegevusi kodus.
Seepärast alates 2002 aastast osalejate hulk jälle sai suureneda ja igal aastal inimesed käivad Tartu maratonis ja võtavad osa sellest.
Mõnikord toimuvad üritused, kus osalejad ainult naised või mehed.
SEB Tallinna Maijooks ainult naiste jaoks.
Tänapäeval see üritus on väga populaarne ja naised osalevad selles ürituses meelsasti.
Osalejate arv sai suureneda alates 2008 aastast, aga varem 1988 SEB Tallinna Maijooks oli ebapopulaarne.
1990 - aastate keskel sellest üritusest võtsid vähe inimesi osa, võib olla, et naised tegelesid vähe spordiga.
Kokkuvõteks võib öelda, et tänapäeval rahvaspordi populaarsus Eestis suureneb ja inimesed aktiivselt võtavad spordiüritustest osa, sest iga kaasaegne inimene peab olema terve, sportlane ja aktiivne.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
"Sooline võrdõiguslikkus Eestis" Eelmisel nädalal oli korraldatud konverents "Sooline võrdõiguslikkus Eestis", kus arutati mõnedel teemadel, mis seotud naiste ja meeste võrdõiguslikkuse probleemidega.
Tänapäeval kogu maailmas räägitatakse sellest, et meestel on rohkem võimalusi leida head tööd ja nende tööpalk on suurem, kui naistel.
Mitu korda naised käisid mitingutele, kus püüdsid leida võimalusi lahendada need probleemid.
Niisugused miitingid olid ebaefektiivsed.
Ikkagi mõned riigid sai lahendada ja arutada küsimused naiste ja meeste võimalustest tööturul.
Tänapäeval mõnedes arenevates riikides naiste ja meeste võimalused tööturul on ühised ja tööandjad vaatavad mitte sool, aga haridusel ja töökogemusel.
Meies riigis naised ja mehed võivad leida tööd, kui nendel on haridus, aga ikkagi püsib soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
Miks see toimub?
Sest me arvame, et mõned tööalad ei sobi naistele või meestele.
Näiteks, on väga raske ette kujutada, et mees võib töötada koolieelse lasteasutuse õpetajana, sest see töö sobib ainult naistele ja ka ei saa ette kujutada, et naine on ehitaja, aga Eestis võib seda näidata.
Mõnikord võib näha, et naine on autojuhaja ja tekib mulje, et ta on imelik inimene, sest tema töö sobib ainult meestele.
Niisugused soostereotüüpid on ebanormaalsed ja negatiivselt mõjuvad töö- ja haridusvaldkonnale, sest head spetsialistid erinevates valdkondades võivad nii naised, kui ka mehed.
Seoses sellega naiste ja meeste võimalused tööturul peavad ühised.
Kokkuvõteks võib öelda, et vaja unustada kõikidest soostereotüüpidest ja valida ainult häid spetsialisteid.
Töötajate valikul vaja vaadata inimese teadmisele ja töökogemusele, vaatamata kas ta on naine või mees.
Soo pole tähtis.
Sõnu 602 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151320 (bfdcae88-2ae2-4ff0-b6f5-fb3452adebdb).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Eestis on palju inimesi kes tegelevad spordiga.
Meie riigi sportlaased osalevad maailma ja Euroopa võistlustel ning saavad häid tulemusi.
Tuleb märkida, et spordi populaarsus tõstab meie praegsus elus ja suur inimeste hulk tegeleb spordiga fitness saalis ja osaleb erinevates spordiüritustes.
Võib oletada, et suured spordiüritused Eestis on SEB Tallinna Maijooks ja Tartu maraton.
Kirjeldades antud skeemide, võin öelda, et SEB Maijooks sai populaarsem praegu ja osalejate arv on paljuski suurenud.
Kuid kolmkümmend aastat tagasi Tartu maraton oli väga populaarne ja osalejate arv oli enam kui neliteist tuhat, aga praegu osalejate arv on kaks korda vähem.
Võrreldes selliste skeemide võin öelda, et mõne aja tagasi inimesed aktiivse osalesid Tartu maratonis, kuid SEB Maijooks oli uus üritus.
Tallinna Maijooks finanseeritakse SEBi panka kaudu ja võitjad saavad häid kingitusi, see võib seletada suur huvi selle ürituste vastu.
Minu arvates Tartu maratonis osalevad need inimesed, kes armastavad spordi ning sport on nende harrastus ja nad teevad seda tervise elu jaoks.
Kokkuvõttes, võin öelda, et see uuring on väga huvitav ja kasulik, ning et tõsta osalejate arv Tartu maratonis on vaja rohkem reklameerida selle üritust, et inimesed tundsid huvi selle vastu.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud koolleegid, osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil teemaga: "sooline võrdõiguslikkus Eestis", ning tahan teid tutvustada seal arutatud teemadel.
Minu arvates korraldatud konverents oli väga kasulik, huvitav ja kaasaegne.
Konverentsil oli arutletud tööturu võimalused, stereotüüpide mõju ja muud olulised teemad.
Tööturg on suur ja tähtis majanduslik sektor.
On oluline, et kõikide inimeste võimalused tööturul olid samasugused.
Kui me paneme tähelepanu ja võrdleme naiste ja meeste võimalused tööturul, siis võib näha, et nende võimalused on samasugused, vaid nad võtavad osa erinevates sfäärides.
Näiteks, naised rohkem töötavad teeninduses, pedagoogikas ja iluteeninduses.
Meie riigis on suur koolide arv, niimodi ilusalongid saavad populaarsust.
Turismi arendamine kestab juba mõne aja jooksul - ehitati uue hotelli ja külastamismaja - see on ka uued töökohad, mis hästi sobivad naistele.
Meie riikis palju ehitati - uue hoone, oli ehitatud uus Sillamäe Sadam; praegu ehitatakse uus Õlitehas.
See töö hästi sobib meeste rahva hulka ja suurenenud huvi ehitamise vastu annab palju töökohti meestele.
Ei saa unustada, et stereotüüpid mängivad suure rooli meie elus.
Ja ma võin hinnata soostereotüüpide mõju nagu negatiivne.
Me oleme vabad inimesed ja elame toredas vabas riigis ja me peame olema vaba soostereotüüpide vastu.
Minu arvates, meie iseseisvus soodustaks meie probleemide lahendamist.
Kokkuvõttes võin öelda, et võrdõiguslikkus teadvustamine on vajalik meie ühiskonnas.
Eesti rahvas peab olema iseseisev, vaba, teadma oma õigusi, kasutada kõik oma võimalusi ja peab olema vaba soostereotüüpide vastu.
Sõnu 590 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151401 (44b83c51-fc9e-483c-9aa0-caf49521b2c9).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi popularsus Eestis Kõige surem rahvaspordiüritus Eeestis on Maraton.
Eestis toimuvad erinevaid maratonid, näiteks suusamaraton Energiajoks, Maijoks jne.
Nad toimuvad erinevades kohtades üle Eesti.
Provime teha analüüs, mis näitab osavõtu statistika kahest suurimadest maratonist SEB Tallinna Maijooks ja Tartu maraton.
Tabelis näidatud et esimene maraton toimus Tartus, kus võtas osalus üle 14000 inemest, kahjuks see oli kõige suurem osalejate arv Tartu maratonis.
Kõrge arvu põhjusek võimalihtuma et Tallinnas Maijooks traditsioon alustas 1988 aastal, ku Tartus 1987, ja oli ülekihiline spordiüritus.
Viie aasta jooksul osalejate arv Tartus.
Langes väga kiiresti, seitse korda vähem võreldes esimese aastaga.
Tallinna situatsioon oli positivne, saama periodi jooksul osalejate arv sureneb viie korda.
1992. aastal Maijoksis võtas osalus 5000 naist, kui Liisume ka mehed, kes tavaliselt aktiivsem oli, saime üldiselt päris suured numbrid.
Tartus samal ajal oli 2000 osalejad, nii mehed kui naised.
Jargmise 15. aasta jooksul Tartu maratoni osalejate arv kasvab ja 2010 oli 8000.
inimest.
Tallinnas, kuni 2008.
osalejad naisteravast ei muutunud liiga palju, aga järgmise kahe aasta jooksul nende arv alustas kasvata kiiretempiga 2010 oli 12000 naist kes osales Maijoksis.
See positivne kasvatuse põhjuseks oli riigipoliitik nii tervise kui näiste ja meiste õiguse sfääris.
Andmed näitavad et ühiskond huvitatud läbivija ja osaleda.
Rahvaspordi ürituses, osalejate arv kasvab, ka kasvab ühiskonna tervise ja spordi kultuur.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Minu kallid kolleegid osalesin väga huvitaval ja kasulikul konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Sotsiaalministeeriumi korraldatud konverents annas palju hea mõtted ja tutvub mis olukord sellise probleemiga praegu Eestis kui Maailma.
Esiteks tahan öölda, et konverents oli hästi organiseeritud, kusutatud erinevaid meetodit, me saime võimalus mitte ainult kulla aga arutleda ja anna oma ettepanekud.
Praegune olukord Eestis on väga keeruline.
Majandus kriis mõjutab negatiivselt soolise võrdõiguslikkule.
Praegu töötu arv Eestis enam kui 11,0%, uued kohad enamasti pakkuvad mehele, naiste valik on päris piiratud.
Riigisüsteem rakendab erinevaid meeded aga muuta praegune olukord raske.
Mis oli positiivne selles teemas et naised aktiivse võttavad osalus täinkoolitusel mis pakkutakse Töötukassa polt või makstakse Töötukassa polt.
Töötukassa presentatsionis oli veel hea näide naised aktiivsem otsivad tööd ja nad valmis muuta oma elukutse, õppida uut ameti.
Mehel oli ka oma võimalused mis nad kasutavad enam kui naised näiteks mobilsus.
Kõigem kuum küsimus konverentsil oli seotud palkaga.
Naiste ja meiste palk on väga erenev.
Sõltumatu valdkonast meiste palk suurem kui naiste.
Tööandjate polt kõik hasti põhjendatud aga tunnatakse soostereotüüpide negativne mõju.
Lahendus konverentsi teemal polnud, pakutakse et riigi polt on vajalik enam kontrolli.
Soostereotüüpide negatiivne mõju arutlisime teist valdkonnadest ka, mitte ainul tööhõives.
Haridusvaldkonnas on ka oma probleemid.
Nad seotud karjääri valikumisega.
Olemas haridusprogrammid mis puuduvad meisterahvast näiteks õpetajaid, sotsial ja noorsootöötad, arstid jne.
Enam problemd Hahidusvaldkonnas meistega, väga raske motiveerida neid teha täind kolitused, omandada uus või rakendada oma haridus.
Konverentsi viimase sesioni jooksul me arutlime soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas.
Pakkutakse päris palju võimalused, lahendus ja meetodid.
Oli väga hea mõtte et alustada seda tööd vaja laste ajast ja peak olema nägu elukestav õppe.
Arutelu oli suur, väljund oli üldine et on vaja soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine ühiskonnas.
Sotsiaalministeeriumi poolt ole hea meel kuula, et seda konverents pole viimane ja me kohtusime tulevikus seda teema arutlemiseks.
Sõnu 690 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151402 (2a16ce0e-d634-479e-a0ba-c9834b80ce14).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Tervislikus kehas on tervislik vaim.
Sellega seoses pakun teile kergejõustiku võistluses osalejate arvu analüüsi.
Need võistlused on SEB Tallinna Maijooks, milles osalevad ainult naised, ja Tartu maraton.
Mõlemas osalevad need inimesed, kelle jaoks on see tegevus ei ole elukutse vaid aega kasulik veetmine.
1980.
-te lõpus oli Tartu maraton väga populaarne - osalejate arv ületas 14000.
Pärast Eesti taasiseseisvumist oli järsk langus - osales alla 2000 inimest.
Aga aastast 1993. aastani 2011 oli peaaegu pidev osalejate arvu kasv, välja arvates ajavahemikku 2000-2001, mil oli väike osalejate arvu langus.
Aastatel 2010.-2011.
jäi see arv samal tasemel - umbes 8000 osalejat.
SEB Tallinna maijooksu osalejate arv üldiselt kasvab ka, aga selle muutumine toimub keerulisem.
Väike langus oli 1992.-1994. aastal, pärast kasvas osalejate arv umbes kaks korda ja jõudis aastal 2001 u 8000. Aastatel 2001-2008 oli langus umbes 4000 võrra ehk peaaegu 1994. aasta tasemeni ning 2009. aastast hakkas osalejate arv kiiresti kasvama, jõudis aastal 2011 12000 osalejat.
See tähendab, et nii Tartu maratoni kui ka SEB Tallinna Maijooksu populaarsus Eestis 1990.-2000.
-ndatel aastal kasvas ning jooks nagu spordiala on Eesti elanikke sees väga populaarne.
Esitatud andmete põhjal võib oletada, et tulevikus nende võistluste osalejate arv jälle kasvab, sest rahvaspordi populaarsus Eestis suureneb.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Lugupeetud kolleegid!
Eelmises nädalas osalesin sotisaalministeeriumi poolt korraldatud konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis", kus arutati kaasaegse ühiskonna jaoks üks oluliseimatest teemadest - soolist võrdõiguslikkust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi ei tohi inimesi diskremineerida soo järgi - nii naiste kui ka meeste õigused ja kohustused on võrdsed ja sellest lähtuvalt peavadki ka võimalused olemas võrdsed.
Aga tegelikult ei ole see nii ning sageli saab lugeda ajalehelt et sama töö eest saavad naised madalamat palka kui mehed.
Samuti on naiste ja meeste võimalused tööturul erinevad.
Selge, et mõned erialad nõuavad töötajast näiteks füüsilist võimu (keevitaja, meremees, sõidur jne).
Aga ebavõrdsus on samuti nendes valdkondades, kus inimese tööoskused ei sõltu füüsilisest võimust vaid harudusest, töövõimekusest ja hoolikusest.
Uurimused näitavad, et kui tööandja valib kahest inimesest (mees ja naine), kelle oskused on võrdsed, eelistab ta meest.
Seda võib põhjendada soostereotüüpidee negatiivse mõjuga.
Loomulikult peab tööandja tööle võttes oletada, et võib noor naine tulevikus lapsi sünnitada ja kui ta on lapsepuhkuses, peab tema asemel keegi tema tööd teha.
Aga ei pea see olema põhjuseks, miks mehi eelistatakse.
Selleks, et soolist ebavõrdõiguslikkust vältida, on kindlasti vaja ühiskonda sellest probleemist teadvustada.
Tuleb kujundada muljet, et sõltumatult soost on kõik inimesed võrdsed ja sama töö eest peavad nad saama võrdset palka.
Tööle võtmisel tuleb arvestada kõigepealt inimese oskuseid ja teadmisi aga mitte sugu.
Minu arvates on naiste roll ühiskonnas sama kõrge nagu meeste oma, aga mõnedes valdkondades (haridus, meditsiin, teenindus jne) on isegi kõrgem.
Ja oma laste eest hoolitseb kõigepealt ema, ning ei tohi meile sellest unustada.
Usun, et tulevikus saavad kõik inimesed aru, et me oleme võrdsed sõltumata soost, rassist, rahvusest, usundist ning nii tavaelus kui ka tööl suhted peavad sõltuma ainult inimese isiklikkudest omadustest.
Sõnu 654 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151403 (9e8b734a-b94b-4388-8488-17502493b874).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Sport on inimeste heaolu näitaja.
Analüüsime rahvaspordi populaarsust Eestis rahvaspordiüritustest osavõtu statistika põhjal.
Vaatleme SEB Tallinna ning Tartu maratoni osalejate arvu kahekümne aastate jooksul.
1990ndate alguses võttis rahvaspordiüritustest osa üsna vähe inimesi.
Spordi populaarsus Eestis oli madal tasemel.
See oli seotud teiste probleemide olekuga, niisiis inimestel ei olnud soovi spordiga tegelemiseks.
Samuti mängis oma rolli rahanappus, sest spordivõistlustest osavõtt nõuab raha.
Paljud inimesed tegelesid spordiga iseseisvalt, kuid ei osalenud nii rahvajooksus kui ka maratonides.
Huvi suurte rahvaspordiürituste vastu hakkas tõusma 2000-ndate alguses.
See on seotud sellega, et elu muutus paremaks ja inimestel tekkis soov omavahel rohkem suhelda.
Iga suur üritus on kõigepealt hea võimalus inimeste vaheliste suhtlemiseks.
Ühised peod, kohtumised ja vestlused on meie kultuuri osa.
Kahjuks, 2008. aastal inimeste huvi rahvaspordiürituste vastu langes, vaid peale paar aastat hakkas jällegi tõusma.
2008. aasta allakäik toimus majandus kriisi tõttu.
Viimaste aastate tendents näitab meil püsivat tõusu.
Ilmtingimata näitab positiivne dünaamika, et inimestel on huvi spordi vastu.
See tähendab Eesti elanike tervise parandamist ja soovi osaleda massilistes üritustes.
Spordiüritustest osavõtu statistika on tugevasti seotud elanike heaoluga: osalejate arvu tõus tähendab olukorra parandamist ja allakäik halvenemist.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Eelmisel nädalal käisin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Üritus toimus Tallinnas keskraamatukogu aulas.
Konverentsi osalejate arv oli umbes 100 inimest.
Soolise võrdõiguslikkuse küsimus on üsna tähtis nii Eestis kui ka maailmas.
Eelmine sajand on tihedalt seotud naiste võitlusega oma õiguste eest.
Tänapäevasest meediast loeme aeg-ajalt, et Eestis rikutakse seadusi, mis kehtestavad soolist võrdõiguslikkust.
Tavaliselt räägitakse sellest, juhul kui kõnelevad inimesed naiste ja meeste võimalustest tööturul.
Erinevatest artiklitest loeme, et naiste palgatase on madalam, võrreldes meestega.
Konverentsi käigus esitasid oma ettekandeid lektorid Eestist ja välismaalt.
Nende arvates taoline probleem on tõesti olemas, kuid see on pigem seotud meeste- ja naiste töötingimustega.
Meeste töö nõuab rohkem füüsilist jõudu ning töötingimused on tavaliselt halvem.
Mõned naised töötavad osalise koormusega või sellistes valdkondades, kus töötada kergem ning töötingimused on mugavam.
Siit tekib erinevus meeste ja naiste palkade vahel.
Me võime rääkida ebavõrdsetest võimalustest tööturul, kui meeste ja naiste tööolemus ja kohustusenimekiri on sarnane, vaid meeste palk on siiski kõrgem.
Juhul kui räägitakse naiste ja meeste õigustest ja võimalustest lähtuvad soostereotüüpidest.
Nende negatiivne mõju sünnitab omakorda erinevaid eelarvamusi.
Selleks, et paremini hinnata ja analüüsida olukorda, tuleb vaadelda statistikat.
Statistikaameti ametniku arvamuse kohaselt, erinevad arvamused ja tekivad negatiivse mõju survel.
Mõned naised on veendunud, et nende palgatase on halvem, kuid tegelikult ei ole nii.
Seepärast mõnikord tuleb vaadata arvudele, statistika andmed räägivad sellest, et olukord Eestis on heal tasemel.
Vaatamata sellele, et üksikud juhtumid leiavad aset, tervik pilt on päris kena.
Võrreldes teiste riikidega, olukord Eestis ei osutu halvemaks.
Minu arvates soolise võrdõiguslikkuse küsimus on tõesti oluline ja mõtlemapanev.
Arvan, et tuleb kirjutada meedias igast tõsisest juhtumist, kui inimeste õigusi oli rikutud.
Samuti tuleb karistada neid tööandjaid, kes ei arvesta seadusi ja kitsendab inimeste õigusi.
Sõnu 644 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151404 (255fc172-47c8-435d-ac82-49ba415a7281).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Kas rahvasport populaarne Eestis?
Me analüüsime Statistika andmeid kas rahvasport populaarne Eestis või ei?
Tänapäeval inimesed töötavad palju ja tal ei ole palju aega, et puhkama.
Mõned inimesed eelistavad puhkepäevadel istuda kodus ja vaadata telerit, aga teised eelistavad hoolitseda oma tervise eest.
Käivad sportisaalis, osalevad rahvaspordiüritustes.
Väga hea, et aastast aastas osalevad rohkem inimeste arvu rahvaspordiüritustes.
Minu arvates see toimub, sest inimesed hakkasid hoolitsema oma tervise eest.
Mitu aastat tagasi töötasid inimesed ja puhkasid vähem, aga kui oli puhkepaevad nad istusid kodus ja ei tahtnud osaleda rahvaspordis.
Osalejate arv oli maratonides väga väiksem, kui tänapäeval.
Praegu inimesed hakkavad rohkem hoolitseda oma tervise eest, söövad tervislik toidu, käivad matkas, osalevad spordipäevas.
Minu arvates on väga hea, et on SEB Tallinna Maijooks, kus võivad osaleda naised.
See aitab rahuldada naistele.
Lõppude lõpuks naine saab lõbusam ja rõõmsaim maratoni pärast.
Kokkuvõtes tahan öelda, et minu arvates on suurenenud rahvasporte populaarse Eestis, sest igal aastal rahvaspordiüritustes osalevad rohkem osalejad kui eelmistel aastadel.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Tere päevast, lugupeetud kolleegid!
Eelmisel nädalal osalesin konverentsis.
Konverentsi teema oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Arutlesime palju teemaid ja väga soe ja rikkus arutlus oli teemal "Naiste ja meeste võimalused tööturul".
Minu arvates naistel ja meestel palju võimalusi leida töökoha tööturul.
Naised võivad töötada koolis õpetajana, sest igas koolis on õpetajad, mis tahavad lõpetada oma lepingu.
Kui koolis ei ole töökohad, naised võivad olla eraõpetajana ja töötada koolis.
Igal aastal on lapsed, kes ei või kooliprogramit aru saada.
Eraõpetaja võib nendele aidata.
Mehed võivad töötada erinevates valdkondades.
Minu arvates, mehel rohkem võimalusi töökoha leida, sest naine ei või teha rakse töö.
Tal ei ole nii palju jõudu, kui mehel.
Mehed on peainimene peres, ta on kaitseja.
Mees peab raha tuua kodus, sest ta peab töötama.
Mees võib töötada oma garaažis, võib autod parandada.
Konverensil veel oli väga hea teema.
Teema nimi on "Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas".
Minu arvates me elame maailmas, kus on palju soostereotüüpid.
Näiteks, kui töö-vestlusel tuleb naine, kellel on blond juuksed, arvame, et see naine on rumal või ei oska hästi töötada.
See on suur stereotüüp.
Naisel kellel on heledad juuksed võib olla targem, kui tumejuukseline naine.
Veel on hea stereotüüp, et tüdrukud õpivad parem, kui poisid.
Kuidas statiistika andmed näitavad poisid ja tüdrukud õpivad samasuguselt.
Poisidest hulgatest ja tüdrukutest hulgatest võime leida andekas inimesed.
Kokkuvõtes tahan öelda, et kui inimene tahab leida hea töökohta, ta leiab.
Temale midagi ei sega.
Aga kui inimene ei taha töötada ta oleb halvem proovida tema leida.
Sõnu 587 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151405 (b6364986-55b8-4eeb-8f2a-2fbe5b24ce02).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Jooksjate statiistika erinevates üritustes.
Oli läbi viidud üks uuring, kus selle uuringu korraldajad võrdlesid inimeste aktiivsust osalemisel erinevatel jooksuüritustel.
Võrdlesid SEB Tallinna Maijooksu osalejaid, aga see on ainult naiste rahvas, sellepärast, et selline jooks on tehtud ainult naistele ja võrdlesid Tartu maratoni osalejaid.
Uuringu korraldajad võrdlevad, kuidas muutus osalejate arv 1987-lt aastalt ja 2011-le aastale.
Näiteks, 1987. aastal Tallinna Maijooksul osalesid väga vähe naist.
Võib-olla selline olukord tekkis sellepärast, et naised kardasid midagi uut.
Jooksul osalesid umbes 200.
naist ja selline tulemus ei ole suur.
Aga ei ole aru saadas, miks siis ka selles aastal Tartu maratonis osalesid nii palju inimest.
Nende arv oli 14000.
inimest.
Kui vaatame naiste jooksule ja nende arvale, siis saame rääkida, et Tartu maratonis osalesid rohkem mehed.
Kui see oli võistluste algus, siis nad tahaksid oma jõudu proovida ja vaadata oma tulemusele.
Pärast, aga alustas langema Tartu maratoni osalejate arv.
Ja see ei ole paradoks, inimesed proovisid joosta ja saaksid aru, et selline distants ei ole nendele.
Mitte kõik saavad 42 kilometrit joosta.
Olukord, mis oli 2010. aastal näitab, et Maijooksul osales 10000 naist.
Nende huvi tõusis ja ka reklaam teeb oma asi.
Head auhinnad, kingitused aitavad osalema.
Tartu maratonis, aga osalejate arv langes ja praegu seal osalevad 8000.
inimest.
Hea, keskmine tulemus.
Inimesed, kes valivad endale selle distsipliini - teavad mida tahavad ja teevad seda professionaalselt.
Paljud inimesed praegu jooksvad, nad armastavad oma tervist - see on tore.
Ja statistika seda ka näitas.
Täna 19. mai 2012. aastal toimub SEB Maijooks ja me peame natuke ootama tulemusi osalejate arvas ja võime teha uut statistikat.
Võib-olla midagi muutus.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Osalesin sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Konverents oli väga huvitav ja aktuaalne meie maailmas.
Siin tahaksin ka teile jutustada teemadest, mis oli konverentsil.
Võib-olla minu osalemise kogemus konverentsil aitab ka teile ja huvitab ka.
Arutleti, näiteks niisugust teemast, nagu "Naiste ja meeste võimalused tööturul".
Paljud tahaksid midagi räägita, aga rahvas ja arvamused jagunesid kahele rühmale.
Esimesel rühmal oli rohkem naist, teisel aga meest.
Naised räägisid ja nuttasid, et nendele on väga raske leida endale tööd.
Ja kui mingi vaba koht on olemas, siis seda kiiresti võtavad endale mehed.
Oli jutt ka sellest, et naistele pakkuvad töökohad, mille eest ei saa palju raha saada.
Aga paljudel on lapsed ja nad peavad hoolitsema nende eest.
Meeste arvamus oli niisugune, et kui sa tahad leida endale sobivat tööd, siis sa pead õppima ja hästi aru saada oma tegevusi.
Ja kui sind ei võttavad tööle, siis sa ei tea sellest asjast mitte - midagi.
Meestel on jõud ja palju võimalusi.
Kui on vaja, siis nad saavad teistesse riigisse minna.
Naised ei saa seda teha.
Et nendel on pered ja nad peavad nende eest hoolitsema.
Oli suur diskussioon ja pärast paljudele meestele meeldisid naiste positsioon ja nad alustasid mõtlema koos, kuidas võib probleemi lahendada.
"Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas" - teema mis aitas inimestele palju järeldusi teha.
Räägisid sellest, et on olemas töökohad, kuhu võtavad ainult naist, või ainult meest.
Aga see ei ole korrektne.
Mitte keegi ei taha midagi muuta, uut proovida.
Võib-olla, kui midagi teisti teha, siis läheb paremini.
Näiteks, meie koolis on rohkem nais õpetajaid.
Miks mehed ei taha seal töötada?
Kui riik saaks palga tõsta, siis mehed ka saaksid tööle minna ja võib-olla tulemused meie lastel tõstasid.
Veel kord - ei taha seda keegi teha, aga peab proovima.
Konverents "Sooline võrdõiguslikkus Eestis" oli väga huvitav.
Ja lõppus kõik osalejad leppisid kokku, et nad peavad teisele aidata, kui tahavad, et meie riigis oli parem elu.
Kõik koos me saame olukorraga kokkuleppe tulla.
Sõnu 761 |
EKSAMITÖÖ KOOD 0151406 (28731606-ecb8-43f7-bb73-2706ffa1945e).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | I OSA.
KIRJUTAMINE ESIMENE ÜLESANNE Teie ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Teie ülesanne on kirjutada esitatud andmete põhjal asjalik tööalasesse aruandesse sobiv kirjalik kokkuvõte rahvaspordi populaarsusest Eestis koos omapoolsete kommentaaridega.
Arvestage sellega, et Teie lugejad neid tabeleid ei näe.
Oma kirjutisele pange kindlasti ka pealkiri.
TABEL 1. SEB Tallinna Maijooks (osalejad ainult naised) Aasta Osalejate arv 1998 100 1990 3000 1992 5000 1994 3800 1996 4300 1998 5300 2000 6000 2002 7700 2004 5800 2006 6000 2008 4300 2010 10300 TABEL 2. Osavõtt Tartu maratonist Aasta Osalejate arv 1987 14700 1993 1700 1995 2000 1997 3600 1999 3900 2002 3000 2005 4700 2007 5400 2010 8000 Teksti nõutav pikkus on umbes 180 sõna.
Rahvaspordi populaarsus Eestis.
Luugupetud lugejad, minu ees tabelites on suurematest rahvaspordiüritustest osavõtu statistika.
Ma tahan kirjutada esitatud andmete põhjal kaheosaline artikel.
Esimeses artiklis võivad olla üldandmed, teises - kokkuvõte.
Mul on kaks tabelit: SEB Tallinna Maijooks, kus osalejad olid ainult naised ja Osavõtt Tartu maratonist, kus olid nii mehed, kui ka naisterahvas.
Uring oli 1988 aastast kuni 2010 aastani.
Algusel SEB Tallinna Maijooksul osalesid ainult sajad, aga pärast osalejate arv suurenes.
2011 aastal osalejate arv oli maksimaalne - rohkem kui kümmend tuhad naisi.
Osavõttu Tart maratonist statistika on äärmuslik teistsugune.
Algusel osalejate arv oli väga suur - ümbes neliteist tuhad inimest.
Tuhande üheksasaja üheksakümnendal astal osalejate arv vähenes kuni kakstuhad inimest ja parast natuke tõuses.
Ma mõtlen, et see oli seotud sellega, et sport oli ebaaktuaalne, kui näitek vabariigi olukord.
Kokkuvõtteks tahan öelda, et õnneks rahvaspordi osalejate arv suureneb.
Viimastel aastatel spordiga tegelevad nii naised, kui ka mehed.
Ma ei taha kellegi ümber veenda, aga mõtlen, et spordiürituste statistika väga optimistlik.
TEINE ÜLESANNE Kujutage ette, et osalesite sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil "SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS EESTIS".
Kirjutage oma kolleegidele sellest konverentsist ülevaade.
Lisaks üldisele tutvustusele peatuge lähemalt kahel seal arutatud teemal ja lisage ka oma arvamus.
1. 1. Naiste ja meeste võimalused tööturul.
2. 2. Soostereotüüpide negatiivne mõju töö- ja haridusvaldkonnas.
3. 3. Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamine vajalikkus ühiskonnas.
Teksti nõutav pikkus on umbes 250 sõna.
Konverentsi ülevaade.
Luugupetud kolleegid.
Sel reedel ma olen osalenud sotsiaalministeeriumi korraldatud konverentsil mis oli seotud soostereotüüpidega.
Konverentsi nimetus oli "Sooline võrdõiguslikkus Eestis".
Seejarel tahan tutvustada Teid selle teemaga.
Ma mõtlen, et selle teema on väga aktualne meie ühiskonnas.
Olen kuulnud arvamust, et naiste ja meeste võimalused tööturul pole samad ja konverentsil oli samasugune teema.
Statistika rägib, et naiste palk on vähem, kui, näiteks meeste palk ümbes 20%.
Ma olen nõus selle väitega, et sooline võrdõiguslikkus eestis on ebanormaalne.
Kui naised töötavad nii nagu mehed - kaheksa tunni päevad, miks nad ei saa konkureerida tööturul ja samasugune palk võtta?
Kõigepealt, kõik on seotud soostereotüüpidega.
Soostereotüüpid negatiivselt mõjutavad töö- ja haridusvaldkonnasse.
Paljud inimesi mõtlevad, et naine peab istuda kodus lapsega ja ei saa tööta.
Mõned mõtlevad, et mehed ei saa koodus lapsega olla, sel aial kui naine töötab ja raha võttab.
Ma ei taha kedagi ümberveenda, aga see pole nii.
Tean palju naisi kes töötavad ja vabaaeg koos oma pereliikmetega veedavad.
Ka konverentsil oli väga aktualne teema - "Soolise võrdõiguslikkuse teadvustamise vajalikkus ühiskonnas".
Siin ka oli sellised aspektid nagu võrdõiguslikkude tasemed, et vajalikkus ühiskonnas nad on ebanormalsed.
Sotsiaalministeeriumi üringud rägivad sellest, et naiste ja meeste võimalused on tänapäevaks seotud soostereotüüpide negatiivne mõjuga.
Sellega tahan öelda, et väide, et naiste ja meeste võimalused Eestis on samasugused - vale.
Seisukoht räägib sellest, et meie ühiskonnas on levinenud stereotüüpid.
Arvan, et nii naistel, kui ka meestel peavad olla samasugused võimalused nii töö, kui ka haridusvaldkonnas.
Aitah tahelepanu eest.
Sõnu 580 |
Esimesed Eestikeelsed raamatud. Toim. Piret Kiirvan (a09fcec3-5bd1-46e5-bab6-863b83ba8673).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Spetsialist Kristiina Ross Esimesed eestikeelsed raamatud Katekismus Piret Kiirvani saates "Esimesed eestikeelsed raamatud" räägib keeleteadlane Kristina Ross eestikeelse raamatu algetapist mis oletatavasti paigneb aastale 1517.
Tollal piiskop Kievel andis välja esimese eestikeelse katekismuse.
Kullamaa käsikirjaks nimetatud vaimulik tekst on sündinud aastal 1535 ja see sisaldab 3 palvet: meieisapalve, maarjapalve ja usutunnistus.
Need on vanimad tänini säilinud eestikeelsed tekstid.
Oleviste kiriku õpetaja Simon Wandradti poolt koostatud saksakeelse katekismuse eestikeelse paralleelteksti oli tõlkinud Pühavaimu kiriku jutustaja Johann Koell ja aastal 1935 trükiti siis Wandradt-Koelli katekismus.
Esimese katse piiblit tõlkita tegi aastal 1540 eesti soost koolipoiss Hans Susi.
1585. aastal ilmusid niin eesti kui lätikeelsed katoliiklikud katekismused.
17. sajandi alguses ilmus trükis ka juhendeid lõunaeestikeelsete jutluste pidamiseks.
Esimene neist Agenda Parva on tänini säilinud ning seda loetakse vanimaks teadaolevaks lõunaeestikeelseks trükiseks.
Georg Mülleri jutlused 1600. aastast on oma aja köige mahukamad eestikeelsed tekstid ja nende põhjal vöib juba teha järeldusi toonase pöhjaeesti keele kohta.
Rahvakeelne õpetus Köige olulisem põhjus miks saksa vaimulikud lasid teha ja levitada trükised oli jumala sõna õpetamine rahvale rahva enda keeles.
Võib ütelda et kogu 16.
ja 17. sajandi tegevus oli suunatud nende katsete läbiviimiseks et lõpuks tõlkida piibel ka eesti keelde mis paraku siiski juhtus alles 1739. aastal.
Esimeste teoste kohta ei ole tõendeid et nad oleks olnud luterlikud, pigem vastupidi.
Kristiina Rossi sõnul esimesed vaimulikud tekstid 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul pandi kirja juba katolikul ajal ja olid seotud sellega et 15. sajandil üritati katoliku kirikud seest poolt reformida.
Keskne nõue oli rahvakeelsus ja vaimuliku rahavakeele edasi viimine.
Sellest ajast pärit on legendaarne Kieveli katekismus mille koostas aastadel 1515 - 1527 Saare-Lääne piiskop Johannes IV Kievel.
Tema toetas reformide läbiviimist ja rahvakeelsete tekstide loomist ja koostas kindlasti midagi katekismuse taolist töenäoliselt käekirja kujul aga uurijad leiavad et ka mingisugune trükis on ka olnud vöimalik juba siis 16. sajandi algul.
Aga säilinud see tekst ei ole.
Kievel rõhutas ühtse rahvakeele tähtsust ja oli lubanud väljatuua rahvale suunatud materilaale.
Kas tema need jagas ja millisel kujul ei ole teada.
Tema sõnastuste järgi on jõutud järletulemusele, et midagi tal oli loodud kindlasti et vältida varieeruvust nii keele kui õpetuse suhtes ja toetada ka neid kiriku öpetajaid ja kolleege kelle oskust niisuguse materiaali loomiseks ei olnud.
Vaatamata sellele, et rahvakeelsust nõuti oli palju ka neid preestreid kellel endal seda oskust ei olnud.
Kullamaa käsikiri Esimene säilinud käsikirjaline tekst on katoliiklane Kullamaa käsikiri (1524-1532), mis siis sisaldas kaks palvet ja usutunnistuse oli kirjutatud alamsaksa, ladina ja eesti segakeeles.
Arvatavasti kõige suurima osa tekstist pani kirja Kullamaa preester Johannes Lelow aga käekirjad varieeruvad nii, et ilmselt tema seda tööd üksinda ei teinud.
Kullamaa käsikirjad on leitud vakuraamatu tagalehekülgedelt.
Miks nad just seal olid ei ole teada.
Vakuraamatud peeti ju et kirja panna ja järgida talude koormust ja völgu.
Tekstid on vigaselt koostatud ilmselt kellegi poolt kes pidi seda tööd üpris vaevaliseks ja loogiline on oletada et need on kirjutatud vastamiseks Kieveli esitatatud nõuetele sellest et igal preestril peab olema rahvakeelsed tölked olulisemadest piiblitekstidest.
Kullamaa käsikiri on esimene säilinud sidus tekst ja laias mõtes seda vöib pidada esimesena katsetusena tölkida piibli olulisemaid osasid (usustunnistus) eestikeelde.
Wandrat- Koelli katekismus 16. sajandi algul ilmuneid trükiseid ei ole säilinud rohkem.
Esimene katkendlikult säilinud eestikeelne raamat on Tallinna pastorite Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus.
Katekismuse koostas arvatavasti Wanradt, teda abistas ja tõlkis raamatu eesti keelde Koell.
Teost trükiti 1535. aastal Saksamaal Wittenbergis 1500 eksemplari ja selles on tekst kõrvuti alamsaksa ja eesti keeles.
Katekismuse keelas õige pea Tallinna raad.
Wanradt ja Koell sattusid aga kohtupinki süüdistatuna eksimustes Lutheri õpetuse vastu.
Sellest teosest on säilinud 11 katkendlikku lehekülge, mis leiti 1929. aastal ühe ladinakeelse raamatu parandamisel.
Katekismuse lehti oli kasutatud kaane täitematerjalina.
Õnneks on säilinud ka katekismuse viimane lehekülg, millel toodud ilmumisandmetest võib muu hulgas lugeda, et raamat oli 120-leheküljeline.
Esimesed katsed piibli tõlkimiseks Legend Hans Susist Samal sajndil püüab eestlane hakata piiblit tölkima.
Üldiselt protestantliku kirjanduse algus on seotud kovasti Tallinna Pühavaimu kiriku ja selle pastoritega.
Mitmed nendest olid eestikeelse kirjasõna loomisel oluliselt tegevad nii kui Johann Kool, Balthasar Russow ja siis juba 17. sajandi alguses Georg Müller.
Köige põnevam isik piibli tölkimisel on seotud Reinhold Beseleriga nimelt Hans Susi nimeline noor koolipoiss kes katsetas Beseleri juhtimisel piibli osasid ära tõlkida.
Tema elust ei ole ajaloos eriti mingisugust märget ja temasta teatakse üsna vähe.
Samas ka ühtegi tema kirja pandud teksti ei ole säilinud.
Teada on ainult niipalju et aastal 1546 võtis pühavaimu kirikuõpetaja Reinhold Beseler enda jurde kostile eestalsest koolipoisi Hans Susi, kes oli samanimelise kalakaupmehe poeg.
Temale oli vanaema pärandanud õpimiseks 250 Riia marka.
Säilinud arvete järgi on teada et Beseler ostis tälle tinti, pabereid ja raamatuid ja eriti tähelepanu väärtne on teade et aastal 1547 Beseler ostis talle paberid eestikeelse lauluraamatu ja evangeeliumiraamatu tõlkmiseks ja koostamiseks.
Hans Susi suri 1549. aastal katku, kuid Beseler jätkas tema tööd ning sai 1551. a. raelt raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks.
Kuigi Susi ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse kirjeldatud arhiiviandmete põhjal, et Hans Susi tõlkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi perikoobiraamatu, mis küll trükki ei jõudnud, kuid mis võis levida käsikirjaliselt ning mõjutada hilisemaid perikoobi-tõlkeid.
Võrreldes 17. sajandi esimese poole eri autorite perikoobitsitaate, on Uku Masing leidnud tekstide sõnastusest kinnitust hüpoteesile, et kõigi nende aluseks peab olema olnud mingi vanem kirjalik tõlge, mille autoriks peab olema olnud eestlane, ning on rekonstrueerinud koguni selle oletatava tõlke keelelisi jooni.
Susi - Beseleri keelest ei ole säilinud ridagi paberil aga uurijad oletavad, et see keel on säilinud käsikirjade paljundamisel ja ümberkirjutamisel ja on sellisel kujul toiminud põhjusena hilistemale piibli tölkekatsetele.
Uku Masing, kes on seda teemat rohkem uurinud leiab, et isik, keda peetakse silmas räägites Hans Susi nimelisest koolipoisist ei pruugi olla just tema vaid tegemist vöiks olla ka mõnda teist nime kandeva eesti koolipoisiga.
Maasik on siiski päris veendunud et selle keele autor pidi olema eestikeelt emakeelena kõnelev isik, ja tõenäoliselt siis just koolipoiss.
Selleks ajaks oli nimelt loodud vaiste koolipoisside institutisioon mille eesmärgiks oli kasvatada eestikeelseid kirikuöpetajaid ja loogiline on oletada et nende tekstide autor oili just üks Tallinna vaistest koolipoissidest.
Maasing rekonstrueerib nii kui nüüd minetame Hans Susi teksti üpris saksapärasena kuna tema teoria lähtub sellest et 16. sajandi koolipoiss on pidanud tölkima tekste sõna-sõnaliselt saksa keelest.
Susi-Beseleri teksti sisu säilis nagu õeldud paljundamise ja ümberkirjutamise kujul mitte ainult 16. sajandi keskpaigas aga ka siis kui juba tuldi 17. sajandi algule kust ajast on juba säilinud pikemaid tõlkekatsetusi.
Maasing leaib et ka need pöhinevad Susi-Beseleri algtõlkele mida siis arendasid muu hulgas näiteks Georg Müller, kelle käsikirjalistest jutlustest on juba säilinud katkendeid ja mis esindavad köige varasemaid säilinud eestikeelseid piiblitsitaate.
Olulisteks 17. sajandi esimese poole piiblitsitaatide allikatekstiteks peetakse ka Joachim Rossihniuse ja Heinrich Stahli tekste.
Eesti kirjakeel jaguneb kaheks Oluline on teada et nii Hans Susi, kui tema siin nimetatud järeletulijad olid luterlased aga ka katoliiklikke teoseid anti välja 16. sajandi lõpul samuti kui 17. sajandi algul.
Tallinna Püha Vaimu kiriku ümber toimunud esindab põhjaeesti keelse kirjakeele sündi aga oli ka olemas lõunaeestikeelne kirjakeel, mille keskuseks oli Tartu.
Kindlalt on näiteks teada et 1554. aastal ilmus Luteri väike katekismus lõunaeesti keeles.
See sisaldas katekismuse lisaks kuus koraali ja ees- ja järelsõnu ja selle tõlkijaks oli arvatavasti Tartu-Jaani Eesti koguduse pastor Franz Witte.
Liivisõja tulemusema läks Lõuna-Eesti Poola riigi koosseisu ja 18. sajandi viimasel veerandil tuli siia tagasi katolik kirik.
Seda võib vaadata ka ühe osana katoliikliku kiriku reformeerimisest millaga katolik kirik püüdis Luteri usku tõrjuda.
1530. aastal oli reformeeumise törjumiseks loodud jesuiitide ordu kelle üheks sihiks saigi rahvakeelse kiriku arendamine vastukaalus reformatsiooni samasuunalisele taotlusele.
Jesuiidid tulid ka Poola võimu ajal Liivimaale ja rajasid Tartus oma olulise keskuse; 1583 asutasid nad kolleegiumi ja 1585 eraldi tölkide seminari mille eesmärgiks oli siis panna olulist rõhku keelele.
Niin nagu mujalgi Euroopas rahvakeelne õpetus nähti väga oluliseks.
Ilmselt oli seminaris õpetus saanud inimeste hulgas ka eestlasi mis ka omakord lisas jesuiitide oskust ja voimalust võimalikult heas rahvakeeles räägida ja suhelda.
Tartu jesuiitide välja anatud raamatute kohta on paljuid andmeid.
Kui palju neid oli, ei tea keegi.
Muu hulgas ilmus Vilnuses 1585. aastal eestikeelne Tartu jesuiitide välja antud katekismus ja samasugused ilmusid ka läti ja leedu keeles.
Eesti keelne paraku säilinud ei ole.
Taru jesuiitide eestikeelest on olemas üks näide, Liivimaa preestritele suunatud väike käsiraamat Agenda Parma.
See on põhikoelt ladinakeelne tekst ja sisldab liturgia tekste ja palveid ja selgitavaid juhatusi preestritele ja sinna teksti on lisatud põõrdumised koguduse poole ja koguduse liikmete oodatavat või ettenähtud vastused eesti, läti, poola saksa, keeles.
Agenda Parva keelt on palju kiitetud ja selle pöhjusel näitatakse tihti, et jesuiitide keel oli väga hea ja palju rahvapärasem kui 16. sajandi põhjaeesti luterliku kirkiku kasutatud vaimulik kirjakeel.
Agenda Parva keel on väga Lõuna-Eesti murdepärane ja sujuvam kui näiteks Wandradt-Kooli katekismus aga teksti tüüp on ka veidi teistsugune.
Agenda Parva koosneb dialogist kus on lihtsad küsimused ja lihtsad vastused mida arvatavasti ongi kergem kirja panna kui abstrakseid usu tõdesid.
Ei ole teada kas tölke töö tehti otse ladina keelest või äkki mõnest teisest rahvakeelest sest ümbertõlkeid võrraldes on tähelepandud see, et erinevad tõlked ei katu omavahel.
See tähendab et uurijatel on veel vaja selgitada seda, et mida Agenda Parva päris ennast kujutab.
Üldiselt koosneb teos siis lühikestest fraasitest nii kui näiteks ristimistalituse juures: ütelge latse nimi vöi abiellumisel: tahad sina oma hää meelega ning kindmest süamest NN keda siin nääd enese ees, võta omas öiges abikaasas.
Selle ettenähtud eestikeelne vastus pidi olema: jumala nimel.
Jesuiitid kasutasid siis rahva enda sõnu ja murteid ja õnnestusid sellega täima ka oma eesmärki rahvakeelsuse suhtes.
7. 17. sajandi algus 17. sajandi algusest on olemas veel üks huvitav leid, nimelt 22-leheküljeline Turu käsikiri, mis on osaliselt eesti-, soome- ja rootsikeelne.
Käsikiri sisaldab ristimis-, laulatus- ja matusetalituse kanoonilisi tekste.
Ristimistalituses leidub ka meieisapalve ja lühike kreedo ehk usutunnistus.
Lisaks sellele sisaldab käsikiri ka mitmeid evangeeliumipalasid ja palveid.
Viimasel eestikeelsel leheküljel on kirikulaul koos nootidega.
Arvatavasti autor on soome tagapõhjaga sest tekstist vöib leida soome mõjutusi.
Turu käsikiri kuulub ikkagi juba järgmisse arengufaasi mida nimetatakse Heinrich Stahli ajastuks (17. sajandil).
17. sajand läheb selles mõtes hooga käima, et seda aega saavad uurida ka juba filoloogid sest sealt on säilinud juba pisaval hulgal tekste.
Varasemad tekstid on ikkagi ajaloolaste pärismaa kuna näitendid on nii pisikesd et nendest mingid filoloogilist analüüsi ei anna teha.
Alates Georg Mülleri ajast säilinut tekstmassid on niin suured ja kattavad et nende põhjal esitatud anlüüsid on juba relevantsed nii filoloogia kui ka lingvistika kannalt.
On võimalik et köik olemas olev materiaal ei ole veel uurijateni jõudnud ja ka 16, sajandi tekstimassi juurde võib veel ilmuda midagi enne leitmatut.
Kristiina Ross ütleb et lootus sureb viimasena. |
Essee (00f6a131-767a-443c-a2e4-3d7497a98bed).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Esse - retsensioon "Nimed marmortahvlil" filmi järgi.
Tänapäeva Eestis ringi vaadates jääb mulje, et inimväärikuse ainsaks mõõdupuuks on saanud raha, kusjuures paljusi ei huvita selle raha teenimise viis, vaid kogus.
Kuigi üha enam leidub ka inimesi, kes hindavad elus midagi enam, kui "kõikvõimsat dollarit".
Sellepärast pakkus ka film "Nimed marmortahvlil" midagi muud kui tavapärast kinoelamust.
Eelkõige äratas see vaieldamatult viimasel ajal enim kõneainet pakkunud linateos patriotismi tunde, sest filmis esile tõstetud noormehed esindasid selliseid eestlasi, kes enne surevad kui annavad oma maa võõra kätte tallata.
Kuid kuna filmi eesmärk ei ole ideaalse pildi loomine, vaid pigem reaalse elu peegeldamine, patriotismi tunne ei ole näidatud pimedalt üksmeelse nõusolekuna - vastupidi.
Nii mõni tegelaskuju kahtleb või lausa võitleb vaba Eesti vastu.
Eriti jäi meelde stseen koolimajas - oleks ju imelik vaadata, kuidas klassi vaimne liider teeb ettepaneku kodumaad kaitsma minna ning kõik koolivennad jooksevad end vabatahtlikuna kirja panema.
Selle asemel aga löövad noormeeste vahel kired lõkendama - kes on kohe nõus minema, kes ei taha sõjast kuuldagi, kes leiab, et vabariiki talle pole vaja, kes näeb parima variandina nõukogude vägede võitu.
Kuigi pika vaidluse ja veenmise järel otsustab enamus siiski relva haarata.
Üks õpilastest osutub aga sedavõrd "punaseks", et kõigi halvustavale pilgule ja isegi mõningasele füüsilisele mõnitamisele vaatamata otsustab asuda vastaspoolele.
Selline asjade käik on minu arvates igati reaalsem kui lihtsalt karjakesi kohe sõtta tormamine ning jätab vägagi tõsielulise mulje.
Väga inimlikult ja erapooletult on kujutatud teisitimõtlejad - selge sõnumina jääb kõlama lause, et igal inimesel on õigus oma vaadetele ja oma arvamusele.
Loomulikult ei ole patriotism ja mõttevabadus selle filmi ainsad läbivad ideed.
Suurt rõhku on pandud ka inimeste vahelistele suhetele rasketel aegadel.
Eelkõige muidugi on see kogu tegevusega läbipõimunud armastuslugu.
Kaks noort inimest, kes täiesti juhuslikult raekoja esisel platsil kohtuvad, pidid tunnistama kui suurt osa meie elus võib mängida saatus.
Ka nende edaspidised kokkusaamised on täiesti ootamatud ning mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et vaatamata keerulisele ajale on elul nende kahega kindel plaan nad omavahel kokku viia.
Film jätab mulje, et tõelist armastust ei suuda isegi sõda mõjutada, rääkimata tühisematest asjaoludest.
Suurt rõhke filmis on pandud ka inimsuhetele kriisiolukordades.
Üheks meeldejäävamaks sündmuseks oli noormeeste käitumine esmakordsel kohtumisel vaenlasega, õigem öelda, põneva vaenlasega.
Noored sõdurid sattusid sellegipoolest paanikasse ja jooksid relvi maha jättes püssilaskudest ohutusse kaugusesse.
Nende õnneks ei põhjustanud see mõtlematu tegu suuremat kahju, sest rühmajuht oli asjalik ja külma närviga mees, kes tuli nende järgi ja korjas isegi varustuse kokku.
Loomulikult vihastas ta argpükslike kaalaste peale.
Lõpuks laabus aga kõik hästi, sest vaatamata omavahelistele ägedatele vaidlustele mõisteti, et nende oskuste juures oli see ainuvõimalik ja õige tegu ning sõda kujutab endast midagi muud.
Kuigi algul vihastati ka juhi peale, mõisteti hiljem, et tema nõudmised olid asjakohased ja suhtumist sõtta on viimane aega muuta.
Kui pinged olid taandunud, asendus eneseõigustus ja kaaslaste süüdistamine humorikate märkuste ja teine teise tögamisega.
Sellega püüti ilmselt tuju tõsta ja hetkemuresid unustada, samas ka kambavaimu parandades.
Kogu see olukord näitas, et inimesed taluvad pingeid väga erinevalt ning alati on kasuks, kui kõrval on inimene, kes suudab igas olukorras kainelt mõtelda ja ei tegutse kunagi oma esmaemotsioonide järgi.
Filmi "Nimed marmortahvlil" kohta oleks kindlasti veel paljugi öelda, sest minu meelest on see film tõesti seda väärt: kaasakiskuv, sügav mõte ning kõrgel tasemel näitlejate ja režissööri töö.
Olen kindel, et see linateos ei jätnud kedagi ükskõikseks.
Minul suutis see isegi pisara silma tuua.
Jõudes järelduseni, tahaksin öelda, et kordumatuks teevad selle filmi ennekõike A. Kivikase romaani kangelased.
Arvan, et kui ka tänapäeval leiduks selliseid julgeid ja vapraid inimesi nagu seda olid Henn Ahas, Käsper, Miljan ja teised, kelle jaoks elus esikohal on lähedaste ning kodumaa õnn ja rahu, oleks maailma inimeste elu tunduvalt lihtsam ja stabiilsem.
Me peaksime tegema kõik võimaliku selleks, et need nimed jääksid mitte ainult marmortahvlile, vaid ka meie südametesse. |
Essee (039d0676-36c6-42c2-9f52-67126f3ec6a1).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Minu Leninid Loomulikult oli huvitav jälgida kuidas eestlased on läänelikku elu kujutanud.
Kuna nägin filmi esimest korda, siis seda mõista polnud sugugi kerge.
Põhjuseks arvatavasti ajastu võõrus ja ka vähene ajaloo tundmine.
Muidu oli täitsa humoorikas ja seiklusrikas ajalooline film.
Võibolla pisut huvitavgi.
Mis siis mulle meeldis selle Hardi Volmeri kunstiteose juures?
Kõigepealt see, et osades olid tuntud eestlased.
Näiteks pole ma veel varem filmi ekraanil Dj Elektrat näinud (Üksküla abikaasa).
Ka üldilme oli palju rõõmsam ja kirevam.
Ei kujutatud halli ja räpast maaelu.
Kritiseerida võiks võibolla seda, et suurtele massidele see film vast mõeldud ei ole, sest palju on ühelt teemalt teisele hüppamisi, sageli tuleb ka ridade vahelt lugeda või tausta tunda, et filmist mingit naudingut leida.
Arvan et noortel on kindlasti raskem aru saada ja mõtet tabada kui nende vanematel.
Ometigi lugesin ühest vanast filmitudvustusest, et teosele loodeti suurt müügiedu ka välismaal.
Huvitav oli see, et eestlast kujutati hoopis teistsugusena kui mina harjunud olen.
Mitte niivõrd kangekaelse, jonnaka ja kinnisena kuivõrd lõbusa, seiklushimulise ja optimistlikuna.
Ka intiimstseenid tulid mulle üllatusena.
Aga samas, mille üle siin imestada.
Kuna tegevus ei toimunud Eestis, siis ei oleks tohtinud see film ju väga eestipärane ollagi.
Aga kindlasti ka mitte päris läänelik.
Pigem selline segu, ehk eestlaste kujutus sellest, milline võis elu kunagi olla.
Põnevust tekitas see teisikute jant.
Üks teisikutest oli hulluksläinud elektrik, üks sarimõrtsukas, üks joomise pärast kloostrist välja heidetud munk, kes hävitab kirikuid ja üks süfiliitik - päris karm seltskond.
Ja üks on neist veel igas mõttes parem, kui päris Lenin ise - nii poliitiku kui ka abikaasana.
Nende võltsleninite otsimine, koolitamine ja käiku laskmine oligi, mis filmi minu arvates komöödiaks tegid.
Aeg-ajalt ajas ainult segadusse, kes oli kes ja milline neist see õige Lenin on.
Kesküla ise mõjus tõelise kangelase ja patrioodina.
Lugesin tema kohta, et võibolla on Kesküla üks suurim Eesti päritolu poliitik läbi aegade, kelle unistuseks oli Suur-Eesti riigi loomine ja Venemaa impeeriumi - ürituse hävitamine.
See kuidas ta Saksamaa ja Venemaa vahelist pusklemist Eesti huvides ära kasutas näitab, et ta polnud vaid unistaja, vaid pani mängu kõik, et oma unistusi täide viia.
Kas Kesküla ka tegelikult selline oli, nagu filmis kujutati, seda ma ei tea.
Arvata on, et ei olnud, kuid minu kujutluses hakkab Saaremäe väljamängitud tegelaskuju kindlasti mõjutama nägemust tegelikust Aleksander Keskülast.
Võibolla häiris natukene ka see jäigalt pähetuubitud saksakeelne tekst - monotoonne, ilma emotsioonideta.
Päris nii need sakslased vast ei räägi, aga seegi pole päriselt nii oluline.
Ka eesti keel poleks sobinud sinna filmi päris hästi ma arvan, kuid õiget välismaalaste muljet nad ka ei jätnud.
See film pole midagi sellist, mis eestlaste südameid liigutaks, kuid ometigi hea näide sellest, eriti noortele, kui kangeid ja hakkajaid mehi meie riigis kunagi on olnud. |
essee (0bb98fb9-38bb-4d8b-8cb2-6055494e1fec).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti filmi "Malev" võib minu arvates nimetada ajalooliseks komöödiaks.
Film räägib sellest, kuidas Saksa ordu võimsad väed üritavad eesti rahvast allutada ja ristida.
Filmi tegevus toimus 13. sajandi alguses Eestis ja Liivimaal ning selle peategelaseks on eesti poiss Uru, kelle vanemad tapsid sakslased.
Uru viiakse Lübecki kloostrisse, kus temast tehakse esimene eestlasest eurooplane.
Prantslased tahavad muidugi kavalusega oma eesmärki saavutada, rääkides eestlaste vabadusest, kuid ise ihkavad Eesti konnavarusid.
Nüüd sõltub Urust Eestimaa vabadus ja tulevik.
Ta üritab eestlasi euroopalikult meelestada ja õpetada lahingus paremini võistlema.
Esialgu tal see ebaõnnestub, sest eestlaste jaoks ei ole peale laulmise, tantsimise ja töörabamise miski sama oluline.
Esimeses lahingus langebki Lembitu, mis kajastub ka tegelikus ajaloos.
Pärast esimest lahingut on eestlased juba suure ja valusa kogemuse tõttu targemad ning valmistuvad teiseks katsumuseks.
Uru võitleb musta rüütliga, kes isiklikult tappis tema vanemad, ning ta sureb, kuid eestlaste jaoks tähendab see ikkagi suurt võitu.
Filmi on kindlasti huvitavam vaadata neil, kes mingil määral tunnevad Eesti ajalugu ja teavad 13. sajandil toimunut.
Need inimesed näevad selle filmi sündmusi hoopis teise pilguga, naeravad hoopis teiste naljade üle kui need, kes pole näiteks Madisepäeva lahingust midagi kuulnud.
Kindlasti oleks eesti rahvusest inimestel lihtsam aru saada, mida selle filmiga öelda taheti, kuna palju on eestipäraseid nalju.
Samas võin öelda, et ilu on vaataja silmis, ja väga paljud seda filmi näinud inimesed mõistavad selle kindlasti hukka.
Tegelikult ei tea ju mitte keegi täpselt, kuidas Madisepäeva lahing päriselt toimus ja mis seal täpselt juhtus.
Minu arvates selles filmis saab naerda tänapäeva Eesti ja Euroopa poliitika, erinevate inimtüüpide ja igapäevaste olukordade üle.
Film näitab eestlasi Euroopa poliitikas humoorikast küljest.
Mingil määral tahab see film näidata, kui "saamatud" eestlased on, et nad ei osanud sõdida, ei olnud valmis tapma, neil ei olnud sõdimiseks vajalikke tapariistu.
Samas kui sakslased olid kujutatud väga võimsate ja vägevatena kasvõi selle poolest, et neil olid olemas sõjahobused.
Eestlased aga arvasid, et lauldes saab igast murest lahti.
Filmi lõpus said eestlased tänu euroopalikele õpetustele ikkagi targemaks ja palju suuri kogemusi juurde, kuid alles pärast esimeses lahingus lüüasaamist ja paljude meeste kaotamist.
Seda filmi oli minu arvates lihtne vaadata.
Ei tekkinud sellist soovi, et jääks poole pealt magama, kuna uudishimu oli suur, mis edasi toimuma hakkab. |
Essee (1774db1b-e7f6-4848-a4b4-3adea962bc13).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Nimed marmortahvlil Essee 27.
02.
2003 Mulle esilinastunud samanimelise romaani põhjal valminud filmi "Nimed marmortahvlil" lavastajaks oli üks meie parimaid teatrilavastajaid Elmo Nüganen, võib-olla seetõttu olid ootused filmi vaatama minnes ülearu suured.
Omajagu aitas sellele kaasa meediakära ja üleskiitmine juba enne filmi valmimust.
Peale esilinastust kiideti ühelt poolt taevani, teiselt poolt aga levis jutt "Eesti kohta päris heast filmist".
Sellest viimasest väitest ei ole ma suutnud siiani aru saada - kas eestlased teevad siis niivõrd viletsaid filme?
Hea küll, viimasel ajal on meie filmitööstus tõesti vinduma jäänud.
Igal juhul peab kõiges ise veenduma, e arvamust avaldada.
Nii jõudsin ma kinno juba enne, kui see kohustuslikuks sai.
Sündmused, millest raamat ja film "Nimed marmortahvlil" jutustavad, leiavad aset Eesti Vabadussõja päevil 1918-1920.
Et filmi täielikult mõista, peab teadma tolleaegset ühiskonnakorraldust ja ajalugu.
Romaan iseloomustab kõiki neid tegureid põhjalikult, mis on omakorda filmi suurimpuudus - sündmuste põhjuseid ja osaliste tausta on väga raske välja tuua.
Seetõttu on filmisüžee taandunud inimestele ja nendevahelistele suhetele sõjakeerises, andes vähe aimu tegelikest pingetest ja lõhestatusest, mis ühiskonnas tollal valitsesid.
Osatäitjate kohta ma ütlen täie veendumusega - on teatrinäitlejaid ja kinonäitlejaid.
Mõni inimene sobib paremini teatrilavale, teine filmi.
Eeskätt saan ma võrrelda peaosatäitja Priit Võigemasti (Henn Ahas) tööd teatrilaval ja kinolinal.
Filmis jäi puudu mingi seletamatu sära või inimlikkus, tunded.
Just emotsioone oleks rohkem oodanud - Kivikase Ahas oli hinges kahekskistud noormees, täis südamevalu ja muret venna ja kodumaa pärast ning viha Punaarmee vägivalla vastu.
Minu meelest ei mänginud Võigemast seda välja.
Võib-olla on asi ka selles, et enamus näitlejaid filmis on alles noored ja kogenematud, ent häiris muuhulgas ka nende võime oma jutt justkui paberilt maha vuristada.
Jäi ebaloomulik mulje.
Arusaadav on, et niivõrd pikka ja sisutihedat raamatut ei saagi sõna-sõnalt stsenaariumiks ümber kirjutada, aga minu jaoks jäi filmisüžee kohati arusaamatus, hüples ühelt stseenilt teisele ega andnud mingeid vihjedki sündmuste põhjuste kohta.
Näiteks Marta kui Ahase sümpaatia väljailmumine ja kadumise.
Kuhu ta sealt täiesti lagedalt lahinguväljalt haihtus või kuidas ta oma talust, kust Ahas lahkus, järsku vaenlase kätte sattus ja juba enne Ahast mõisahoovi jõudis, kui näha oli ainult üks liigeldav tee?
Või siis Ahase lahkumine mõisast eelnevalt ülemaga kokku leppimata, mille eest võib inimese tembeldada desertööriks.
Soomlast kehastanud Jaan Tätte roll jäi mulle samuti mõistmatuks.
Üldse oleks pidanud rolle rohkem lahti mõtestama, neid lähemalt tutvustama, et nende osa tegevuses muutuks arusaadavamaks.
Pettumust valmistas ka filmi lõpp.
Miks kujutati noori kangelasi järsku idiootidena, kes ilmsest rongivaritsusest hoolimata kõik koos metsa alla urineerima jooksevad?
Kui romaani lõpp näitas neid poisse tõeliste kangelastena, kes andsid oma elu kodumaa eest, siis filmi lõpp iseloomustas neid kui pea kaotanud nolke, kes eufoorias lollusi tegema hakkasid.
Kas see mitte ie labastanud kogu patriotismiideed, millel film tundub põhinevat?
Lühidalt peategelastest, kes annavad ülevaate Vabadussõjaaegsest ühiskonnast, selle lõhestatusest ja pingetest erinevate klasside vahel.
Käärmer esindab kommunistlikku ideoloogiat, usub Eesti ja kogu maailma kapitalistlikust ikkest vabastamisse Punaarmee abiga.
Eesti rahva hukk ülemaiilmse rahu ja klassivõitluse nimel oleks kangelaslik ja väärt ohver.
Ainuõige viis sotsialismi maksma panna on vägivaldne pealetung.
Käsper esindab kodanlikku ühiskonda, marrahvuslikku liikumist, mille eesmärk on iseseisev Eesti Vabariik.
Pooldaks asjade rahumeelset käiku, kuid kommunistide pealetungi tõtu osutub see võimatuks.
Näeb selgelt kommunismiidee utoopilisust ja Venemaa peaeesmärki okupeerida Eesti.
Ahas esindab soovi leida kuldne kesktee kahe radikaalse liikumise vahel.
Mõlemas ideoloogias on nii plusse kui ka miinuseid, mis takistavad poole valimist.
Ühest küljest tundub, et kodanlusel on soov kaitsta vabariigi väljakuulutamisega pigem oma vara kui teenida eesti rahva huvi, teisest küljest töölisklassi vabastamise tähe all sissetungiv kommunistlik Venemaa.
Rahvusluse ja sotsialismi liit tundub olevat utoopiline unistus.
Tema ise kuulub samuti töölisklassihulka, tema vanem vend on seotud kommunistidega, kuid samas leiab ta, et eestlased peavad jääma iseseisvaks.
Südame ja mõistuse vastuolu teeb otsustamise eriti raskeks, seetõttu jääb ta äraootavale seisukohale.
Minu meelest ainuke tegelane, kes ei lase kirgedel pea kohal kokku lüüa ning säilitab terve mõistuse lõpuni.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kui filmi eesmärk oli kassarekordite püstitamine (filmi kohustuslikuks muutmisega üldhariduskoolides) ja propaganda, siis ilmselt on eesmärk saavutatud.
Kui aga taheti näidata Eesti noorsugu Vabadussõjas, on film minu meelest läbi kukkunud.
Ma ei nimetaks filmi põhinevat Kivikase romaanil, kuigi idee võis sellest tekkida, sest romaani mõte, seal väljendatud emotsioonid ja pinged jäävad filmis tabamatuks. |
Essee (335cc23b-3892-48bc-a6b1-eb20a6fefaff).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Nimed Marmortahvlil.
"Nimed Marmortahvlil" - on emotsionaalne sõjadraama Albert Kivikase romaani ainetel, mis tänaseks on võtnud sisse kindla koha Eesti kirjandusklassikas ning mis annab tõetruu ning kaasakiskuva pildi ajast, mil paljud Eesti poisid otse koolipingist tõusid, relvad haarasid ja oma riigi iseseisvuse eest võitlusse astusid.
Albert Kivikas on sündinud 18 jaanuaril 1898. a. Suur-Jaani alevis, Põhja-Viljandimaal.
Tema lapsepõlv mõõdus Olustvere mõisas ja selle lähedal asuvas Sännu moonamajas.
Tema ema tõõtas teenijana ja kongruna.
Tema vanem vend aitas teda oma palgast koolis käia, kuid 1917. a. sai temast punaarmeenlane ja ta liikus Venemaale.
Romaanis "Nimed Marmortahvlil" kirjanik oli ennast kujutanud Henn Ahase nime all.
Aasta 1918. a. Euroopa kaardile on sündinud uus riik - Eesti Vabariik.
Sõdurite kõrval asuvad selle nimel võitlusse ka koolinoored, kaitstes oma maad ja aateid.
Kui Tartusse sattusid punaarmeenlased, siis Eesti sõdurid taganesid Viljandi poole.
Külmal jaanuaril 1919. a. sai haavata peategelane Henn Ahas, see oli kõige raskem lahing noorte jaoks.
Mulle väga meeldis film "Nimed Marmortahvlil".
See film räägib kaheksast koolipoisist, kes olid omavahel sõbrad.
Ühel päeval punaarmeenlased valutasid Eesti ja koolipoisid otsustasid minna kaitsma oma maad.
Esimene lahing oli nende jaoks raske, sest nad lõid kartma ja lihtsalt jooksid ära.
Teised lahingud olid ka rasked, aga nad võitlesid vapralt kodumaa eest.
Lõppuks jäid ellu ainult kolm sõpra, nende seas ka peategelane Ahas.
Sõites koju neid ründasid punaarmeenlased ja ellu jäi ainult Ahas.
Kui ta nägi punaarmeenlaste seas oma venda ta oli väga pettunud, sest tema vend pettis Eestit ja läks vaenlase poolele.
Karmi reaalsuse taustal on väga liigutav Henn ja Marta armulugu.
"Nimed Marmortahvlil" 1948. a. ilmunud teise osa sündmustele kulgeb vabadussõjaaegades Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima.
Lahingud ja sõda jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu, langenute riitadena ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning temast saab kirjanik.
Ahase vaateväljas tegutsevas kirjanike rühmituses pole raske ära tunda Siurut.
Teine kõide on peamiselt 1919. a. kultuuri- ja poliitika kajastus, ainestik teeb teose huvitavaks, kuid sündmuste urooninalik edasiandmine toob kaasa stililise ühekülgsuse.
Ma arvan, et see film on rohkem noortele, sest see film paneb noori mõtlema, mis on nende jaoks tähtis: armastus oma kodumaa vastu, olla vaba, armastus oma lähedaste vastu... |
Essee (460f301d-a293-4c3b-b52c-494156ff9d44).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Essee Mõte lugeda romaani "Nimed marmortahvlil" või vaadata filmi tekkis mul pärast TPÜ muuseumi külastamist.
Kui ma nägin raamatu ilma köiteta punase kirjaga "keelatud".
Mus äratas huvi mis on selle raamatu sees, mida ei tohtinud lugeda tolla aja inimesed ja miks, keegi oma eluga riskides, varjas seda.
Minu meelest, see on suurepärane romaan, mis kajastab nii ajaloolisi fakte, kui ka inimeste hingeelu ja suhtumist tekkinud olukorra vastu.
Iseseisvuse saavutamine peaaegu alati toimub sõja abil.
Miks siis tuleb nii kallist maksta selle eest ja kas see on seda väärt?
Kivikase romaan näitab, et isamaa vabadus on küll seda väärt.
Keerulisesse olukorda sattusid romaani peategelased - Kommertskooli õpilased.
Noortele inimestele, kellel ei olnud mingi elukogemust, tuli teha otsuse.
Sellest otsusest sõltus kelle ja mille eest nad hakkavad hakkavad sõdima.
Nad olid küll nõus ohverdama oma elu isamaa vabaduse eest.
Aga võib öelda, et noortele koolipoistele sõda oli mingi moel nagu romaantika, mis hajus, kui nad tundsid surma reaalsust, et surm on vältimatu ja nii lähedal... järg-järgult nad muidugi hakkasid harjuma sellega, kuid hirm oma ja lähedase inimese elu eest ikka säilis.
Minu arvates, peamiseks jõuks, mis juhib inimesi tegutsema on muidugi armastus.
Nii armastus isamaa vastu, kui ka inimeste vastu.
Aga armastus samaaegselt paneb ka kahtlema.
Näiteks Ahas kaua ei suutnud otsustada kumma poolel on tema.
Ühelt poolt - punasemeelsed isa ja vend, teiselt arusaam, et ta lihtsalt ei suuda võidelda oma rahva vastu... Just niisuguste, nagu Kivikase noorte koolipoiste otsus ja sõjas osavõtmine mõjutasid vabadussõja tulemust ning eesti ajalugu tervikuna.
See on väga mõtlema panev romaan.
Ning see peaks meie tänapäeva noortele ikka ka midagi õpetama. |
Essee (4de4a74f-d5a0-4330-aa9b-a1121f0d102b).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti keele kui teise keele test Kirjutamine Kirjutage essee teemal "Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Essee pikkus 300 - 350 sõna.
Essee peab - olema arutlev, analüüsiv ja üldistav; - tuginema loengus ja lugemistekstis esitatud faktidele.
Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.
Eesti folkloor koosneb kolmest alast: laulust, pillimängust ja tantsust.
Eesti vanemat laulutraditsiooni esindab läänemeresoome kultuurile iseloomulik regivärsiline rahvalaul, mis on kujunenud enam kui tuhat aastat tagasi.
Regilaulu esitasid tavaliselt eeslaulja ja koor vaheldumisi, näiteks eeslaulja viis laulu edasi ja arendas seda, aga koor kordas tema esitatud värsse andes sellega talle mõtteaga.
Üldiselt on eesti rahvalaulus kaks kihistust - regilaul ja riimiline laul, või uuem rahvalaul.
Vanasti oli laulude esindamine mitmekesine: lauldi kas või üksi, kahekesi, kooriga, eeslauljaga ja ilma, ka kahe kooriga.
Seejuures laulmisega võisid kaasneda järgmised tegevused: laulmine ilma muusikaalsete instrumendita, rütmi rõhutamine näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutamisega.
Lüroeepilisi laule esitati ka tantsulise liikumise saatel.
Regilaule laulsid tavaliselt naised igakord, kui nad omavahel kokku said või tegelesin lastega.
Mehed aga laulsid ka.
Regilaul levis 18. sajandil kirikus ja külakoolides laulmisest.
19. sajandil tekkis uus, riimiline rahvalaul.
Need laulud on välja kujunenud Euroopa ja Venemaa muusika mõjul.
Kui võrrelda regilaulu riimilise lauluga, siis võib kinnitada, et riimiline laul on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisem ja seda on esitatud ka pillisaatega.
Uuemat rahvalaulu iseloomustab ka kirjalik ületähendus - laulikuid ja salmikuid kirjutati ümber käsitsi.
Nii aitas üldine kirjaoskus kaasa laulude laiemale levikule.
Kõige tähtsam ajalooline sündmus, mis mõjutas eesti rahva kujunemist kui laulurahva kujunemist on minu meelest 1869. aastal Tartus toimunud esimene ülemaaline laulupidu, mille korraldamise idee ja teostus tuli "Vanemuise" seltsist eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.
Sellest kujuneski eestlaste rahvusliku liikumise kõrghetk, mis pani aluse ka järgnevate üldlaulupidude korraldamisel.
Tol ajal oli üsna raske saada luba laulupidude korraldamiseks, sest neid korraldati tsaristliku Venemaa koosseisus ning laulupeost osavõtjate arv oli üsna suur.
1969. aastal, kui tähistati juubelilaulupeoga üldlaulupidude 100. aastapäeva, kõlas Gustav Ernesaksa hingestatud isamaalaul "Mu isamaa on minu arm".
1980 ndate lõppu nimetatakse teiseks ärkamisajaks, sest muusika repertuaaris oli palju isamaalisi laule.
Teiseks üsna tähtsamaks sündmuseks võin nimetada 1994. aastal korraldatud laulupidu, mis toimus kahes linnas - Tartus ja Tallinnas ja kus esines suur hulk inimesi.
Need laulud on eestlaste hulgas populaarsed olnud juba peaaegu sada aastat, aga koorilaul on muutunud massiharrastuseks.
Tänapäeval on Eestis olemas palju erinevaid laulustuudioid ja muusika- ning tantsustuudioid, mis pakuvad paljudele noortele võimalust laulda ja esineda erinevatel lauluväljakutel, osa võtta kontsertidest ja noortefestivaalidest.
Minu arvates tänapäeval korraldatavad üks kord aastas Eurovisiooni lauluvõistlused ja nendest osavõtmine teeb eesti rahvast mitte ainult laulurahvaks, vaid ka tantsurahvaks.
Näiteks palju uhkust eestlastele tõi võit just Eurovisioonil.
See, et praegu paljud Eestimaa lauljad said populaarseteks ka väljaspool Eestit, näiteks Euroopas, teebki eestlastest veelgi paremat laulurahva. |
Essee (93dcadcc-edfe-49c4-9777-d7fb1e589c29).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | "Elu tsitadellis" Sõda on alati tragöödia.
Isegi kui ta ei puuduta meid isiklikult, ka selle sündmused ei lähe meist mööda.
Kõik inimesed on omavahel seotud kasvõi sellepärast, et me elame ühise maailmas ja keegi ei tea, millal sõda tuleb sinu majja ja sinu perre.
Sellepärast me ei saa olla teiste riikide sündmuste ja inimeste valu vastu ükskõiksed.
Mõnikord isegi tuleb uskuda võõrast inimest ja lahti ütelda oma sugulasetest kuigi see on väljakannatamatult raske.
Nii oli sunnitud tegema ka professor Miilas, üks peategelastest filmis "Elu tsitadellis".
Kogu oma elu jooksul ta elas oma majas, kus kõik elasid tema reeglite järgi.
Ja ta mitte kunagi pole mõelnud selle peale, et tema- austatud professor, kes kogu oma elu jooksul tegeles ainult teadusega ja hoidis end ja oma pere igasugustest sõja sündmustest eemal, tuleb oma elu lõpus läbi elada kõige dramaatilisemaid hetki.
Tema poeg Karl astub vabadusvõitlejate ridadesse, tütar armub sõjaväelasse, kes katsub tõestada professorile, et tema teine poeg on koos vaenlastega.
"Tsitadell" on lõhutud.
Tema sõna selles majas ei ole enam nii tähtis nagu enne.
Kõik liigub selle poole, et ta jääb üksi.
Esimene tunne on, et see on tõeline vabadus, aga pärast tuleb üksindus.
Aga kui seda poleks juhtunud, võib-olla poleks siis professor saanudki aru, et elus on teisi asju, peale teaduse, et unistused, mida ta pidas rumalaks asjaks, ükskord täituvad.
Ja vaatamata sellele, et tal tuli lahti ütelda ühest oma pojast, elu ei lõppenud, sest temaga koos olid tema teine poeg Karl ja Ants, kes tegid ta silmad lahti, et Ralf oli sakslastega koos ja kelle tõttu said surma paljud inimesed.
Nüüd aga seisavad nad akna ees ja vaatavad uut vabastatud Eestit ja unistavad uuest õnnelikust elust.
Vaatamata sellele, et selles filmis ei ole palju tegelasi ja kogu tegevus toimub ühes kohas seda on väga huvitav vaadata, sest kõik tegelased on erinevad oma iseloomult.
Eriti paistab silma nende suhtumine elusse.
Näiteks professor Miilase jaoks, kõige tähtsam on teadus, tütrele-riigi vabadus ja tahtmine edasi õppida, aga nende naabritele materiaalsed asjad, nagu serviisid, kleidid jne.
Loomulikult igaühel on omad tähtsad asjad ja me ei saa alati mõelda teistest inimestest, aga samuti ei tohi unustada neid.
Tuleb olla kannatlik ja lahendada probleeme rahulikult, et ei oleks süütuid ohvreid, näiteks nagu väike tüdruk selles filmis Muidugi see on unistus (ma arvan iga inimese jaoks), sest sõjad olid, ja saavad olema, kuna maailmas on ebavõrdsus, vihkamine, ebaõiglus, aga mõnikord see unistus ka täidab.
Kuid see tundub mulle väga irooniline unistus.
xxxxx xxxx, xx-xx |
Essee (99773f24-f241-4d63-84cb-2df4d1d21e57).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti eile, täna, homme Eesti riik on praeguses ajajärgus väga kiirelt arenev väike demokratlik riik.
Eestlaste ajalugu algas juba mitmeid aastatuhandeid tagasi.
Eesti riik kui riik sai alguse 1918. aasta lahingute tulemusena Vene ja Saksa riigi vastu.
Purustati Saksa sõjavägi ja sõlmiti 02.
02.
1918. a. Tartu rahu.
Eesti riik kuulutati välja 24.
02.
1918. aastal, kusjuures see esmakordselt loeti ette 23.
02.
1918. aastal Pärnus Endla teatri rõdult.
Algas raske Eesti riigi ülesehitamise aeg.
Maa jagati talupoegadele, vabadusvõitlejatele.
Riigi areng toimus tõusude, mõõnadega kuni Konstantin Pätsi valimiseni.
Siis toimus demokraatias presidendiks kaugenemine ja võim koondus presidendi kätte.
Lõpptulemusena kirjutati õnnetuseks alla 23.
08.
1939 Saksa ja Vene riikide vaheline pakt nn.
Malatov Ribbendropi pakt, mille tulemusena Balti riigid Eesti, Läti, Leedu anti Vene riigi mõjusfääri alla ja Balti riikidesse marssisid sisse Vene väed.
Algas raske Vene okupatsiooni aeg.
1. septembril 1939. a. algas II maailmasõda.
Vene ja Saksa sõjajõud tegid suuri ettevalmistusi vastastikuse sõja alustamiseks.
14.
06.
1941. a. küüditati s. t. veeti loomavagunites Venemaale väga paljusid eestlasi.
Neile anti asjade korjamiseks 2 tundi aega ning pidid ruttu oma kodud maha jätma ja Venemaale minema.
Alanud sõda jaotas eestlased kahte leeri, ühed sõdisid venelaste poolel, mille tulemusena sõdis vahel ka vend venna vastu.
Peale sõja lõppemist, mis teatavasti lõppes venelaste võiduga, okupeeriti pool Euroopat Vene riigi võimu alla.
Kõige raskem aeg saabus Eesti riiki 1978. aastal, kui Nõukogude Liidu kommunistlik partei saatis Eestimaa kommunistlikku parteid juhtima Karl Vaino.
Siis toimus järsk venestuspoliitika kasv.
Eesti riik oli praktiliselt kahekeelne Nõukogude Vabariik, kus eesti keelele oli jäetud väga väike osatähtsus.
Suur pööre toimus 1985. a. , kui kompartei eesotsa sai suhteliselt noor Gorbatšov.
Venemaal algas uus ajajärk.
Vabam riigikord lasi sõltuvatel vabariikidel hakata ellu viima oma mõtteid ja tegusid.
Ajakirjanduses hakkasid ilmuma esimesed tõed ajaloost.
Aktiviseerus Eesti Muinsuskaitse Selts.
Raadio, televisiooni eetrisse hakkasid jõudma mitmed avalikud mõttevahetused.
Väga populaarseks muutusid Tartu muusikapäevad, Tallinnas vanalinnapäevad.
Suuri rahvamasse haarasid juunikuised öölaulupeod lauluväljakul.
16. novembril otsustas kohalik võim, et Eestimaal võetakse vastu Eesti enda seadused, mis on kõrgemad kui Vene seadused.
20.
08.
otsustas Eesti kõrgeim võimu organ taastada Eesti riik ja lugeda praegust riiki endise Eesti riigi jätkuks.
Faktiliselt oli seega Eesti riik loodud.
Nüüd tuli hakata looma või taastama riigi eksisteerimiseks vajalikku seadusandlust.
Eesti riik on demokraatlik riik, mille kõrgemaiks võimu kandjaks on rahvas, kes valib oma esindusorganiks riigikogu, mis on 101 liikmeline.
Eestil on oma kohtu- ja valitsemisorganid.
Eesti on oma eksisteerimise eelduseks seadnud astumise Euroopa Liitu ja NATO sõjalistesse struktuuridesse.
Eesti riik on valinud ainuõige tee, et edasine eksisteerimine oleks võimalik.
Selleks, et kõigil Eesti kodanikel oleks kõik eluks vajalik olemas, tuleb korda seada majandus, see tähendab, et riigi tulud oleksid suuremad kui kulud.
Selleks, et kõik eluvaldkonnad saaksid normaalselt eksisteerida, ei ole Eesti riigis paraku veel arenenud tugevat majandust.
Kõige rohkem kannatab käesoleval ajal madalapalgaline sotsiaalsfäär.
Suurenenud on töötute armee, kes laiskusest ei ole viitsinud õppida uut eriala.
Inimene on loomult laisk, kes ei viitsi ennast liiguta.
Kuritegevus lokkab, narkomaania ja AIDS levib meeletul kiirusel... Selleks, et kuhugi jõuda, midagi osata, millestki aru saada, midagi luua, tuleb juba noorest peast koolis hoolega õppida, õpitust aru saada ja saadud teadmisi praktikas ellu viia.
Kes sellega edukamalt hakkama saab, see seda kõrgemale ühiskonna astmele jõuab. |
Essee (9c351ca6-3f57-46ba-a90c-20087a30d0b0).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti keele kui teise keele test Kirjutamine Kirjutage essee teemal "Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Essee pikkus 300 - 350 sõna.
Essee peab - olema arutlev, analüüsiv ja üldistav; - tuginema loengus ja lugemistekstis esitatud faktidele.
Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.
Mis teeb eestlastest laulurahva?
Laul võib ühendada inimesi hädas ja rõõmus, põllutööl ja pulmas.
Eriti tugev mõju on loomulikult rahvalaulul, sest see võimaldab kaasa laulda sama laulusõnu, mida pärandati põlvest põlve ja mis elavad inimeste südametes.
Eestlased on üks rahvastest, kellel on tõesti pikk laulutraditsioon.
Juba mitu sajandit tagasi regilaul oli levinud üle Eesti.
Enamasti seda laulsid naised, vahel ka mehed - näiteks, pulmalaule pulmades käimisel.
Tavaliselt regilaulu alustas eeslaulja ja pärast teda aitas koor, kuid mõnikord lauldi ka eeslauljata, üksi, kahekesi, kahe kooriga jnd.
See näitab, et juba vanasti eestlased ei kujutanud ette oma elu ilma laulmiseta, püüades lauluga end alati aidata.
Hiljem tekkisid uuemad rahvalaulud - riimilised rahvalaulud, sest rahvalaul arenes koos ühiskonnaga, näiteks seda mõjutas suurel määral ristiusk.
Paistab, et eestlaste rahvalaul tuli uuele tasemele, kui 1869. aastal Tartus korraldati esimene ülemaaline laulupidu.
Tol ajal see aitas eestlastel oma kultuuri ja unikaalsuse paremini väljendada, püüdes vabaduse poole.
Loomulikult Johann Voldemar Jannseni ideest kujunes välja uus traditsioon eestlaste jaoks - laulupidude korraldamine.
Küll see polnud lihtne - säilitada uut traditsiooni, sest erinevad poliitilised olud ohustasid eesti kultuuri.
Kuid aga eesti rahvas suutis laulupeosid ka tänapäevani säilitada.
Iga kord üsna rohkem külalisi tuleb sellele üritusele, huvi laulupidude ja rahvalaulu vastu on Eesti suur.
Huvitav, et noored samuti on väga huvitatud oma isamaa ajaloost, folkloorist, kunstist - ka rahvalauludest ja -tantsudest.
Praegusel ajal tegutsevad vana rahvalaulu ansamblid Kihnu saarel ja Setumaal, rahvalaulu on kasutatud ka paljude eesti muusikute ja heliloojade töödes.
Eriti imelik on see, et isegi pop-kultuurile mõjub rahvalaul.
Noorte bändid kasutavad luule ja muusikat eesti rahvalauludest.
Nii, rock-ansambel "Raud Ants" teeb muusikat kasutades teksti vanadest rahvalauludest.
Iga aasta üle Eesti toimuvad erinevad festivalid, üritused, kus saab kuulata rahvalaule.
Näiteks, "Pedafolk", mis on korraldatud Tallinna Ülikooli poolt, on eriti populaarne noorikute seas.
Tallinna päevadel nii noored, kui ka vanad saavad nautida head rahvamuusikat.
Aastatega huvi rahvalaulude vastu ei vähene.
See tähendab, et eesti rahvas peedab tähtsaks oma folkloori, kultuuri, iseseisvust... |
Essee (a88afcd2-2b1e-4859-8608-0439b8c6ae6f).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Arvustus (,,Minu Leninid") 1882. aastal sündinud Aleksander Keskküla oli ilmtingimata suur Eestimaa patrioot!
Piisavalt nutikas ja kaval, viis ta ellu mõningad oma ideed, mis puudutasid Suur-Eestit, vaatamata sellele, et isegi tema abikaasa pidas neid ,,rumalusteks".
Mõned nimetasid teda ohtlikuks revolutsionääriks, keda tõeliselt kardeti, mõned väitsid et, ta oli lihtsalt avantürist, kuid kahtlemata osutus ta oma ajastu üheks huvitavaimaks ja silmapaistvaimaks tegelaseks... "Minu Leninid" on mõjuavaldavalt hea film, kus poliitilised mängud vahelduvad huumoriga ja tõsielu sündmustega.
Näitlejate suurepärane mäng sundib vaatajat sügavalt süveneda filmi tegevusesse ning paneb pingsalt ootama sündmuste arenemist.
Peategelane Keskküla pani sakslased uskuma, et Lenin ja tema bolševikud on need õiged tegijad, kes, jõudes Venemaal võimule, teevad kõike, et Venemaa variseks ise kokku, kuna nende ideed valitsemisviis olid hukkumisele määratud.
Keskküla mängis topeltmängu, toetades rahaliselt Leninit, mis antud Saksa saksa valitsuse poolt.
Ainus eesmärk oli tema kinnis-idee Suur-Eestist.
Oma idee elluviimist tagas ta sellega, et nõudis sakslaselt kinnitust, et Saksamaa ei okupeeri Eestit ning dikteeris Leninile rahulepingu teksti, kus oli selgelt kirjas, et rahvusvähemused, mis kuuluvad Venemaale, kuid on ajalooliselt iseseisvad olnud saavad iseseisvuse.
Keskküla oli vaimustavalt enesekindel ja kaval.
Tema patriootlikud ideed tekitasid minus kõige sooemaid ja paremaid tundeid, ka uhkuse selle inimese üle, kes suutis tõestada suurele ja võimsale Saksamaale, et pisike, nõrk Eesti polegi nii nõrk, et seal sündivad ehtsad patrioodid, kes on võimelised võistlema oma rahva iseseisvuse eest lõpuni.
Isegi olles kaugel oma isamaast ning elades suhteliselt hästi, ei suutnud Keskküla loobuda sellest, millega tegeles ta kodumaal ja mille eest oli ta seal ,,tagaotsitavaks" välja kuulutatud, nimelt revolutsioonilised meeleavaldused, streigid, ülestõusud... |
essee (c5bd0da5-7d33-43ed-9ccf-c505b8b125c7).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | "Malev" "Malev" on 2005. aastal valminud ehtne ja eestimaine, tervelt 109 minutit kestev humoorikas film muistsest vabadusvõitlusest.
Filmi tegevus toimub 13. saj Eesti- ja Liivimaal, kus lisaks Saksa ordu ristirüütlitele figureerib veel prantslaste Templiordu, kelle eesmärgiks filmis on küll ainult oma konnavarude täiendamine.
Filmi kangelane on "piltilus" noormees Uru (Ott Sepp), kes noore poisina ühe Saksa ordu röövretke käigus Eesti aladelt kaasa haaratakse ning Lübecki kloostrisse harimisele saadetakse.
Haritud mehena ning Templiordu õhutusel naaseb Uru kodumaale, et siinset rahvast Sakslaste eest hoiatada ja vastupanu õhutada.
Rahvas, eesotsas vanem Lembituga (Ain Mäeots) ei taha varitsevast ohust esialgu kuuldagi.
Kui sündmused aga tõsisema pöörde võtavad, on vanemad nagu peata kanad.
Kutsutakse küll kärajad kokku, aga ettevõetavas ei suudeta sellegi poolest kuidagi kokkuleppele jõuda.
Appi tuleb Uru, kelle idee kohaselt on eestlaste ainukeseks lootuseks kõigi eestlaste ühismalev.
Filmi on kerge ning lõõgastav vaadata, kasuks tulevad ehk mõningased teadmised Eesti varasest ajaloost, vastasel juhul jääb paroodia vaatajale lihtsalt arusaamatuks.
Filmi vaadates näme me endid, eestlasi - töö- ja laulurahvast, keda küll kujutatakse veidi kohtlastena, aga eks sealgi ole oma tõetera sees.
Tegelaste üle naerdes naerame endi üle, sest ka meie, tänapäeva eestlased, oleme vähemal või rohkemal määral samade tunnusjoontega.
Meie seas leidub nii ainult hööveldamisest ja esimese öö õigusest huvituvaid Lembituid, alati rõõmsameelseid ja kõigele vastust teadvaid Manivaldesid (filmis Anti Kobin) kui ka tuimalt tööd rügavaid Tugiseid (filmis Uku Uusberg), tuleb ainult veidike ringi vaadata.
Filmi vaadates ei tasu võtta kõike sõna-sõnalt, tegu ei ole detailsetele faktidele toetuva dokumentaalfilmiga vaid fantaasiarikka komöödiaga.
Filmis on esitatud autorite nägemus sellest mis tegelikult võis juhtuda.
Tegelikult just seepärast, et kindlat tõde tol ajal juhtunust me ei tea, me võime ainult oletada.
Niisiis, kui teil on 109 minutit vaba aega, huumorimeelt, veidike teadmisi eesti ajaloost ja olete avatud uutele vaatenurkadele, siis on teile filmielamus garanteeritud. |
Essee (c823d2a1-9c70-4aee-886d-f44a6a9d086c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Essee teema: Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil".
Esiteks ma tahaksin natuke jutustada selle teose ajaloost ja süžeest.
Esmakordselt1935. aastal ajalehe Uus Eesti joonealusena ilmus Albert Kivikase (1898-1978) romaani "Nimed marmortahvlil" esimene osa, mille baasil ongi tehtud kiiresti ülikuulsaks osutunud film, meetus väga populaarseks.
Juba järgmisel aastal võis romaani näha ka eraldi raamatuna.
Filmi aluseks on romaani esimene väljaanne, mis on autori poolt redigeeritu.
Valitseb arusaam, et raamatu 1942. aastal ilmunud trükk on tegelikult Saksa okupatsioonivõimude poolt kärbitud.
Romaani tegevusajaks on Vabadussõda ja tegelasteks Tartu gümnasistid, kes oma kõhklustest ja klassivahedest üle saades lähevad rahvusriiki kaitsma.
Kahjuks on vabadusel kõrge hind.
Kas nad saavad tasuks armastuse, oma isamaa, või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil - sellest on see lugu.
Peategelaseks võib pidada igaüht kangelastest, nii suur on nende isiklik panus sõtta.
Kuid esiplaanile võib siiski tõsta Ahase, kelle saatus ja armastus oli tihedalt seotud antud Vabadussõja perioodiga.
Tahaks öelda, et "Nimed marmortahvlil" kuulub Eesti elu kõige enam mõjutanud raamatute hulka.
Romaani 1948. aastal ilmunud teise osa sündmused toimuvad vabadussõjaaegses Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima.
Lahingud ja sõda jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu.
Ahas asub ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning temast saab kirjanik.
Teine köide on peamiselt 1919. aasta kultuuri- ja poliitikaelu kajastus.
See teeb teose huvitavaks, kuid sündmuste kroonikali edasiandmine toob kaasa stiililise ühekülgsuse.
Film "Nimed marmortahvlil" on Albert Kivikase samanimelise romaani esimesel osal põhinev mängufilm.
Eriti vajalik ja päevakohane on film tänapäeval, kui Eestisid on mitu ja sotsiaalne ebavõrdsus on jõudsalt kasvamas.
Minu arvates, rahvuslikule kultuurile on väga oluline, kui seesuguse raamatu põhjal tehtud korralik kinotükk tõstab rahva ühtsustunnet.
See mängufilm sunnib inimesi vabaduse hinna üle mõtlema ning austama neid, kes püüdsid kinkida vabariigile iseseisvust.
Kõik peavad meeles pidama kangelasi, kes surid oma Kodumaa eesti.
Isegi vaatamata sellele, et nad ei saavutanud oma eesmärki.
Ühtsuse tunne on väga tähtis meie ajal.
Eriti oluline on see, et filmis jutt on just Vabadussõjast, sõjast, mille tagajärjest sõltus terve rahva tulevik saatus.
See ei olnud mitte territooriumi laiendamise nimel valla päästatud sõda, vaid katse oma Kodumaad vaenlase eest kaitsta.
Sõja käigus valitses rahva hulgas pessimistlik ja eesti kaitseväe võimetes kahtlev meeleolu.
Inimesed mõtlesid, et las neid kaitsevad teised riigid, kes neist huvitatud on.
Sõjategevuse vastu oli ka osa roogi juhtivtegelastest, mis omakorda avaldas mõju kogu rahvale.
Ainult vabatahtlikud ei lasknud hävitada kõige olulisemat - eestluse teadvust ja tungi iseseisvusele, mis järgnenud iseseisvusaastatel juurdusid eestlase hinge.
Tore, et leidus inimesi, kes vedasid aastaid vindunud projekti käima, leidsid raha, kaasrahastajad, lavastaja, näitlejad.
Ja film saigi valmis: prominendid käisid ja kiitsid, et ikkagi eesti filmi kohta on see päris hea tükk.
Minu arvates, film on rohkem kui "päris hea tükk".
See ei ole mitte banaalne romantiline lugu eesti noortest, vaid hingepõhjani liigutav draama noortest kangelastest, kes vabatahtlikult lähevad Vabadussõtta ja sõdurite kõrval asuvad Kodumaa nimel võitlusse.
Kaitstes oma maad ja aateid.
Pärast filmi vaatamist tekkib vaatajal niisugune tunne, et ta ise elas tol raskel ajal, sõdis koos peategelastega, elas kõik sõjahirmud üle ja just tema sõbrad hukkusid vaenlase kuulide all.
Minu arvates see tähendab, et film tuli välja realistlikuks ja väga põnevaks.
Ma ei oodanudki seda filmist, mis on loodud ajalooromaani põhjal.
Ausalt öeldes, ma ei ole originaali lugenud, kuid film jättis mulle unustamatu mulje.
Tihti juhtub nii, et mingit filmi vaadates hakkab inimene kaasa elama tegelastega.
Minuga see juhtub väga harva, aga "Nimed marmortahvlil" sundis mind peaaegu nutma Ja mul tekkis soov lugeda romaani.
Ma arvan, et see on režissööri täisedu.
Kohe tekkib huvi, mis filmi peategelastest hiljem edasi sai.
Loodan, et varsti on meil võimalus jälle nendega kokku saada. |
Essee (ca8a44d8-d3f2-47ee-a940-d0058787c1f6).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | "Minu Leninid" Hiljuti vaatasime me kultuuriloo tunnis filmi "Minu Leninid".
Vaatamata sellele, et filmi lõpp oli natuke imelik ja arusaamatu, jäi mul üleüldse filmist päris hea mulje.
Mul oli tõesti huvitav vaadata, sest film oli kaasaegne, vaatamata sellele, et rääkis ajaloolistest sündmustest, mis pärinevad 20nda saj.
algusest.
Ka peategelaseks oli näitleja, kes on mulle hästi tuntud ja minu arvates sai ta Lenini rolliga väga hästi hakkama.
Sündmused leidsid aset erinevates kohtades: Pariisis, Šveitsis, Berliinis, Venemaal.
Alguse sai kõik Pariisist, kus said tuttavaks Lenin ja Aleksander Kesküla.
Lenin oli bolševik ja ta tahtis muuta sotsialistliku sõja kodusõjaks.
Kesküla oli pärit Eestist.
Kes elas venemaal mõnda aega, kust pidi põgenema.
Pärast elas mõnda aega Saksamaal, seejärel aga Šveitsis , kus jätkas osalemist sotsialistlikus liikumises.
Seal ta ka abiellus rikka šveitslannaga, kes tõi kaasa jõukuse ja maamaja.
Kesküla ainuke idee oli kinnisidee Suur-Eestist.
Ja ta arvas, et Lenini abil saab ta oma unistused täide viia.
Nad saavad Leniniga päris hästi läbi, kuid iga üks loodab saada kasu oma ideede täide viimiseks.
1914 a. läheb A. K. koostööpakkumisega Saksamaa Berni saadiku juurde ja teavitas sakslasi Vene enamlaste vaadetest ja tegevusest.
Algul saksa saatkond ei usu teda, nad arvavad, et ta on vene agent ja saadavad oma parema agendi - Mülleri, et see uuriks kust see Kesküla tuli ja kes ta üldse on.
Tulemuseks on see, et enamlased trükkisid oma kihutuskirjandust ja pidasid sidet kodumaaga põhiliselt Saksa rahadega.
Kuid Kesküla kartis, et Leniniga võib midagi juhtuda ja siis tal ei õnnestu oma plaane täide viia.
Ta pakub Leninile otsida välja tema teisik, et ta asendaks Leninit igal pool tema julgeoleku mõttes ja Lenin nõustus.
Nii ilmub Leninite kool, kus koolilatakse välja Lenini koopiaid, nad pidid olema sarnased ka vaimult.
Kõige tublem õpilane nende meeste seast oli Ivan.
Minu meelest oli ta väga kaval ja rääkis ainult seda, mida Kesküla kuulda tahtis.
Ja see läks talle tõepoolest kasuks, sest kui Lenin lõpuks ütles Keskülale, et ei iial, ei mingit Eesti Suurriiki, otsustas Kesküla, et Ivan on juba parem kui Lenin ja asendab Leninit Vanjaga.
Lenini lähedastele inimestele ütlevad nad, et mitte Vanja ei ole teisik, vaid hoopis päris Lenin on see hull, kes peab ennast Leniniks.
Lenin hukkus 1917 a. lennates üle laeva käipide.
Ma ei usu hästi, et päris elus oli Leninil teisikuid, kuid kes teab?
Kuid minu meelest see teisikute otsimine ja väljaõpetamine oli naeruväärne.
Loomulikult oli see kõik koomilises vormis tehtud.
Kuid tegelikult oli see päris õudne, mitteinimlik.
Mul oli Leninist isegi väga kahju, kui ma hetkeks kujutasin ette, et minuga käidaks samamoodi läbi, et mina ei ole mina ja isegi minu lähedased inimesed ei tunne mind ära - mul hakkas jube.
Märkaksin filmis tuttavaid kohti minu kodulinnast - Pärnust: Ammende villa ja Vanalinna kool.
Nii et filmi tehti mitte ainult Tallinas vaid teistes Eesti linnades. |
Essee (d1e9d756-1bc7-4c77-80af-8059c80f028f).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti keele kui teise keele test Kirjutamine Kirjutage essee teemal "Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Essee pikkus 300 - 350 sõna.
Essee peab - olema arutlev, analüüsiv ja üldistav; - tuginema loengus ja lugemistekstis esitatud faktidele.
Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.
Mis teeb eestlastest laulurahva?
Sarnaseid teemasid võib üsna tihti kohata Eesti keelt õppides.
Seda, ehk laulurahva kultuuri teemat käsitletakse igalpool ja peetakse väga tähtsaks.
Miks siis arvatakse, et eestlased on laulurahvas?
Selleks peab meelde tuletama Eesti kultuuri ja selle kultuuri algusaegu.
Laulmine on üsna tähtis kultuurinähtus, peaaegu, et igas kultuuris.
Kui me räägime konkreetselt Eesti kultuurist, siis peame kindlasti ära märkima seda, et laul oli eestlasega koos sündimisest surmani.
Lauldi tihti, erinevatel põhjustel - nii mehed, kui ka naised laulsid tööd tehes, kokku saades.
Lauldi ka lastega tegeledes.
Laulmine oli päris suur osa eestlaste elust.
Sellisel viisil taheti näidata oma elu ja olu, rääkida heast ja halvast, oma väikestest probleemidest, või suurtest rõõmudest.
Samuti lauldi tähtpäevade ajal, pidude ajal ja paljudel muudel põhjustel.
Võib arvata, et laulud moodustasid 1 suure osa kogu Eesti folkloorist.
Nagu me kõik teame, koosneb folkloor ka tantsudest, kirjandusest ja paljust muust.
Kuid siiski, miks oli laul ja laulmiskultuur nii palju levinud eestlaste seas?
Ainuüksi põlvest põlve pärandamine suulisel viisil ei teeks seda kultuuri nii massiliseks.
Ma arvan, et selle suure ja pika teekonna alguse võime leida 18st sajandist, millal ristiusu levimisega kaasnes ka vaimulike laulude laulmine ja levimine.
Samuti oli eestlase jaoks väga tähtis identiteeditunne, mille alusel hakkas suureosaliselt arenema eesti folkloor.
Seda näitab ka eestlaste rahvuslik ärkamine, mis toimus 19. sajandi lõpus.
Esimest korda toimunud aastal 1869.
laulupeod muutusid ajaloolise tähtsusega sündmusteks ja olid väga populaarsed eestlaste seas.
Iga korraga osalejate arv ja ringkond aina suurenes.
Näiteks, senistele meeskooridele liitusid ka erinevatel aastatel segakoorid, naiste-, laste- ja poistekoorid.
Vaatamata sellele, et XX sajandi keskel olid laulupeod kommunistliku partei kontrolli all, ei kaotanud nad oma populaarsust.
Näiteks, aastaks 1960 suurenes osavõtjate arv 30 000 laulja ja pillimängijani.
Need peod kujunesid rahvusliku identiteedi hoidjaks.
Ja nagu arvata võis, viis see Eesti taasiseseisvumiseni.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti rahvas on tõesti alati olnud laulurahvana.
Uurides Eesti kultuuri ajalugu ja süvenedes sellesse natuke rohkem, võime kergelt aru saada, et laul oli eestlastega koos hällist hauani.
Soov oma folkloori ja kultuuri rikastada viis selleni, et eestlased on saanud üheks kõige laulvamaks rahvuseks.
Muud ei oskagi lisada, kui vaid soovida edu edaspidiseks folkloori arendamiseks. |
Essee (f9192680-662e-4f9f-b1d8-c69c4b2f0078).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Meedia Erinevad meediad ja kommunikatsioonivahendid on mõjutanud inimkonda selle terve oma olemasolu aja, lapsepõlvest tänapäevani.
Enne tänapäeva informatsioonirikka meediaühiskonna kujunemist, informatsioon liikus ühest kohast teise näiteks õukondade seltskondlikutel kokkusaamistel, narride lauludes ja saadikute vahel, teatrinäidenditel või kirikuõpetajate suulistel kõnedel ja jutlustel.
Kirik mõjutaski inimeste igapäevaelu tähelepanuväärselt ja Johannes Guttenbergi leiutis trükioskus tegi võimalikuks ka trükitu sõna laiemale lagunemise.
Piibel ja teised kiriklikud kirjutised olid aja jooksul esimesed väga tähtsad massimeedia informatsioonikanalid, kuigi neid ei osanud suurim osa inimestest lugeda.
Aga siiski viimati piibli tõlkimine ladina keelest rahvakeelde oli niiöelda meedia suur võit.
Mõistagi oli Soomes Mikael Agricola see tegelane, kes oli tugevasti seotud esimeste "meediatega".
Soome esimesed ajalehed ilmusid 16. sajandil ja reeglipäraselt need hakkasid ilmuma 17. sajandil.
Trükioskuse järel meedia tööriistana on hiljem olnud nii telegraaf, telefon ja selle eelkäijad, kui ka gramofon ja raadio, mis ulatus ka vahepeal igaühe perekonna elutuppa, ja mida alguses kasutati vist ka info edastamiseks militaarses ja poliitilises tähenduses.
Press, kinofilmid ja telekas ning esimesed reklaamid 19. sajandi lõpul tulid ka osaks meediaühiskonda.
Tänapäeva meediat valitseb suur spekter erinevaid tehnilisi abivahendeid, on arvuti, internet ja selle kõrval ka muu digitaalne kommunikatsioon.
Aga mis term meedia siis tegelikult tähendab?
Vikipeedia järgi ladina keele sõna meediumi tähendab ´keskel olevat´ ja on tegelikult informatiooni kandjate ühine nimetus.
Wikipedias meedia on väga lai mõiste, aga peamiselt - turustamiskommunikatsiooni ametkonna järgi - on meedia reklaamiabinõu millega sõnum saadetakse objektile teada.
Meedia võib siis olla ükskõik mis massikommunikatsioonivahend või tihtipeale ka lihtsalt massikommunikatsioon.
Juba eespool mainitul massikommunikatsioonil on nüüdsel ajal väga suur roll ka tavalise inimese tavalises elus.
Ei ole vist väga valesti väljendatud, et meedia kuidagi ka loob inimese elu.
Või vähemalt teatu tõelisuse, milles inimene elab, mis on meedia poolt loodud.
Täpsemalt siis, inimese teadmine põhineb meedia mõjule ja kõik see informatsioon, mis ajutes liigub ongi minu arvates põhimõtteliselt pärit erinevatest meediatest, massikommunikatsioonivahendite puhul.
Kõik mis naabrimaade valimistel näiteks juhtub, või kus käib sõda, kes on saanud miss universumiks, või kuidas linnugripp hirmu peale ajab, kui ajab.
Ja alati, mida suurem osa informatioonist on saada meediate kaudu, seda suurem on ka nende väärsus.
Kas asjade tõeline olukord on siis ka nii kui meedias öeldakse, või on kõik veel hullem?
Muidugi on meedia mõiste inimeste poolt loodud asi ja suur osa informatsioonist käsitlebgi teemasid, millest räägitakse üldiselt.
Põhimõte on anda inimestele teada, mis maailmas toimub.
No, minu arvates, kui praegusel hetkel meie maades ei ole olemas kontrolli alt väljunud olukorda, või rahvusvahelist kriisi, pole mingit küsimust, et meedia poleks põhimõtteliselt usaldusväärne asi.
Teine asi on tänapäeval reklaam, mis loob oma maailma või siis muidugi meedia usaldatavus kriisi või sõja ajal.
Ühe näite võiks tuua natsi- või nõukogude aja propagandast.
Tollal loodi meedia poolt ka kohati uus ametlik tõelisus, siis nendel, kes olid poliitilise võimu valdajad, oli ka tegelik võim - massimeedia võim.
Või näiteks Ruandas üks raadiokanal andis inimestele teada asju, väga subjektiivselt.
Samuti Balkani sõjas telepropagandal oli suur tähendus sõja algamisega.
Sõda on keeruline asi ja selle peale mina germanistina täpsemalt ei mõtle, aga tahtsin rõhutada seda, kui suur vist ka meedia võim võib olla.
Asi ongi tänapäeval rohkem selles, et mis sellest informatsioonist, mille hulgas meie elame on meie jaoks tähtis?
Millises "meediatõelisuses" me elame?
Sellises, kus informatioonit muudkui tuleb ja võtame kõige vastu nagu veel nägemisvõimatu linnupoeg, või kriitiliselt vaatame ja mõtiskleme selle peale, et mis just meie jaoks võiks tähtis olla?
Et kas tegelikult küsimus on selles, et meedia toob meile nii palju informatsiooni, et meil polegi võimalik seda kõike vaikides vastu võtta?
Muidugi ikka võib mõelda selle peale, et mis on need meediakanalid, kust oleks leida see kõige täpsem informatsioon just enda jaoks - ja et kas Matti ja Mervi tõesti jälle teineteist armastavad... |
Essee (fbf92cfd-6417-4bea-8410-d372f5cfc3c3).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti keele kui teise keele test Kirjutamine Kirjutage essee teemal "Mis teeb eestlastest laulurahva?
" Essee pikkus 300 - 350 sõna.
Essee peab - olema arutlev, analüüsiv ja üldistav; - tuginema loengus ja lugemistekstis esitatud faktidele.
Väiteid on soovitatav illustreerida näidetega.
Eestlasi tihti nimetatakse laulurahvaks.
Selleks on palju erinevaid põhjusi: muised kombed, kultuuri abil saadud iseseisvus ning tänapäevane eesti rahva- ja poppmuusika edu maailmas.
Vanal ajal saatis laul eestlast hällist hauani.
Tol ajal enamus lauljaid oli naissoost, kuna mehed olid hõivatud tööga.
Enne 13. sajandit oli Eestis levinenud paganlik usk ja rahvas pidas erinevaid pidusid tantsimises ja lauldes.
19. sajandil hakkas rahvuslik ärkamine, mis oli seotud muusika- ning lauluharrastusega.
1869. aastal korraldati Tartus esimest ülemaalist laulupidu, mille korraldamise idee ja teostus tuli Johann Voldemar Jannsenist.
See üritus sai sündmuseks, mis pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.
Laulupeod on alati aitanud eesti rahvast oma kultuuri säilitada, sest nad toimusid isegi Vene Tsaari ja Nõukogude Liidu ajal.
Rahvusmuusikaga on ka seotud teine ärkamine 1980ndate lõpus, millal rikkas kultuur aitas Eestile iseseisvust saada.
Ma arvan, et võib teha järeldust, et eestlased on laulurahvas ka sellest, kui hästi on rahvakultuur säilinud tänapäevani ja kui suur huvi on noortel selle vastu.
Viimastel aastatel on väga populaarne "ehtsa" rahvamuusika otsimine.
Öeldakse, et Setumaal on hetkel kõige ehtsam rahvamuusika, kuna seal ei ole linnamõju.
Tänapäeval korraldatakse Eestis päris palju festivale, kontserte ja muid kultuurüritusi nii rahva- kuid ka kaasaegse muusika armastajatele.
Kõige kuulsamad nendest on Viljandi folkloori festival, Saaremaa rahvamuusika festival Jaanipäeval ja Vabaõhumuuseumis toimuvad kontserdid.
Aga rahvakultuur ei ole ainus asi, mis teeb eestlastest laulurahva.
Ma arvan, et tuleb meenutada ka eesti klassikaliste ja popp muusikute edu maailmas.
Eesti dirigent Eri Klas on töötanud Ameerikas ja Rootsis, Tanel Padar ja Dave Benton tõid Eurolaulu võistluse võidu, Vanilla Ninja laulud on populaarsed kogu Euroopas.
Eesti laulukultuur on ainulaadne ja väga eriline sündmus, mis on sündinud kauges minevikus, areneb olevikus ja jätkab oma levimist ka tulevikus.
Laul ja tants on saatnud eestlasi nii halval kui heal ajal, nii tööd tehes kui ka pidutsedes.
Kultuur on see, mis aitab inimesi ühist keelt leida.
Minu meelest, eestlased on tõeline laulurahvas, sest meie riik on ainus koht, kus võib kohtuda nii paganlikke kombeid, imeilusat kirikulaulmist kuid ka lõbusaid kaasaegse muusika rütme. |
Immigratsioon (f2a95727-4c4a-422e-8de5-db44e574e00f).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Rahvus ei tohi määrata inimese saatust.
Rahvus ei tohi piirata inimese võimalusi hariduse saamisel ja tööturul.
Aga kus Euroopas on piisavalt tolerantsi immigrantide suhtes?
Võib olla, et ei ole.
Lugesin kuskilt, et 59% Eestis elavatest inimestest pidasid sisserännet negatiivselt mõjutavaks.
Ainult 14% olid arvamusel, et mõju on positiivne.
Loomulikult on igal inimesel õigus omale arvamusele.
Võib olla, et inimesed leidvad, et sisseränne Eestisse vähendab turvalisust.
Arvan, et inimesed leidvad ka, et on risk olemas, et sisseränne suurendab ohtu eesti kultuurile ja keelele.
Aga näiteks Soomes on legaalselt elavatel välismaalastel samad õigused nagu Soome kodanikel ja suurim probleem immigrantide hulgas, kes pärinevad nt.
Somaaliast ja Iraagist, on töötus.
Olen lugenud ka rassismist Eestis.
Aga rassism on karm süüdistus.
Peaks rääkima sallivusest teiste rahvuste ja kultuuride suhtes.
Rassismit ei pea segada natsionalismiga.
Üks asi on rassism, teine asi on natsionalism.
Peab selgeks tegema kumb on kumb.
Rassism on see, kui vihatakse teisest rassist inimesi, mitte teisest rahvusest inimesi.
Minu arvates kõigile elanikele ühes riigis, peaksid olema tagatud majanduslikud, poliitilised ning sotsiaalsed põhiõigused.
Sallivuse arenemine on võtmeküsimus kooselu korraldamisel kogu maailmas. |
Kas igaüks on oma õnnesepp (47c00249-0846-433e-a92d-9d6beccc7f62).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | See oli minu esimene raamat (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest"), mis oli nii paks ja eesti keeles ja mille ma lugesin täiesti läbi.
Raamat on hea, kuigi mitte just minu maitse järgi, sest seal oli liiga palu roppusi.
Raamat pani mõtlema, et kas tõesti olen oma elu õigesti elanud, kasutanud võimalusi, mida enam kunagi ei tule, kas ma olen oma õnne sepp?
Paljud meist tunnevad mõnikord ennast kurvana ja õnnetuna, kuid ei mõista tihti, et nende elu on nende endi kätes.
Kõik on võimalik, ainult soovi ja muuda oma elus kasvõi õige natuke.
Ise tean, et kui inimene midagi väga tahab, hakkab tegutsema, teeb tööd, näeb vaeva ja siis, võib täide minna ka unistus.
Unistada tuleb alati suurelt.
Unistuse täitumiseks on vaja seada eesmärgid ning siis täita ülesandeid, mis viivad eesmärgini ehk ilusa unistuseni.
Kas teadis seda Rass, raamatu peategelane?
Kahtlen küll.
Võib olla ta mõtles ka sellest, et ta võib oma elus midagi muuta.
Kuid ta ei teinud selle jaoks midagi.
Ta ei proovinud oma elu paremaks muuta, ei liigutanud lillegi, ei suutnud, oli liiga nõrga iseloomuga.
Ega õnn inimesi otsi, inimene peab ise õnne otsima.
Rass, olles politsei arestikambris, hakkas mõistma, et ka tema elust võib kellelgi kasu olla, ja pani oma eluloo kirja.
Õnnetus õpetab.
Ka negatiivne kogemus on kogemus, kui teha õige analüüs.
Sellega algas see romaan.
Rass oli alaealine poiss, kes elas juba vanematest eraldi.
Poisi ema otsustas panna lapse eliitkooli.
Hiljem, kui Rassile oli vaja koolis abi ja tuge, suri ema kahjuks ära.
Rassi peamiseks põhitegevuseks sai söögi jaoks raha hankimine.
Mina elan koos vanematega ja sellist probleemi mul ei ole.
Kuid ma saan temast ikkagi aru.
Palju asju, mida Rass tegi, ma lihtsalt ei mõista, aga ka süüdistada teda ma ei taha, ei saa ja ei oska.
Mul on temast kahju.
Kui Rass oli väike, elasid nad vennaga suvel suvilas.
Kord tegid nad rumaluse ja varastasid naabrilt rahakoti, võtsid sealt raha välja ja põletasid rahakoti ära.
Naaber sai teada ja teatas poiste isale.
Isa ütles Rassile, et ta peab juhtunust tema emale rääkima (ema ja isa elasid tol ajal juba eraldi).
Rass armastas oma ema ja ei tahtnud talle haiget teha ja selleks, et ema teada ei saaks, ütles isale, et ema on keelanud isaga suhtlemise.
Rass oskas küll hästi valetada, kuid oleks võinud oma emaga aus olla, siis ei oleks ta pidanud võib olla hiljem üksinda elama.
Kõik algab lapsepõlvest ja paljud laste rumalused muutuvad täiskasvanute probleemideks.
Mul on häbi tunnistada, et olen ka vahel oma vanematele valetanud, kuid tean, et oleks parem ja ausam tõtt rääkida.
Vanemad ei ole ju meie vaenlased ja nad proovivad alati meid aidata.
Nii ka Rassi vanemad.
Tänapäeval tunnevad noored ennast iseseisvalt ja nad tahavad kiiremini täiskasvanuteks saada.
Kuid ma olen veendunud selles, et lapsepõlv ja noorus ei kesta ju kaua ja peaks tõesti igat hetke nautima.
Rassi lapsepõlv oli lühike.
Nii lühike, et ta ei mäletanud isegi, et ta oleks mänguasjadega mänginud.
Tal polnud lapsepõlvest saadik kõht täis olnud ja rahulikult magada ka ei saanud.
Ta sai liiga vara meheks.
Elu raskused peegeldusid kogu tema olemises.
Järgmine Rassi samm õnnetu elu poole oli see, et ta hakkas varastama, kauplema bensiini ja uimastitega, mida sai karmi ja julma Olari käest.
Sellega seoses tekkis Rassil palju probleeme.
Püüdes raha teenida mõtleb inimene välja igasuguseid trikke, selliseid nagu see bensiiniäri, või hoopis midagi muud.
Igatahes "kerge" raha nimel inimene riskib oma elu ja vabadusega.
Olarit peksti, kuna Rass valetas tema kohta, ja Olar suri hiljem ära.
Politsei võttis Rassi kinni.
See esimene arest võib-olla panigi teda oma elust mõtlema.
Meil väärtustatakse selliseid töökohti, kus on sõbralik ülemus, meeldivad töökaaslased, huvitav töö ja hea sissetulek.
See annab inimesele kindlustundetunde, mida kahjuks Rassil polnud.
Kõik tema mõtted olid sellest, kuidas toidu jaoks raha hankida.
Ta ei mõelnud heast elust kas või selle pärast, et ei olnud kindel selles, mida toob talle järgmine päev.
Mul on vanemad, kodu, mis annab kindlustunde.
Rassil seda polnud .
Pärast vanematest lahkumist oli tema koduks ühetoaline korter, mille kütmiseks tal polnud raha.
"See oli imeväike kööktoaga korter teisel korrusel, ainus aken vaatas välja tänavapoolsest seinast.
Korter oli täpselt nii suur, et poole sellest võttis enda alla voodiks lahtikäiv diivan.
" (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Ta hakkas elama Sädega, kes ei olnud isegi veel üheksat klassi lõpetanud, vaatamata sellele armastas Rass Renitat.
Iga inimese vale samm toob tagajärgi ja olukordi, kus tal pole valikut ja ta ei käitu nii, nagu tahaks.
See on nagu sügavik, mis tõmbab inimest kogu aeg sisse.
Siis kaovad kõik unistused heast elust ära.
Just nagu Rassil.
Ta elas selle tundega kogu elu.
Kuid aeg ajalt oli Rassil ka õnnelikke hetki, kui ta unustas selle, kes ta on, kust ta on pärit ja mis teda homme ootab.
See oli siis, kui ta oli koos Renitaga.
Ta meeldis peaaegu kõikidele poistele.
Tüdruk oli nagu haldjas tema elus.
Kuid Rass pani Renita ees ukse kinni, sest hakkas uimastitega tegelema ja tekkis jällegi see ring, mida Rass ei suutnud enam kontrollida ja kust ta ei pääsenud välja.
Aeg ajalt me kõik teeme vigu.
Me jätame hüvasti inimestega, kes meid armastasid, meie eest hoolitsesid ja kellele me oleme tähtsad.
Õige sõber kaalub enam kui kuld.
See puudutab ka Rassi ja tema sõpru - rajooni kriminaalseid poisse.
Me vaatame kahtlustusega neid, kes kriminaalsete asjadega tegelevad.
Me ei usu neid inimesi ja kardame, et nad petavad, reedavad, mõistavad hukka inimesi.
Rass õppis ju heas koolis.
Ta võis ju oma kooli poistega suhelda ja sõbrustada, kuid ta valis endale teise tee.
Võib olla kartis ta neid rajooni "sõpru".
Keegi talle ei öelnud, et tal on õigus endale paremat elu valida, kelleks saada ja kellega sõbrustada, leida tõeline sõber.
Võib olla sai ta aru, et ükskord halvale teele sattudes, ei saa sellest enam iialgi lahti.
Igal juhul oli ta halva kambaga seotud ja õiget sõpra tal ei olnud.
Kõik halvad asjad Rassi elus algasid siis, kui ta läks kodunt tol õhtul ära, kui Olar, mees rajoonist, tuli vanglast välja.
"Ta ei aimanud siis, et selle ukse taha koju jäi tollel õhtul õnnelikum pool ta surnult sündinud lapsepõlvest.
Ja nii nad astusidki välja elust, kuhu tagasi nad hiljem kunagi ei pääsenud.
Rumal oli arvata, et kõik oli halvasti.
Tegelikult oli kõik hästi, võrreldes sellega, mis edasi saama hakkas.
" (Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Kui ta oleks sel õhtul lihtsalt magama läinud, nagu Säde talle öelnud oli, siis ehk polekski ta hiljem vanglasse sattunud.
Tema saatus oli tema enda käes.
Kahju on sellest, et Rassi vanematel polnud aimugi, mis temaga juhtus.
Kõige kurvem oli see, et temal polnud inimest, kellega ta saaks avameelselt rääkida ja kelle eest ta ei peaks midagi varjama.
Mul on need inimesed olemas, mu kallid vanemad, temal aga polnud kedagi.
Säde leidis kiiresti endale uue poisi Aivo, Rassi isa oli oma pojale selja pööranud.
Rass erines oma vennast nii välimuse kui ka iseloomu järgi.
"Rassil olid sinised silmad, Mõssal tumepruunid.
Rass suitsetas vahetpidamata, Mõssa palju harvem.
Rass oli pikk ja kõhn, Mõssa lühem ja turske.
Mõssal polnud peaaegu üldse juukseid, Rassil oli neid mitu sentimeetrit".
(Sass Henno "Mina olin siin: 1. Esimene arest") Mõssal, Rassi vennal, oli oma elu, kuid ta ei teadnud Rassi kõiki probleeme ja ei osanud teda aidata.
Ja Renita... Renita, ei teadnud üldse, mis Rassiga toimub, ainult loo lõpus hakkas temast natuke hoolima.
Ainuke, kes oli temast tõesti hoolinud, oli tema õpetaja.
Ta oleks saanud Rassi aidata ja nõu talle anda, kuid Rass ei käinud ju koolis.
Mingis mõttes Rass ise ei tahtnud, et keegi aitaks.
Ta tahtis iseseisev olla, kambas ellu jääda ja mitte peksupoisiks saada.
Selle nimel, et olla tähtis, omada kindlat positsiooni oma kambas, koolis, klassis on noored võimelised paljuks.
Kibestunud Rass ei saanud kedagi usaldada.
See polnud tema valik, seda tegi tema eest elu: muutis teda umbusklikuks.
Rass, kes räägib endast, et ta on "surnult sündinud", unistas arstiks saamisest ( ta isa oli arst), elab tulevikuta.
Lähedasi häid sõpru tal polnud.
Ta oli siin, nähtamatu, anonüümne kibestunud romantik, kes ei olnud iseenesest südames halb inimene.
Elu tundus Rassi silmis lihtsalt liiga julm ja täbar olevat.
See eluline lugu näitab, kui keeruliste situatsioonide, raskete probleemide ja ebameeldivate inimestega tänapäeva eesti noored kokku puutuvad, et nad peavad ise endaga toime tulema ja vältima valele teele minekut.
Igaüks on oma õnne sepp.
Ka Rass.
Ka mina.
Ka kõik inimesed.
Elus pole selliseid situatsioone, kust pole väljapääsu.
Valik on alati olemas.
Teine asi on see, et kas me teeme õiged valikud?
Seda ei teadnud ka Rass.
Lapsena ta tegi vale sammu ja sealt algasid kõik tema probleemid.
Arvan, et Rassil oli küll raske elu: vaesus, vägivald, esimene kinnikukkumine, kuid paljus oli ta ise süüdi.
Rass, nagu paljudki noored, ei võtnud elutarkusi tõsiselt.
Vanasõna ütleb, et igaüks on oma õnne sepp.
Kas pole see õige?
Kas polnud Rassil võimalus oma halvast kambast loobuda ja uut elu alustada?
Andestada isale ja emale ja küsida neilt abi?
Oleme tihti liiga uhked või vastupidi nõrgad, et oma probleemidest teistega rääkida, nendelt nõu küsida.
Minu meelest on just see esimene samm õnne poole.
Meie uhkus ei ole seda väärt, et oma õnnest loobuda ja sellest saadakse tihti liiga hilja aru.
Igaüks võiks mõelda selle peale, et kuidas saaks oma elu paremaks muuta ja olla oma õnne sepaks. |
Kas igaüks on oma õnne sepp (26647780-e69e-4219-9371-7f663f861aad).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Iga inimene on oma õnne sepp.
Ma olen selle väitega absoluutselt nõus.
Paljud nõrgad inimesed otsivad oma ebaõnne põhjuseid teistes inimestes.
Mina arvangi, et kui inimene midagi tõeliselt tahab, siis ta seda saab.
Kõige peamine asi on seada endale väiksemaid eesmärke, mis viivad meid peaeesmärgile.
Et midagi saada, on vaja midagi anda.
See on üldine eluseadus.
See on seesama, mis on energia jäävuse seadus füüsikas, energia ei muutu ega kao vaid muutub ühest olekust teise.
Kui inimene tahab elada omas majas, siis probleeme ei ole, sest ehitab siis endale maja järk-järgult ja aeglaselt, või kui tal raha on, siis ostab ta endale valmis maja.
Mina, näiteks, tahtsin kord Türki sõita, kuid raha polnud.
Ma läksin tööle ja teenisin raha reisiks ise.
Ma töötasin kogu suve iga päev ja varsti sõitsin Türki väga heasse hotelli puhkama.
Võib- veel olla niisugune näide: nüüd inimestel ei ole tööd.
Inimesed ei saa hakkama probleemidega, sest kõik vajab raha.
Kuid, minu arvates, kui inimene tõesti tahab töötada, siis ta saab endale töökohta.
Ta võib töötada paljudes kohtades esialgu, aga pärast leiab ta hea töö.
Võib-olla, et niisugune arutelu tundub naljakana ja naiivsena, kuid see pole nii, see ainult tundub kättesaamatu eesmärgina.
Muidugi, selle saavutamiseks on vaja palju töötada.
Tihti võib näha inimesi, kes istuvad diivanil ja teiste inimeste õnne vaadates arutlevad, et nende rahadega võiks osta kõike.
Kuid niisuguselt inimeselt tahaks küsida, mis teda segab.
Ja ma oskan sellele küsimusele vastata.
Niisuguseid inimesi segab nende laiskus.
Muidugi, diivanil istuda on palju mugavam ja kergem, kui õppida, teha midagi selleks, et rohkem suhelda inimestega, sõlmida tutvusi ja töötada.
Keegi küsib, et kuidas ta saab töötada füüsiliselt, sest tema tervis ei luba.
Siis ma vastan.
Minu emal oli klassikaaslane, kes ei saa käia ise, ilma abita.
Ta leidisis endas jõudu ja palus oma isa, et ta sõidaks temaga kuus aastat järjest Tartusse.
Lõpuks Aleksander lõpetas õigusteaduskonna Tartu ülikoolis ja nüüd töötab kodus: ta aitab juriidilistes küsimustes korteriühistuid.
Ja kui tal poleks olnud omal ajal eesmärki või unistust iseseisvalt raha teenida ja soovimatust elada väikesest riiklikust töövõimetuspensionist, siis tõenäoliselt ei oleks saavutanud midagi.
Vastupidiselt sellele näitele võiks jutustada teistest inimestest, kes selle asemel, et hästi õppida ja saada haridust, hakkavad alkoholi tarvitama ja lõppude- lõpuks muutuvad asotsiaaliks, ilma tööta ja elatiseta.
Käivad tänavatel, korjavad pudeleid ja tülitsevad kõikidega, sellepärast, et nende elu on halb ja keegi ei taha niisuguste inimestega suhelda ja aidata neid.
Niisugused inimesed süüdistavad oma ebaõnnes igaüht, ainult mitte iseennast, selle asemel, et vaadata peeglisse ja objektiivselt tunnistada, et kõikides hädades on ainult üks süüdlane ja see on tema ise.
Õigesti ütleb vanasõna, et mida külvad, seda lõikad.
Hiljuti lugesin ma noore eesti kirjaniku Kerli Altmarti raamatut "Makaagid ja majad".
See raamat jutustab tänapäevasest noorte elust, noorte tunnetest, nende soovidest ja võimalustest.
Arvan, et teemale "Kas igaüks on oma õnne sepp?
" on pööratud palju tähelepanu selles raamatus ja ma tahaks lisada veel mõned mõtted.
Ma tahan kinnitada oma väite tõelisust ühe selle raamatu kangelase Markuse näitel.
Markus on kuueteistkümne aastane noormees.
Tema, nagu neli tema sõpragi, mängib koolibändis "Monkey House".
Nende bänd on väga populaarne nende sõprade ja tuttavate seas.
Selles bändis mängides Markus koos oma sõpradega realiseerib iseennast.
Kuid Markusel on probleemid.
Tema vanem täiskasvanud vend on narkomaan, kes suitsetab marihuaanat.
Omades halba eeskuju silma ees, hakkab Markus ka suitsetama.
Ta elab korratut, räpast elu ja õpib halvasti.
Õpetajad kaebavad tema käitumise ja hoolsuse üle.
Ta ei õpi ja mõtleb ainult meelelahutustest.
Tekkis olukord, et teda võidakse koolist välja heita.
Aga siin on üks probleem.
Samaaegselt koolist välja heitmisega, Markus kaotab õiguse mängida oma bändis, sest proovid, mis toimuvad koolis, toimuvad ka kooli pillidega.
Selleks, et seda ei juhtuks, võtab Markus end kätte, hakkab õppima, parandab kõik oma hinded koolis ja saab endale õiguse harjutada oma bändiga edasi koolis.
Raamat lõpeb sellega, et autor ütleb meile, et me kuuleme veel sellest bändist tulevikus.
Kas pole see Markuse lugu kinnitus mõttele, et igaüks on oma õnne sepp ?
Kui Markus ei oleks muutnud oma suhtumist õppimisse, siis oleks ta kaotanud oma unistuse bändis mängida.
Ja keegi ei tea milliseks võiks kujuneda tema elu.
Võib tekkida küsimus, mis juhtub siis, kui inimesel polegi suurt unistust, mille nimel ennast pingutada.
Siis sel juhul on võimalikud kaks varianti.
Kas inimese elu läheb koos vooluga, ja ta elab deviisiga päev on möödas, jumal tänatud.
Või ta elab mitte enda pärast, aga teiste pärast.
Näide elust mul on.
Elas üks abielupaar, kellel oli kaks last.
Naine selles perekonnas oli kodune, kunagi ei töötanud, raha teenis perekonna jaoks tema abikaasa.
Ühel päeval abikaasa hukkus ning naise kaela peale jäid kaks last.
Alguses oli naine šokis ning tahtis elu enesetapuga lõpetada.
Kuid hiljem mõtles, et mis juhtub tema lastega, kui ta sureb ära.
Siis võttis ta ennast kätte, leidis endale tööd ja nüüd elab laste nimel.
Teda aitas mõte, et ta tahtis tuua rõõmu oma lastele.
Sellepärast, kui inimene saab õigel ajal aru, et ta on ise oma õnne sepp, on tal rohkem võimalusi saavutada elus seda, mida ta ise soovib.
Mõelge selle üle, ja ma olen kindel, et teie elu muutub paremaks. |
Kas igaüks on oma õnne sepp (52ab3460-cfc8-49d4-ad43-6b0f3b2c4376).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Inimene elab elu üks kord, ilma ettevalmistuse ja mustandita ja ei ole mingit võimalust kontrollida, mis on tegelikult õige.
Milan Kundera Minu arvates, iga inimene nõustub selle arvamusega.
Kogu elu me püüame oma õnne leida, oma eesmärki saavutada ja edukad olla.
Samal ajal puutume me erinevate probleemidega kokku ja see kokkupõrge mõjub tihti edaspidisele elule.
Nende probleemide lahendamine võib kaasa tuua fataalse, paratamatu vea.
Aga kui me saaksime aega tagasi pöörata, arvan, et inimesed elaksid oma elu taas teistmoodi.
Paraku aga ei ole see võimalik.
Tavaliselt on kaks vastust küsimusele: "Kas igaüks on oma õnne sepp?
" Esimene on nõusolek, et igaüks juhib oma saatust ja inimese elu on ainult tema enda käes.
Teine arvamus, et mitte alati ei sõltu inimese õnn ja saatus ainult tema pingutustest.
Meie elus on selliseid momente, millele avaldavad mõju teised inimesed ja asjaolud.
See võib inimese elu radikaalselt muuta.
Igaühel on oma õnneallikas.
Ühele on see aineline heaolu, teise jaoks seisneb see hoopis hingelises rahulolus.
Peaaegu alati on tähtis paljudele esimene - materiaalne.
Kuna tänapäevases maailmas raha mängib olulist rolli, tihti oleneb sellest inimese saatus ja tavaliselt nimelt raha sunnib inimest seadust rikkuma.
Sass Henno romaanis "Ma olin siin.
Esimene arest" sünnibki nii.
Peategelane, kelle nimi on Rass, sooritab kuriteo lootuses raha teenida, ta varastab bensiini tanklast, müüb narkootikume, petab.
Kuid ei tohi teda rangelt süüdistada.
Ta tegeleb sellega, sest tal ei ole teist väljapääsu, ta vajab raha elamiseks, laenu tagastamiseks, aga tema kõrval ei ole inimesi, kes võiksid aidata tal raha teenida legaalselt.
Kõik tema sõbrad on samasugused nagu tema.
Rassi elu sunnib teda sellega tegelema.
On momente aga, kui saatus annab talle võimaluse ja ta on valmis seda vastu võtma, kuid mõtleb vihuviimasel silmapilgul ümber.
See mõjub Rassi edasisele elule saatuslikult.
Finantsosa on ainult üks inimese õnne komponente, kuid mitte kõige tähtsam.
Õnn tuleb kindlasti, kui inimene on sihikindel, kannatlik ja tegev.
Eesmärk on väga oluline iga inimese elus, kuid mitte igaüks ei saavuta seda.
Ühele ei jätku kannatlikkust, aga teine püüab selleni lihtsalt valel viisil jõuda.
Vaatamata sellele, et igal inimesel on oma kindel eesmärk ja kõik saavutavad seda erinevalt, meie kõik unistame õnnelikust, varakast tulevikust.
Romaanis "Ma olin siin" Rass unistab arstiks saada ja uut elu alustada, mis erineb kardinaalselt sellest, mis tal praegu on.
Kuid olukorrad sunnivad teda tegema vale valiku, ja see kaugendab teda unistuse elluviimisest.
Dz.
Hilpatrika teoses "Rets Batlers" on sellised sõnad: "Ärge keelduge oma unistustest, ärge laske elul need tappa, kui teie hing on nendes unistustes, hoidke neid..... saavutage neid...... ärge unustage neid..... rebige katki võrgud...... ja kui nad mässivad siiski teid endasse, närige neist läbi, rabelege välja, hüpake välja ja ujuge eemale, kuid ärge keelduge unistustest.
" Autor tahab öelda, et vaatamata erinevatele raskustele, on vaja oma unistuse eest võidelda, püüda seda saavutada ja alles pärast seda võib naudingut tunda.
Tähtis on oma unistusele truuks jääda ja mitte kaotada lootust.
Ka Rass, kui ta satub vanglasse, unistab ikkagi arstiks saada, vaatamata sellele et teda ootab vanglakaristus.
Unistades, meil tekib eesmärk ja selle saavutamine teeb meid õnnelikuks.
Nii see juhtubki, et me ise loome oma õnne ja tuleviku.
Tähtis, et soov oleks reaalne.
Tavaliselt suhtlemine lähedaste ja sõpradega valmistab meile suurt rõõmu, isegi kui me ei saa sellest aru, see toimub alateadlikul tasemel.
Igaüks meist tahab suhelda ja eriti nende inimestega, kes mõistavad meid, kellega koos on lihtsalt meeldiv olla.
Selliste inimestega me veedame tavaliselt enamiku ajast.
Kuid mitte alati ei või nad meile hästi mõjuda, mõnikord avaldavad nad hukatuslikku mõju.
Tähtis on seda õigel ajal märgata ja proovida peatada, niimoodi me ei saa ise kannatada ja aitame sõpra.
Kahjuks allume me sellele halvale mõjule tihti ja kui saame sellest aru, siis on juba hilja.
Samuti on meie kõrval inimesed, kes soovivad meile ainult head, kuid me ei märka sageli seda või lihtsalt ei taha seda märgata.
Need inimesed saavad meid õnnelikuks teha.
Mõnikord sõltuvad nimelt neist meie õnn ja saatus.
Rassil on palju sõpru, kuid ainult üks inimene, see on Renita, võib tõepoolest aidata temal eesmärki saavutada ja unistused täide viia.
Rass on valmis juba tema pärast uut elu alustama, kuid teda valdab kättemaks narkodiilerile, kes julmalt kohtleb oma õde.
Aga tema parim sõber Mõssa aitab teda ja suhtub heakskiitvalt sellesse, millega tegeleb Rass.
Arvatavasti on Mõssal ainult üks unistus - rikaks saada.
Ta arvab, et see toob talle edu ja ta saab õnnelikuks.
Tuleb välja, et meie sõbrad võivad meid kas õnnelikuks või õnnetuks teha.
Kuid me valime ise endale suhtlemisringkonda.
Aga see tähedab, et valime ise seda, mis võib meid ees oodata.
Õnne on täieliku rahulolu seisund, mille poole püüdleb iga inimene.
Ma olen veendunud, et igaüks on suures osas oma õnnesepp, kuid on olukordi meie elus, kui see hakkab sõltuma, kahjuks, mitte meist.
Ja kuidas me ei prooviks seda parandada, meil see ei õnnestu.
Me ise loome oma elu ja kõikidest ebameeldivustest peame ise üle saama ja alles siis saame me tõelist õnne kogeda.
Elus on vaja oma eesmärke püstitada, saavutada, armastada ja olla armastatud ning siis võib sind ees õnnelik tulevik oodata. |
Kas igaüks on oma õnne sepp (a1504827-24a9-46de-b6c4-7aeff0834397).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | See suur maailm on nii erinev, samamoodi nagu kõik meie.
Igaüks elab oma elu ja tal on oma saatus.
Ühed arvavad, et saatus kui elutee on kindlasti olemas, kuid ta ei pea olema ilmtingimata ette määratud, seega mõnel inimesel teda pole.
Mõned meist kujundavad oma saatust ise, mõned on aga kui käsist ja jalust seotud.
Meie saatus on see, mis juhtub meie valiku tõttu meie tahtel ja mõnikord meie soovil, vahel salasoovi mõjul.
Arvatakse, et saatust ei ole võimalik muuta, et see on püsiv sinu elu algusest ehk lapsepõlvest, see on nagu täpne skeem, mille järgi sa hakkad elama.
Elus tihti tulevad ette sellised situatsioonid, kus sa ei tea, mida teha ja mida ette võtta.
Ja kui sul läheb midagi valesti, siis paljud meist süüdistavad oma saatust, kuid igas olukorras on olemas õige väljapääs, mida sa saad leida.
Sellepärast arvan,et inimene on oma õnne sepp ja kui ta tahab, saab teha ta end kõige õnnelikumaks selles maailmas.
Meie saatus sõltub sellest, millest me lähtume: kas nagu lapsed, kohe saadavast kommist või tulevikku silmas pidades.
Selle all ma mõtlen seda, kas me suhtume tõsiselt meie ellu ja mõtleme läbi kõik edaspidised tegevused või meie elu on spontaanne, kas valime selle, mis on meile meeldivam, lihtsam, kasulikum, harjumuspärasem või valime selle, mis on lõppkokkuvõttes kasulikum meie arengule, kuigi võib olla raskem, ebameeldivam.
Sündmus on vaid impulss, mis peab panema meid liikuma, võtma vastu otsuseid, tegema teatud valikuid.
Üks valik viib meid ühele teele, teine teisele.
Just otsustest sünnib saatus.
Võibki öelda, et väga oluline valikute tegemisel on oskus näha lähitulevikust kaugemale, teha jätkusuutlikke otsuseid.
Meie tulevik sõltubki eelkõige valikust, mida tuleb teha erinevatel eluaastatel ja elualadel.
Olen lugenud raamatut "Medaljon", kus on väga hasti näidatud noorte elu.
Kuidas nad seda üles ehitavad ja saavad hakkama oma probleemidega.
Väga tugevasti peegeldub sinu saatuses see, kuidas sa suhtud oma ellu.
Kas sa lased, et kõik oleks nii nagu on või sa proovid muuta midagi ja panna vastu sellele, mis sulle ei meeldi.
Selle teose peakangelane on viietestkümneaastane tüdruk Heidi, kelle elu ei ole niivõrd hea, kuid ta proovib võidelda ja olla tugev.
Teda aitab tema armastus.
Noored näitavad end täiskasvanutena: nad ei sõltu vanematest ja nad on võimelised tegema oma valikuid iseseisvalt.
See on näidatud Heidi äraminekus kodust ja tema otsuses jätta alles oma laps.
Ei tea, kuidas mina käituksin selles olukorras, aga see tüdruk on väga tugev, kuna ta ei teinud välja sellest, mida rääkis talle ema, kes tegelikult peaks olema kõige lähedasem inimene elus, vaid ta valis endale sellise tee, mis tema arust oli parem.
Peab nautima tänase päeva õnnistusi ja taluma kannatlikult kurjust, sest meil on ainult tänane päev: eilsele oleme me surnud ja homse jaoks alles sündimata.
Ta teadis, et ise määrab endale vastutuse, aga see oli tema valik.
Tema noormees sai surma, aga isegi kümne aasta pärast tal ei olnud kahju nende ammustest otsustest .
Teose lõpus oli aru saadav, et Heidi oli õnnelik ja tal oli hea meel, et ta tegi sellise olulise sammu, et sünnitas lapse.
Ta armastab oma last, oma nüüdset elu ja neid momente Taneliga, oma armastatud noormehega.
Uus elu algab meie jaoks iga sekundiga.
Mingem rõõmsalt sellele vastu.
Peame ruttama edasi, kas tahame või mitte ja meil on parem kõndida pilk pööratud ettepoole, selle asemel, et aina tagasi vaadata.
Heidil olid suured probleemid oma emaga, aga ta teadis, et tal on vähemalt üks inimene, kelles võib 100 protsenti kindel olla.
See oli Tanel, kes toetas teda, kes hoolitses ja armastas.
Õnnes peitub armastus ja asrmastuses peitub õnn.
Suureks õnneks oli Taneli poolt jäetud mälestus: nende laps, keda nad olid koos loonud, kes hakkab neid siduma kogu elu jooksul.
Heidil polnud vaja midagi peale armastuse ja sõpruse, sest ilma selleta kaoks kogu elu mõnu.
Sellest olenes tema õnn noores elus.
Iga inimene ise valib enda jaoks selle, mis teeb teda õnnelikuks.
Õnn see ei ole eesmärk, see on eluviis, kuidas sa suhtud ellu, niimoodi sa eladki selle läbi.
Kõik sõltub sinu enesest ja sa pead lootma ainult enda peale, sest elu on keeruline: see on kui risttee, mis kord on sattunud su teele ja kord ei ole.
Ta võib näidata endas ka kõige halvemaid külgi, kuid siiski alati on ta ühtemoodi.
Teeb haiget ja vahel kui juhtub, paneb isegi naeratama.
Heidi elus oli mitu põrkamiskohta, kuid suuremas osas pani see teda naeratama.
Teiselt poolt, kui veel üks kord läbi mõelda see teos ja tuletada meelde, kuidas Heidi tutvus ja sai kokku Taneliga, siis võib küll arvata, et see oli talle saatusest ette määratud.
Kõik asjaolud langesid kokku niimoodi, et need kaks inimest kohtusid.
Seda ei saanud tüdruk mitte kuidagi ette näha.
See oli saatuse kingitus.
Mis paistis tüdruku jaoks nagu päike.
Koos sellega tuli ka hinge rahu ja rõõm.
Ei saa öelda, et Taneli ilmumine kohe muutis Heidit õnnelikuks, sest õnn ei lange taevast alla nagu suur kivi, vaid seda luuakse samm-sammult väikestest rõõmsatest momentidest ja asjadest.
Tundke end nagu lapsed ja proovige vaimselt panna nööri peale helmeid, mis oleksid ainult head momendid, aga halvad visake minema.
Peakangelased sattusid väga kiiresti täiskasvanute ellu ja selle keerisesse.
Iseseisev noorus on see aeg mida sa saad nautida, mida ei puuduta töö ja teised täiskasvanute probleemid, kuid kõik tahavad näha välja suurtena ja iseseisvatena.
Noored proovivad kiirendada oma elu ja tihti selle tagajärjeks on vead, mida nad hiljem kahetsevad.
Kuid see ei puuduta Tanelit ja Heidit neil oli liiga vähe aega.
Tanel teadis kõike, mis juhtub temaga, sellepärast ta proovis jõuda teha seda, mis oli võimalik tema elus.
Alles siis, keui me tõeliselt tunnetame ja mõistame, et meie aeg maa peal on piiratud, hakkame me iga päev täiel rinnal elama, nagu oleks see ainus päev, mis meile on antud.
On vaja aru saada, et iga meie hetk elus võib olla nii kaalukas ja tähtis meie jaoks, et tuleb väärtustada igat läbi elatud sekundit.
Minu arust kõige suuremaks Taneli saavutuseks oli see, et tema tüdruk oli kaitstud ja armastatud.
Iga päev tema kõige lähedasem inimene kinkis talle soojust, rõõmu, armastust, mis tegi teda õnnelikumaks selles maailmas.
Tanel jättis Heidi ellu suure ja hella jälje, mis muutis globaalselt noore neiu ja tema ümbritsevate inimeste elu.
Ise noormees oli ka õnnelik, sest ta nautis oma armastust Heidi vastu, see on loomise tunne, mis sünnib suurest tahtejõust.
Heidi mängis väga tähtsat rolli mitte ainult Taneli elus vaid ka tema perekonna elus.
Ta sai selle perekonna nime jätkajaks, mille eest olid noormehe vanemad väga õnnelikud ja tänulikud Heidile.
Keegi ei tea, kas see oli juhuslik, Taneli ja Heidi initsiaalid sobisid sellele medaljonile, mis kunagi oli poisi vanaisa oma, või ikkagi see oli nende saatus.
Mõnikord elus ilmnevad sellised asjad, mis tunduvad meile omapärastena, mis on erinevad teistest, ebatavalised.
Nendega on meil tihti oma side, mis mõjutab meie elu.
Ühed võivad olla positiivsed, teised aga negatiivsed.
Ei oska öelda, kas see medaljon oli hea või halva energiaga.
See andis märku Tanelile, et Heidi oli just see, kes oli talle ette määratud, kuid teiselt poolt sellega olid seotud tema õe, venna ja enda surm.
Kas see on õnn, et kõik juhtus niiviisi?
Me tihti ei saa aru, miks juhtub meie elus selliseid asju.
Kas sellest me saame kasu või see toob meile ainult pettumust.
Elu on täis selliseid küsimusi ja mitte keegi ei tea nendele õigeid vastuseid.
Igas inimeses on oma saladus ja ta on tulnud sellesse maailma oma täpse ülesandega.
Meile on antud aega, kuid keegi ei tea kui palju, seepärast ei tohi raisata seda, vaid tuleb elada nii nagu see oleks su viimane minut.
Minu arust Heidi oligi selline: ta elas nii nagu ta tahtis ja sai vastu vaielda isegi vanema sõnadele.
Ta nagu lasi elul minna omasoodu, kuid ette kerkinud takistustest, sai Heidi väga hästi hakkama.
Ta nagu ei muutnud globaalselt oma elu, kuid hoidis seda elu voolu piirides, et see ei läheks üle kalda.
Selles kõiges aitas talle Tanel.
Ta oli Heidi parem käsi, tema teine pool, kes elas temaga kõike seda läbi ja tundis temaga koos nagu mitte ükski teine.
Õnn - see on sinu elu vastu võtmine, maailmast arusaamine ja leidmine end selles elus.
Te ei pea tirima seda õnne kuskilt alt, te saate õnnelikuks kui märkate, et see on olemas elu pinnal.
Õnne tunne see kas "istub" teie sees, kas seda on või ei.
Ja "istub" see mitte igas inimeses, seda tuleb üles kasvatada, toetudes mõistusele.
Kui te tunnete end õnnelikuna, siis kogemata märkate igas asjas ainult halbu külgi, kõik hakkab teid häirima, kuid tegelikult need asjad ei mängi suurt rolli, aga sa raiskad oma aega ja närve nende peale.
Teid nagu tapaksid seestpoolt need pisiasjad ja probleemid.
Selleks, et mitte põrkuda sellega kokku, tuleb elada tänase päevaga.
Nautida igat päeva, mitte kahetseda minevikku ja muretseda tuleviku pärast,vaid rõõmustada oleviku üle.
Nii elasidki meie noored.
Nad ei pööranud suurt tähelepanu nendel väikestele probleemidele.
Nad elasid ja nautisid teineteist ja oma elu.
Nad proovisid muuta suuri probleeme väikesteks või üldse vaadata sellele teisiti.
Heidi jäi rasedaks, see peaks olema noorte jaoks suur probleem, kuid Heidi ja Tanel muutsid selle õnneks.
Võtsid vastu selle nagu jumala annetuse, kingituse.
See tõi neile ainult naeratust ja rõõmu.
Teie mõtted ei olene olukorrast, vaid meeleolust.
Mõelda tuleb alati ainult heale.
Maailmas tegutseb selline seadus, millest sa mõtled, see kõik peegeldubki sinu elus.
Iga inimene on oma elu looja, ise teeb valikuid ja ise suunab oma elu õigesse rööpasse.
Sellest võime teha kokkuvõtte ja tulla järeldusele: igaüks on oma õnne sepp.
Olen juba rääkinud, et igaühe jaoks õnn tähendab erinevat asja ja meie kõik oleme erinevad, kuid meil kõigil on olemas hing, mis vajab üht ja sama, seepärast maailmas ei ole inimest, kes ei tahaks olla õnnelik.
Õnnele ei sobi üks seletus, sest neid on tuhandeid, kuid õnne allikas on meie hing.
Väga tihti meie mõistus ja hing muutuvad vaenlasteks, sest mõistus võtab hingelt võimaluse olla õnnelik.
Sa tahad, et oleks nii, kuid mõistus ütleb, et see on vale ja tuleb teha teistmoodi.
Ainult tugevad inimesed saavad sellega hakkama ja seista mõistuse vastu.
Noor Heidi on samamoodi väga tugev: ta seisab vastu igale moraalile ja teeb seda, mis on talle hingeliselt lähedane.
See teebki teda niivõrd õnnelikuks.
Elus peab olema hinge ja mõistuse tasakaal, ilma selleta ei saa elada.
Näiteks, teil on olemas oma lemmikfilm.
Vaadates seda te kuulate, saate aru, kuidas toimuvad sündmused, mõtlete sellega koos, aga nüüd kujutage ette, et te vaatate seda sama filmi, kuid hääl on pandud teisest filmist.
Mis juhtub?
Te kaotate kohe selle mõtte.
Samamoodi on hinge ja aru mõistusega.
Üks tahab üht, teine teist.
Igal on oma mõte ja kui selle vahel ei ole sidet, siis missugusest õnnest võib juttu olla?
Raamat "Medaljon" on väga hea näide noorte keerulisest elust, väga õpetlik, kuid selle põhimõte on see, et inimene on ise oma õnne looja.
See näitab, et see oleneb ainult sinust.
Kõik probleemid ja head momendid on uue tee suunad, mille sa valid ise.
Sinu valik sõltub su suhtumisest ellu.
See on suur oskus vastu võtta sündmustest head poolt.
Tänapäeval harva tuleb ette selliseid inimesi, sest me kogu aeg kiirustame ja oleme närvis, sellises meeleolus ja seisukorras inimene kunagi ei saa reageerida hästi.
See on meie ühiskonna probleem.
Me kogu aeg tahame kedagi muuta, kuid esiteks tuleb alustada iseendast.
Muuda oma suhtumist, võib olla sellega kaasneb ka sinu elu muutmine ja sa hakkad tundma end õnnelikuna.
Väga õpetlik sisu paneb sind mõtlema, aga mis on minu jaoks õnn ja kust see tuleb.
Kas see tuleb niisama iseenesest või sa otsid seda.
Hakkad mõtlema oma elu üle, mis toob sulle õnne ja kas oled üldse õnnelik.
Enda kohta saan öelda, et olen õnnelik, aga mille pärast, seda ei tea.
See on lihtsalt mu hinge seisund.
Kindlasti mõnikord elus tulevad ka kurvad momendid, mil tunnen end halvasti ja peast jookseb läbi mõte, et ma ei ole üldse õnnelik.
Kui hakkad mõtlema oma probleemist, siis juba tundub, et ei olnudki mõtet võtta seda nii südamesse.
Arvatavasti minu õnn on korjatud väikestest rõõmudest.
Nendest asjadest, mis toovad mulle naeratuse ja nii öelda kaifi.
Oleme siin mõnda lühikest ajega.
Tunne rõõmu hetkest, kui see möödub.
See on sinu tähetund - kogu maailma hiilgus on sinu.
Mõelge oma elu üle ja olge õnnelikud, sest kogu õnn on teie kätes. |
Kas igaüks on oma õnne sepp (c50cb85a-b4aa-4fe2-b5b4-e1e07e0de016).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Paljud meist annavad sellele küsimusele jaatava vastuse.
Ning sellel seisukohal on loomulikult õigus eksisteerida, sest kogu elu me tõestame seda väidet oma tegevustega kõigepealt iseendale.
Mõned meist püüavad hästi korraldada oma karjääri ning selleks õpivad palju.
Teiste jaoks on aga tõeliseks õnneks pere, sugulaste ning sõprade heaolu.
Samal ajal on igal inimesel õigus otsustada ise, millisena ta tahaks oma elu näha, millise tee ta valib õnne saavutamiseks.
Kuid mitte kõik ei märka, et meie ellu tungib mingi kõrgem jõud, mis võib kas sundida meid õigele suunale või eksitada teelt.
Mõned hetked võivad lihtsalt muuta inimese tuleviku heaks või ka halvaks.
Algab saatuse mäng inimesega, ning ainult inimesest endast sõltub, kas ta väljub sellest võitlusest võitjana või mitte.
Niisugune õnne ja saatuse teede ristumine on eredalt väljendatud Ene Sepa romaanis "Medaljon" (2009).
Teose peategelane - Heidi - on tavaline viieteistkümneaastane tüdruk, tubli õpilane, lugupeetud ja õnneliku pere liige.
Võiks arvata, et mitte midagi ebatavalist ei saa siin juhtuda.
Kuid poolteise aasta jooksul elab ta läbi nii palju erinevaid sündmusi ja katsumusi, et on raske ette kujutada, kuidas noor neiu sellega hakkama saab, kust ta võtab nii palju jõudu ja enesevalitsust.
Iga lahkuminek on alati tragöödia, sest ühe hetke jooksul lõpeb inimese terve eluperiood, selline aeg, kus inimene tunneb end õnnelikuna ning on rahul nii iseendaga kui ka kõige sellega, mis teda ümbritseb.
Eriti noorte jaoks on see tõeline katastroof, sest nende unistused purunevad ning elu kaotab tähtsuse ja väärtuse.
Heidi polnud selles olukorras erandiks.
Et kõike seda unustada, tuli midagi oma elus muuta.
Kuid selleks valis ta liiga radikaalsed vahendid, nagu alkohol ja suitsetamine, mis peaaegu viisid pöördumatute tagajärgedeni.
(Mina julgeks väita, et sellised vahendid, mida tänapäeval kahjuks valivad küllaltki paljud noored oma probleemide lahendamiseks, on tegelikult nõrkade inimeste vahendid.
Aga sellest saavad nad aru ainult palju hiljem.
) Ning nimelt sellel hetkel astus saatus mängu.
Ta andis Heidile võimaluse proovida oma õnne ehitada sellisena, nagu ta ise tahab.
Saatus kinkis talle noormehe Taneli, kes päästis neiut nii kehalisest kui ka vaimsest surmast ja muutis terve tema elu.
See oli tõesti nagu mingi ime.
Uus elu oli täis uusi inimesi, tegevusi, suhteid ning ka harjumusi.
See oli täielikult teistsugune, võrreldes sellega, mis oli varem.
Lisaks tõi see kaasa kõige olulisema - armastuse, ning sellega ka unistusi, lootusi ja ihaldatud õnne.
Kuid oma õnne eest hoolitsedes ning seda ehitades ei tohi unustada kõiki aspekte.
Loomulikult oli Heidi õnnelik tänu oma armastatule ja sõpradele, kuid sedasama ei saa ütelda tema pere ja hariduse kohta.
Seetõttu, et peategelase eluviis pööras mitte eriti heale teele, tekkisid probleemid vanematega.
4. lõik Need proobleemid läbivad kogu teose (1.
"Hüvastijätt" lk.
73, 2. "Põlvkondade-vahelised arusaamatused" lk.
138, 3. "Gelogen" lk.
155) Kõige halvem oli, et Heidi ja tema ema lihtsalt ei kuulanud teineteist, ei tahtnud probleeme lahendada või lihtsalt neid arutada.
Kaasaegsete noorte peredes juhtub seda tihti.
Pojad ja tütred ei räägi vanematele sellest, kuidas nad elavad, missugused probleemid või mured neil on, sest noored kas ei usalda oma vanemaid piisavalt või ei tea, kuidas vanem põlvkond võib reageerida nende uudiste peale ning lihtsalt ei taha oma probleeme vanemate õlgadele panna.
Mõned vanemad suhtuvad halbadesse situatsioonidesse liiga eelarvamuslikult ning probleemide üle arutlemise asemel hakkavad süüdistama oma lapsi kõiges, kuid see ei ole ju õige!
Kõik meist teevad kunagi vigu ning meil on vaja abi, et keegi seletaks, kuidas lahendada probleemi ning edaspidi seda vältida.
Heidi tundis sellest puudust, sest tema isa, kes suhtus tütresse mõistmisega, polnud piisavalt lähedal.
Sellepärast sai noor neiu palju lähedamaks Taneli ning tema sõpradega, sest nimelt nendega ta tundis end turvalisena ja õnnelikuna.
Haridus on alati olnud inimese eduka elu nurgakiviks.
Õnnestunud karjäärita ei saa mitte keegi korraldada oma elu piisavalt hästi.
Sellepärast püüavad paljud õpilased juba koolis saada kõike vajalikku, mis võiks olla kasulik nende tulevases elus.
Kuid mitte kõik ei ole valmis selles vanuses pühendama ennast täielikult haridusele, sest mõned lihtsalt ei saa veel aru selle vajalikkusest, teiste jaoks ei ole see aga antud hetkel nii oluline.
Heidi puhul oli kool täielikult asendatud suhetega, suhtlemisega tema jaoks tähtsate inimestega, nendega koos veedetud aja nautimisega.
Ning samal ajal, kui ellu tuleb tõeline armastus, siis mitte midagi ei saa selle arenemist segada.
William Shakespeare ütles: "Kes keerab keda ümber sõrme, on suur küsimus: kas armastus saatust või saatus armatust".
Võib öelda, et Heidi kohtumine Taneliga oli määratud just nimelt saatuse poolt.
Sellele juhib tähelepanu väga palju fakte: nimelt Tanel oli tol õhtul silla juures ning päästis Heidi; Taneli õel olid suhted Heidi endise poisi Reimoga; Tanel tuli õppima nimelt Heidi klassi tol aastal; ning vanal salapärasel medaljonil, mille Tanel kinkis neiule sünnipäevaks, olid nende mõlemate nimetähed.
Kuid nad ei oleks saanud õnnelikuks, kui nad ise ei oleks ühise õnne poole püüelnud.
Saatus andis neile võimaluse ning nad kasutasid seda.
Noored püüdsid alati mõista ja toetada teineteist, jagada oma muresid, probleeme ja ütelda kõike, mis oli hinge kogunenud.
Niimoodi kujunesid usalduslikud ja soojad suhted, mis olidki nende õnne aluseks.
Aga nagu "igas meepotis on ka tilk tõrva", oli selliste suhetega seotud eluviis, kus leidusid nii alkohol, suitsud kui ka uimastid.
Muidugi on see ebatervislik ja tekitab probleeme inimestega, kes on selle vastu, kuid samas oli see antud seltskonna eksisteerimise tingimus.
Samas oli see niisugune kogemus, mis näitas kui ohtlik see võib olla ning kuhu võib see viia.
Muidugi polnud õige, et Heidi järgis selle seltskonna tegevusi, kuid ainult niimoodi võis ta olla Taneli ja tema sõpradega.
Oluline aga on see, et Heidi sai õigel ajal peatuda.
Need poolteist aastat olid Heidi jaoks kasulikuks kogemuseks, selle aja jooksul elas ta läbi nii lahkumineku sõbrast, reetmise kui ka tõelise armastuse, truuduse, toetuse; õppis inimesi rohkem mõistma, olema lugupidavam teiste inimeste suhtes; sai aru, kui tähtsad on teised tema jaoks ning nägi, et inimesed võivad olla ikkagi õnnelikud tänu mingile pisiasjale.
Aga saatus võib olla mõnikord isegi väga julm, eriti siis, kui inimene püüab seda muuta ja elada oma soovi järgi, et olla õnnelik.
Taneli surm oli Heidi jaoks tõsiseks õuduseks, seda enam, et ta kandis juba südame all Taneli last, aga samas andis see Heidile jõudu jätkata enda ja oma lapse õnne ehitamist.
Ilma Tanelita ei olnud Heidi elu ideaalne, kuid Tanel õpetas talle kõige tähtsamat - olema õnnelik ja võitlema oma heaolu eest ning tänu Taneliga veedetud elu kõige paremale ajale jäi noormees Heidi südamesse igaveseks.
Heidi meenutab mulle minu ema, sest nooruses sattus ta peaaegu samasugusesse situatsiooni, kui hukkus minu isa.
Ema pidi alustama elu puhtalt lehelt, sest talle ei jäänud midagi, tal polnud tööd, oli ainult väike tütar, keda ta pidi kasvatama.
Ema võttis ennast kokku, andis kogu oma jõu pere õnne taastamiseks ning sai sellega edukalt hakkama.
Olen äärmiselt tänulik emale selle eest ning imetlen tema tahtejõudu ja energiat, oskust leida elurõõmu ka kõige tavalisemast sündmusest.
Igal inimesel on erinev õnne mõiste ja sellest arusaam.
Kuid kõiki meid ühendab püüdlus seda saavutada.
Üks kaotab, teine aga võidab selles võitluses.
See on elu reegel.
Kuid me kõik peame meels pidama, et õnn ei olle õnnes, vaid selle saavutamises ning vaatamata saatusele ja igasugustele tagasilöökidele on võimalik tunda end õnnelikuna.
Ma soovitan väga lugeda seda raamatut, eriti noortel, sest see õpetlik.
Siin on võimalik näha elu erinevaid külgi, õppida tegelaste vigadest ning mõelda selle peale, kuidas võiks käituda mingis keerulises olukorras.
See on tõeline elulugu, mis jätab sügava mulje kõikidele, kes selle läbi loeb.
"Elatakse vaid ükskord, kasuta võimalust!
" ("Kohtumine tundmatuga" lk 17) |
Kas igaüks on oma õnne sepp (ca074c68-a90f-4e2f-8c43-5d23b2e93ce6).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mina olen kaheteistkümnenda klassi õpilane ning praegu, ka seda lauset kirjutades, ma proovin ehitada enda jaoks paremat tulevikku ning rajada teed iseseisvaks eluks.
Minu tulevik on veel pilvine, kuid ühes asjas olen ma kindel - oma elus ma tahan olla õnnelik.
Sarnaselt mõtlevad minu klassikaaslased, teiste koolide õpilased, noored igast Eesti riigi maakonnast.
Kõik, mida me noored teeme, me teeme selleks, et õnnelikuks saada.
Õnnelikuks mitte täna õhtul, homme või järgmisel esmaspäeval.
Õnn inimese jaoks on see, kui oma eluloojangul saad tagasi vaadata ja öelda: "Mina olen endaga rahul, minu elu on olnud täisväärtuslik, ma olen õnnelik ja koos minuga on seda olnud ka minu lähedased.
" Õnnelik inimene on see, kes saab ennast teostada, valida enda jaoks sellise eriala, mille jaoks on just tema loodud; õnnelik inimene on see, kes omab kindlustunnet homse päeva suhtes ning kes elab pilvitu taeva all; kes armastab ja keda armastatakse - see on õnnelik.
Muidugi, minu ja paljude teiste noorte jaoks on küsitav, kas me saame kuidagi mõjutada oma saatust ning kas meie ise otsustame oma tuleviku üle.
See küsimus on raskusi tekitav mitte ainult noortele, vaid kõikidele inimestele.
Kui oleks sellele küsimusele kindel jaatav vastus, siis igaühel oleks kindlus - kui teen tööd, pingutan ja näitan ennast paremana - siis saan raudselt õnnelikuks.
Kui võiks küsimusele kahtluseta vastata - ei, sinu saatus on sinust mitte sõltuvate nähtuste poolt tingitud - siis ei peaks inimene oma edu nimel kontsentreeruma ja töötama, temast ju midagi ei sõltu.
Sarnane küsimus inimeste võimekuse kohta oma saatuse üle otsustada on püstitatud ka demokraatliku ühiskonna peatunnusega - valimistega.
Ka Eesti riigis märtsis 2011 toimuvad Riigikogu valimised, kus inimesed peavad reeglina valima parema või vasaku maailmavaate vahel.
Parema tiiva erakonnad toetavad põhimõttet, et inimestele peab andma õnge, et ta saaks ise kala püüda.
Vasakpoolsed erakonnad tahavad põhimõtteliselt seda kala inimese jaoks püüda.
Igal ühel on omad poliitilised maailmavaated, kuid kõiki valijaid ja poliitikuid, kodanikke ja elanikke, noori ja täiskasvanuid ühendab üks eesmark - püüda kala, mida meie oleme harjunud õnneks nimetama.
See suurejooneline siht häirib ka maapoissi Dimat, Marje Ernitsi noorsooromaanist "Hei, Dima!
". Kas ta saab ise muuta oma elulaadi?
Kas on ta suuteline võistlema ühiskonna poolt pandud takistuste vastu oma armastuse nimel?
Kas igaüks on oma õnne sepp?
Ühelt poolt küll ei saa inimest nimetada oma õnne sepaks.
Inimese võimalused on piiratud, kuid samal ajal tema tahtmised ja eesmärgid, mis tema arvates aitavad tal õnnelikuks saada, võivad olla lõpmatud ja isegi ebareaalsed.
Tänapäevane ühiskond reeglina peab tagama igale inimesele õnneliku elu, mitte asjatult tänast riiki ei nimetata heoluriigiks, kuid samal ajal see riik seab inimese ette takistusi ning piirab teatud mõttes tema võimalusi.
Dima jaoks õnn peitub tema tunnetes Mirja vastu.
Ta ei saa ise aru, milline side on nende vahel tekkinud, kuid on kindel ühes asjas: ilma Mirjata ta tunneb ent kadununa, õnnetuna.
Mirja tunded Dima vastu on sarnased, kuid tema saab oma tunnetest aru veel halvemini.
Vaatamata vastastikustele tunnetele, Dima peab leppima sellega, millega lepivad paljud noored tänapäeval - tema võimalused on piiratud.
See ei ole Dima otsusatada, et tema ja Mirja on erinevate majandusklasside esindajad.
Dima on üksiku vanemaga maapoiss, Mirja on linna ärimeeste perekonna järglane.
Kuigi klassiline kihistus ei ole tänapäeval enam nii terav nagu paar sajandit tagasi, mängib see olulist rolli, kuna sellest tulenevad kultuurilised ja majanduslikud erinevused Dima ja tema "südamedaami" vahel.
Erinevad on nende noorte eluviisid ning arusaamad, erinevad on ka nende väärtused: kui Dima jaoks mobiiltelefon on luksus, siis Mirja jaoks on see igapäevane laiatarbeese.
Dima ei kuulu Mirja tavaliste sõprusuhete ringi ka sellepärast, et poisi perekondlik taust on teistsugune: ema on eestlane, isa on muulane, samas Mirja vanemad on puhtad eestlased.
Ainus, mis neid noori ühendas, on Mirja isa poolt ehitatav puhkemaja, mis paikneb Dima kodukandi kõrval.
Ka noorte inimeste tulevik on erinev, kuna Dima peaks pärast kooli lõpetamist raha teenima hakkama, ta isegi plaanis tööd otsida välismaal, Soomes.
Samal ajal Mirja jaoks on ette nähtud kõrghariduse omanadamine heal tasemel ülikoolis, võib olla paljude noorte eeskujul ka välismaal.
Põhiline erinevus seisneb selles, et Mirja võib veel valida oma tuleviku sihte, Dimal see võimalus peaaegu et puudub, kuna ta peab ennast toitma ja ema aitama.
Tunnustamist väärt on see, et teades kõiki neid asjaolusid, Dima otsustas minna üksinda linna ja Mirja üles otsida.
Võib olla ta ei saanud täesti aru, et liiga paljud tegured ei sõltu temast.
Tähtis on aga see, et linnas, mis oli Mirja jaoks tavaline keskkond, tundis Dima ent täesti võõrana.
See näitab veelkord, kui suur kuristik lahutas noori inimesi.
Raamatu raskelt haavatuna Dima satub haiglasse.
Sellest lõpust võiks ekslikult järeldada, et igaüks on pigem oma ebaõnne sepp.
Dima teod otseses mõttes ei tee teda õnnelikuks, proovides ümber muuta oma saatust, ta seab oma elu tõsisesse ohtu.
Sellega võiksidki piirduda minu ja paljude teiste noorte järeldused Marje Ernitsi raamatust "Hei, Dima!
". Paistab, et inimene ei ole oma õnne sepp, vaid asjaolude pantvang ning elutee radikaalne muutmine on võimatu ja õnnelikuks saamine suuremalt jaolt meist ei sõltu.
Kuid ma mõtlen, et ainuke Mirja poolt öeldud mõte lükkab ümber kõik vastuolud, mis tema ja Dima vahel tekkinud on.
Mirja ütles haiglavoodil lamades: "Esimesel vaheajal lähen maale.
Terveks nädalaks, aga ehk kauemakski".
See ainus lause näitab, et Dima jõupingutused ei olnud mõttetud, tema lootused ja mõtted muutusid reaalsuseks, see näitas, et Mirja oli valmis oma võimalustest ja oma ühiskondlikust seisundist kui mitte loobuma, siis selle tahaplaanile jätma.
See näitas, et inimene on tõesti oma õnne sepp.
Inimese õnn ja heaolu, nii materiaalne kui ka vaimne sõltub küll eeskätt temast.
Vaatamata sellele, et Mirja ei teadnud Dima tuleku kohta linna midagi ja ei teadnud ka, et Dima elu oli väga tõsiselt ohtus, ta otsustas, kuivõrd noor tüdruk saab iseseisvalt midagi taolist otsustada, ohverdada osa oma luksuslikust elust ja heaolust vaimse õnne nimel.
Tema jaoks ei olnud see palju kergem kui Dimal, kui poiss läks linna ainult kõige vajalikumate asjadega.
Dima pidi murdma läbi ühiskonna poolt seatud takistustest ning eemalduma praeguses ühiskonnas valitsevatest stereotüüpidest.
Teadmata teineteise valmidusest ohverdada midagi oma tunnete nimel, Dima ja Mirja lõid koos alguse õnnelikuks eluks.
Nende vastu olid asjaolud, ühiskonna mõjud, lõpuks Mirja vanemad, aga oma tegudega nad lõid võimaluse isiklikuks õnneks ning see oli nende mõlemate sõltumatu tunne ja otsus.
Seega inimene saab olla oma õnne sepaks ning seda mitte ainult raamatus, vaid ka reaalelus.
Ma mõtlen, et kui suurem osa minu kaaslastest saab sellest aru, siis meie tulevane põlvkond kasvab kindla ja tugevana.
Kahjuks või õnneks me ei saa täpselt öelda, milliseks tulevikus kujunesid Dima ja Mirja elu, kas nad said koos õnnelikuks või hoopis läksid nad erinevaid eluteid mööda.
Jätame selle Marje Ernitsa otsustada.
Kas igaüks on oma õnne sepp?
Jah, ta on küll.
Ning ei, ta ei ole.
Liiga palju inimese elus sõltub temast ning samal ajal on asju, mida inimene on võimetu muutma.
Ühes asjas aga olen ma kindel: rohkem, kui keegi teine, saame me ise oma saatust mõjutada.
Olgugi, et igapäevaelus me peame arvestama majanduskriisidega, kliimamuutustega, sõdadega, poliitilise võitlusega ja paljude teiste teguritega, mis meie tahtele ei allu.
Kõik me oleme enam vähem ühel stardipositsioonil, eriti meie, noored, kes alles keskkooli lõpetavad.
Meie ees on avatud kõik teed ja samal ajal meid ootab lõpmatu arv takistusi.
Millised neist läbida on ainult meie otsustada.
Paljud meist kujutavad endale ette, kuidas nad võivad jõuda heaoluni või kuidas saavutavad õnne.
Dima ja Mirja näitel ma näen, et sõnadel õnn ja heaolu on palju erinevaid külgi.
Tõsi küll, raha tagab paljude jaoks õnneliku elu või vähemalt lahendab teatud osa igapäevastest probleemidest.
Kuid materiaalsed väärtused üksi ei saa olla õnne aluseks.
Usk, enesekindlus ja rahu on iga inimese õnne vundamendiks, kuid aluste alus on armastus.
Armastus on see, mida jagad teise inimesega ning see on tulevase õnneliku elu nurgakivi.
Ainult oma tegudega saab inimene selle nurgakivi paigaldada ning ainult temast sõltub, kas hakkab ehitatav eluhoone püsti seisma.
Materiaalne heaolu ja majanduslik edu on see, mis kindlustab seda hoonet, kuid aluseks ei saa ta kunagi olla.
Ning õnnelik on inimene, kelle kõrval on alati keegi, kes raskel hetkel saab naeratada ja öelda: "Hei, Dima!
Kõik on korras.
" |
Kas igaüks on oma õnne sepp (d198f72d-18ea-479b-b590-819cdb202e7f).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mis on õnn?
See on kindlasti erinev noorukite ja täiskasvanute arusaamade järgi tavapärases elus.
Kuid kui hakata mõtlema, soovib iga inimene lähedust teistega, turvalist kodu ja häid sõpru.
Ja kui on veel raha, tuleb selle omamine ainult kasuks.
See on selge, et tänapäeval ilma selleta ei saa.
See on vale, et raha eest õnne ei osta kui sul on olemas keegi kellega seda jagada.
Kõik siin elus on rajatud inimsuhetele, sest ilma suhtlemiseta ja teisteta läbi ei aja.
Kuid tekib küsimus, keda neist, kellega läbi käime, siis usaldada.
Samasuguse probleemi ees seisis ka raamatu "Hanejaht" peategelane.
Kuigi ta oli ülimalt ettevaatlik, ei suutnud ta endast eemal hoida neid inimesi, kes talle halba soovisid.
Ta usaldas inimesi liiga kergekäeliselt.
Samuti olid tal keerulised suhted oma isaga, kes noormehe arvates ei tegelenud temaga piisavalt.
Kui inimesed pööraksid oma lähedastele rohkem tähelepanu ja suhtleksid omavahel avatumalt, oleks kõik palju lihtsam.
Halb on see, et märgatakse kaaslast siis kui on liiga hilja.
Õnneks nii traagiliselt raamat ei lõppenud ning imelikul kombel lahenesid kõik probleemid nagu võluväel.
Keegi ei taha näidata enda nõrkust ja minna abi küsima, kuid kui seda ei tehta, võib ennast leida väga pingelistes olukordades.
Tuleb olla ülimalt ettevaatlik, kui teine inimene sulle midagi pakub, sest tasuta ei tee keegi üldjuhul midagi.
See kehtib ainult sõprade puhul.
Samuti ei ole kunagi tark laenata sõprade käest raha, sest see teeb asjad aina keerulisemaks ning võib üldse igasugused suhted lõpetada.
Raamatus oligi olukord, kus pakuti peategelasele narkootikume ja ta võttis pakkumise vastu kuna arvas, et ühest korrast ei juhtu temaga midagi.
Kuid siin ta eksis ning oleks pidanud nägema ohumärki pakkujas ning tema eesmärgis.
Pakkujal olidki halvad plaanid ja ta töötas koos kaaslasega kes müüs narkootikume.
Muidugi jäädakse meelemürkidest sõltuvusse ja peategelaselt hakati iga doosi eest raha küsima.
Kuna noormees oli oma probleemidega üksi ja ta ei osanud ka kelleltki abi küsida, läks olukord aina hullemaks.
Ta hakkas varastama ja tekkisid uued probleemid raha küsimuses.
Kõik juhtuski selle pärast, et ta oli otsustanud ühel õhtul proovida narkootikume ja usaldanud vale inimest.
Kui rääkida perekonnast, siis peategelase suhted isaga tegid halba ka tema suhtlemisoskustele teistega.
Igas peres peaksid säilima traditsioonid, sest see on võimalus teha midagi koos ja sisukalt aega veeta.
Eestis on kõige suuremateks pühadeks muidugi jõulud, mis veedetakse omaste seltsis.
On ka väiksemaid pühi nagu sõbrapäev, naistepäev, emadepäev ja isadepäev kui peetakse meeles oma lähedasi.
Kuid paljudel rahvastel on pidupäevad, mis toonitavad veel rohkem pere tähtsust.
Näiteks juudid tähistavad igal reedel sabatit ning kui seda teha igal nädalal koos perega, tõuseb selle tähtsus veelgi.
Juutidel on väga palju pühasid.
Kuigi need on kõik tooraga seotud, on tähtis siiski see, et ollakse koos perega.
Hannuka on samuti üks tähtis püha, kuid sellele ei pannud alust mitte toora vaid üks sündmus juutide ajaloos.
Inimesed ongi need, kes teevad oma valikud.
Loodud traditsioon anti edasi järgmistele põlvkondadele.
Hannukal meenutatakse õli-imet ja selle mälestuseks süüdatakse igal aastal 9-haruline küünlajalg.
Eriti vajalik ja tähtis on see, et juudiusk ei luba tähistada lahingu võitu, kus langesid inimesed.
Tänupüha tähistatakse Ameerika Ühendriikides novembri neljandal neljapäeval ja Kanadas oktoobri teisel esmaspäeval.
Kõik on kuulnud sellest päevast ja seda võib näha isegi filmidest.
Kuid paljud inimesed on unustanud, et see on, eeskätt, pere püha, mil pere on ühise laua taga.
Muidugi võiks selliseid traditsioone olla rohkem ka Eestis, et rõhutada pere tähtsust.
Kui on võimalus tegeleda sellega mis meeldib, ollaksegi õnnelik.
Tulebki leida endale valdkond mis pakub huvi ning mida hästi osatakse.
Kui raamatukangelasel oleks olnud rohkem hobisid, oleks tal ka olnud rohkem sõpru, kes teda raskel hetkel aidata oleks saanud.
Kuna raamatu lõpus peategelane kirjutas oma läbielatud kogemustest, leidis ta selle, mida ta hästi oskab.
Naljakas on see, et alles siis kui juhtub midagi halba, hakatakse märkama inimesi enda ümber.
Peategelane sai aru kes temasse hästi suhtusid ning kes mitte.
Kuid seda ta mõistis alles siis, kui traagiline sündmus oli juba toimunud.
Elus mängivad suurt rolli ka juhused, kuid meie teod on need, mis lõpuks näitavad kuhu me jõuame.
Keegi ei tee midagi ära meie eest, lõpuks me peame siiski ise midagi ära tegema.
Kuigi peategelasel oli raha, mille eest ta sai osta narkootikme, said tema varud siiski ükskord otsa ja ta läks edasi varastamise teed.
Küsimus pole mitte niivõrd raha koguses, vaid selles kuidas me seda kasutame.
Kui peakangelasel oleks raha olnud vähem, oleks ta hakanud rohkem varastama ning võibolla oleksid probleemid lahenenud kiiremini.
Kuid kui ta ei oleks üldse uimasteid kasutama hakanud ja isaga paremini läbi saanud, oleks seda raha saanud kasutada palju paremal otstarbel.
Tegelikult oli tal olemas kõik materiaalne, kuid puudus emotsionaalne suhtlemine.
Kuna tal puudus vanemate ja sõprade toetus, jõudiski ta välja nii kriitilisse olukorda.
Võib ka öelda, et see oli ühest küljest hea mis temaga juhtus, kuid teisest küljest ei ole kunagi selline kogemus kellegile hea.
Asi oleks ju võinud palju halvemini lõppeda, kuid olukorra päästis juhus, et tegelase isa probleemile jälile sai.
Kindlasti oli poisi probleemidele kaasa aidanud ema surm, mis tema isa aina rohkem ja rohkem töösse uputas.
Kui poisi tüdruk Piia turul soovis ta käest raha laenata, tuleb talle meelde, kuidas teda kasutati ära just tema raha pärast.
Justkui meeldetuletuseks kõnnib temast mööda tema endine tüdruk Reet, kes temaga suhtles ainult põhjusel, saada pileteid kontserdile.
Muidugi jääb selline sündmus iga inimese hinge.
Kuid kuna Piia ei tea asjast midagi, lähevad nad tülli.
Poiss ei suuda ka olukorda selgitada, kuna tal on pohmell ning ta ei osanud tol hetkel ennast piisevalt hästi väljendada.
Pärast seda kohtubki poiss endast tublilt vanema naisterahvaga, kes kutsub ta endaga Pererburi.
Ilmselt eelnevale tülile Piiaga ei suuda poiss aru saada, miks peaks üks täiskasvanud naine kutsuma ühe poisikese endaga välismaale.
Kuid muidugi ta nõustub.
Naine võrgutab noormehe ära ja pakubki talle tundmatut ainet.
Poiss ei märka toimuvas, huvitavas ja uues olukorras, et Pille ise ei süsti end kordagi.
Siit algaski geniaalne pettus.
Kui nad jõuavad tagasi pärast nädalast reisi, mille igal õhtul on naine pakkunud talle seda uskumatult head ainet, ütleb ta poisile, et kuna tema varud on otsas, võib ta osta narkootikume tema venna Dani käest.
Üks doos maksab sada krooni ning poiss mõtleb, et kui teised on suutnud peale paari doosi lõpetada, miks siis mitte temagi.
Sealt hakkavadki peale krambid ning piinavad lihasevalud.
Nüüd rääkiski Dan poisile, et on üks pensionär kes igasugust kraami kokku ostab.
Siis hakkaski peategelane asju kodust minema vedama ning sellest hetkest peale ta enam kodus ei ööbinud.
Ei tohtinud ju mingil juhul isa silma alla sattuda.
Ta ei pesnud enam ennast ja ta ainuke mõte oli hankida kuskilt raha, et saada uus doos ning tänu sellele vabaneda lihasevaludest.
Kui varem sai ta ennast süstida kodus, siis nüüd elas ta tänaval, pooleli olevatel ehitustel ning süstimisega sai ta tegeleda seal.
Kuid kui ta kaotas ära oma süstla, leidis ta uue kasutatud süstla maast.
Narkomaanidel ei tule mõttessegi, et võib saada haigusi kasutatud süstaldest.
Ainuke mõte ongi raha, sest selle eest saab uue doosi ning see võtab ära valu.
Ja nii otsast peale.
Ta varastas kodust ära ka ehted kuid ta ei hoolinud sellest, et need olid tema surnud ema omad, vaid ta õigustas ennast mõttes sellega, et ta pärib need nii kui nii.
Ja jälle müüs nad need maha vanale pensionärile, kuid raha sai ta nende eest tunduvalt vähem.
Kuid see polnud ju üldse tähtis, sest raha on ju raha.
Ta oli võlgu kõikidele oma tuttavatele ja sõpradele tuhandeid kroone ning mis tal muud üle jäi kui ennast varjata, et mitte peksa saada.
Kõik muutub hetkest, kui ta otsustab turul olevalt müüjalt varastada rahakoti.
Selle peale tulevad talle kallale mehed, kes ta jalaluu puruks löövad.
Kuid tänu sellele satub ta haiglasse ja ta isa saab lõpuks aru, mis on pojaga kõik see aeg toimunud.
Isa otsustab ta vanaisa juurde maale taastuma viia ning tänu sellele, et ta liikuda ei saa, püsib ta seal ja saab tasapisi oma sõltuvusest jagu.
Kuid kui nad oleksid andnud talle kargud, oleks ta sealt põgenenud ja oma endist elu jätkanud.
Samuti varjati tema eest kalleid asju, mida rahaks teha ning samuti raha ennast.
Nüüd on ta loonud suurepärased suhted oma vanaisaga ning ka poisi isa külastas teda tihti, mida tavapäraselt ei juhtunud.
Teda külastab samuti Piia, kes tegelikult oli talle juba andeks andnud.
Nii et kui nad oleksid kõik kohe siis ära klaarinud, oleks see kõik võinud isegi olemata olla.
Kõige hirmsam on see, kuidas narkomaanid mõtlevad.
Nad üritavad oma tegudele õigustust leida.
Peategelasele tuli mõte isegi oma isa ära tappa, et raha saada.
Isa peaks ju ikka poja eest hoolitsema, oli tema seletus olukorrale.
Ning kui ta veetis aega maal, tuli talle korraks mõte oma elu kallale minna.
Piinad olid ju hirmsad ja parem oleks olnud siis need lõpetada.
Kuid see mõte siiski ei lähe läbi, sest äkki läheb midagi valesti ja ta olukord muutub veel hullemaks.
Tegelikult oli poisil olemas isa, vanaisa ning tüdruksõber Piia.
Kahju on sellest, et nad ei saanud temast aru ja ei osanud õigeaegselt aidata.
Noormees tegi kõik oma halvad ja head valikud üksi.
Teised küll mõjutasid teda, kuid otsustaja oli ikka tema.
Õnn ongi see, kui sul on olemas perekond kes sind armastab ja head sõbrad keda saab usaldada.
Õnn on meie endi kätes.
Peategelane oligi ju see, kes sai lõpuks üle oma sõltuvusest.
Samuti parandas ta oma suhteid isaga, vanaisaga ja Piiaga.
Ta õppis sellest kogemusest ja sai targemaks.
Meie oleme need, kes teevad valikuid.
Halbadest otsustest õpitaksegi. |
Kas igaüks on oma õnne sepp (ffe33abe-1734-4a37-aa0e-6100cbc61700).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mida peavad inimesed õnneks?
Seda ei ole veel keegi osanud sõnastada.
Arvatakse, et õnn on seisund, mis iseloomustab inimese absoluutset rahulolu iseendaga ja teda ümbritseva maailmaga.
Õnnelik inimene elab täisverelist elu ja rõõmustab iga päeva üle.
Kui tahad olla õnnelik, siis pead iga päev meelestama ennast positiivselt, pead oskama rõõmustada iga pisiasja, iga päeva, iga kohtumise üle.
Kui tahad olla õnnelik, siis tee kõike naeratusega ja ära koonerda heade sõnadega.
Mõned arvavad, et nende elus sõltub kõik juhusest.
Nad usuvad saatusesse, mis ei anna neile mingit võimalust ise otsustada.
Kui saatus tahab, siis piinab, kui tahab - halastab.
Nende inimeste mõtteviisist järeldub, et me kõik oleme võimetud oma elu ise korraldama või selle eest vastutama.
Võib aga tuua ka mitmeid näiteid, mis vääravad eelneva arvamuse.
Inimesed on alati võidelnud oma õnne eest.
Eeskujuks on üks legend kuningast, kes jättis lossi, sõitis kuskile maale, et tegelda oma lemmiktegevusega.
Mees elas maal ja kasvatas kapsaid, ta oli täiesti õnnelik.
Keegi ei usu, et see võiks tõsi olla, aga mulle tundub, et nii see on.
Ainult see inimene, kes tegeleb oma lemmiktööga, tunneb ennast õnnelikuna.
Niisiis, iga inimene saab olla õnnelik ainult siis, kui saab aru, kust otsida oma õnne ja kuidas seda leida.
Vanasõnagi ütleb, et igaüks on oma õnne sepp.
Tõsiselt mõeldes on see õige, sest just inimese enda tegevusest sõltub tema tulevik, tema koht ühiskonnas ja maailmas.
Just inimese mõtlemisvõimest, mõistusest ja vaevanägemisest sõltuvad tema saatus ja õnn.
Elu on nagu teadus, mida tuleb tundma õppida.
Kui sa ei õpi selgeks tähtsamaid tõdesid ja kuldseid elureegleid, siis võib toimuda kokkupõrge probleemidega, mis mõjutavad sinu edaspidist saatust ja on seetõttu õnnele paratamatult takistuseks.
See kokkupõrge võib olla fataalne, ja selle tagajärjed võivad olla parandamatud.
Näiteks Sass Henno romaani ,,Mina olin siin`` peategelane Rass - seitsmeteistkümne aastane noormees eliitkoolist, kes hakkas tegelema musta tööga, kujunes narkodiileriks.
"Keegi ei sünni narkodiileriks" - niimoodi raamatus öeldi.
Poissi tõmbab veekeeris sündmustesse, mida ta ei saa kontrollida.
Esialgu ta hakkab tegelema narkootikumidega, et teenida raha ja maksta võlg Talise kadunud auto eest.
Rass on põhimõtetega.
Ta püüab oma lubadusi iga hinna eest täita.
Ma arvan, et iga inimene peab evima elu eesmärki, seda peamist sihti või tasandit, mida kõigele vaatamata oma elus saavutada.
Seda on vaja teha, et lihtsalt teada, kust ikkagi otsida oma õnne.
Imelik küll, aga Rassil see eesmärk oli: ta unistas saada arstiks ja sõita kuskile ära.
Aga kõver tee ei too kellelegi head, seda raamatu autor Sass Henno tahtiski näidata.
Alates sellest, kuidas tema peategelane istub arestikambris ja kirjutab oma lugu mitte ainult sellest, mida ta on teinud, vaid peamiselt segadusest, milles ta oma elu on elanud.
Ainult nii võib sellest kellelgi kasu olla.
Juba pikka aega on inimesed katsunud leida õnne retsepti - tavalist, kerget ja kõigile arusaadavat.
Aga meie maailmas on rikkuse, õnne ja nooruse lähedal olemas vaesus, tõrjutus, mured ja haigused.
Hea näide - meie Rass, kes püüab toita iseennast ja oma neidu, kellega ta elab.
Noor inimene ei hakanud halvaga tegelema mitte ilusama elu või meelelahutuse taga ajamiseks, vaid selleks,et ellu jääda.
Ja see näitab, et ühesugust õnne igaühel ei ole!
Aga mis see on - õnn?
Igaühel on ta isesugune.
Mõnele on see hea töö, teisele - lapsed, kolmandale - raha.
Paljude inimeste elu mõte on lihtsalt selles, et leida oma õnn.
Selleks, et elu oleks niisugune, nagu ise tahad, pead palju töötama, sellepärast et täna mitte midagi ei anta niisama.
Kui sa tahad saada mainekat tööd, siis pead hästi ja palju õppima.
Kui sa tahad, et sinu lapsed kasvaksid tarkadeks, oleksid terved ja rõõmsad, siis nende kasvatuse ees ei tohi käsi rüppe lasta.
Isegi võimu teiste üle on vaja välja teenida, sest inimesed ei luba igaühel end käsutada ja juhtida.
Rass teadis kõike seda ja proovis õppida, ta isegi sundis oma neidu Sädet koolis käima.
Erinevalt oma noormehest ei näinud neiu selles mingit mõtet.
Rassi uus "töö" aga tõrjus kooli varsti peategelase plaanidest välja.
Seetõttu on õige, kui öeldakse, et inimene ise on oma õnne sepp.
Ümbritsevad inimesed saavad ainult natuke aidata sind eesmärkide saavutamisel, toetada raskel ajal, kuid kogu raske töö pead sa siiski ise ära tegema.
Aga mis teha, kui sinu hea rööbastee kadus kuskile eilsesse ja tulevikus on ainult pimedus ja mure?
Ongi üks sõna - lootus.
Nimelt see sureb viimasena ja Rass jätkas lootmist, et kõik edeneb.
Isegi pärast aresti ütles ta oma isale: "Kas sa tead, et mina saan arstiks?
". ..
Rass ei käinud eliitkoolis mitte sellepärast, et tema vanemad oleksid olnud rikkad.
Lihtsalt tema ema töötas seal kuni surmani ja poisile anti võimalus oma koolis õpinguid jätkata.
Õpetajad ja klassikaaslased ei teadnud, mis poisiga toimub, nad ei saanud aru, missuguses maailmas elab Rass.
Aga poiss ei elanud koos isaga, kes oli politseinik, sellepärast et ei saanud hästi läbi võõrasemaga.
Ta eelistas elada iseseisvalt, vaatamata raskustele.
Rass püüdis rautada oma õnne.
Ma arvan, et inimene teeb oma õnne iga minut, sest ta ei tea kunagi ette, kuidas vastavad tema sõnad ja tegevused tulevikus.
Praegu ma keerutan nagu orav rattas - kool, kodu, lisaks kursused.
Mõnikord mul lihtsalt ei ole aega, et teha kodutöid.
Ent ma tegelen kõige sellega ikka, sest ma tean, et see aitab mind tulevikus.
Alguses pean sooritama hästi eksamid.
See suurendab minu võimalusi astuda ülikooli, kus ma jätkan õppimist, sest hea haridus annab mulle võimalusi saada head tööd.
Ma saan aru, et minu õnn ja minu heaolu sõltuvad ainult minust, ja juba praegu ma teen kõike eesmärgi saavutamise nimel.
Sest minu jaoks olla õnnelik tähendab olla järgmises päevas kindel, olla armastava pere keskel ja väärtustada kõike eluks vajalikku. |
Kieliharjoittelu Virossa Kevad Tartus (6d63db06-1696-4da3-8989-4020ca17d76e).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mina, S. A. , õpin Tampere Ülikoolis nüüd viiendat aastat.
Mu peaaine on soome keel ja kõrvalained eesti keel ja kultuur, võrdlev kirjandusteadus ja tõlketeadus.
Kevadsemestri 2010 ehk oma neljanda õppeaasta kevade veetsin Tartu Ülikoolis vahetusüliõpilasena.
Just see ülikool oli minu sihtpunkt, sest noh, kõigepealt minu vahetus pidi olema Eestis, sest eesti on ainus võõrkeel mida õpin ülikoolis ja teiseks, Tartu tundus mulle rohkem kultuur- ja teaduslinnana kui Tallinn, kus asub Eesti teine ülikool.
Peale selle on Tampere Ülikoolil bilateraalne leping Tartu Ülikooliga, mis on minu arvates parem alternatiiv kui Erasmus-leping.
Mäletan muude vahetusüliõpilaste jutustustest, et Erasmusega oleks olnud täpsemalt määratud kui palju ja mida peaks õppima ja et paberisõda oleks olnud rohkem.
Olingi väga rahulduv sellega, kuidas praktilised asjad juhtus bilateraalse lepinguga.
Õppimine Kuulasin Tartus kokku kuut kursust: Eesti foneetika ja fonoloogia, Eesti murded, Sissejuhatus eesti kultuurilukku muukeelsetele, Liivi keel, Eesti kunst pärast teist maailmasõda ja 20. sajandi kunsti ajalugu.
Muud kui kultuuriloo kursus olid eestlastele suunatud.
Suurem osa nendest oli loengukursused, ainult liivi keele kursus oli seminari tüüpi.
Lisaks foneetika ja fonoloogia kursusele kuulus harjutusosa, mille ajal igaüks pidi ütlema vastuseid küsimustele.
Peamiselt loengukursustega tegelemine meeldisgi mulle, sest olin/olen veel mingil määral arg ise rääkimisega, eriti kui täis saal oleks kuulamas.
Oli kuigi hea, et oli natuke ka sellist õppimist, kus pidi ise rääkima, et harjus sellegiga.
Liivi keele kursusel tegutseti niimoodi, et igaüks luges tüki liivikeelset teksti ja siis tõlkis selle eesti keelele.
See polnudgi nii õudne, sest muud ka ei oskanud hästi liivi keelt.
Kõikidel kursustel oli kirjalik eksam ja mõnel veel lisaks iseseisev töö, nt.
mõne eesti dialekti või kunstniku tutvustuse koostamine.
Eksamitest kõige paremini meelde jäi see, et tihti anti mitmed erinevad küsimused üliõpilastele, et spikerdamine oleks vaevaline.
Sellist ei Soomes ju üldse teha.
Olen küll kuulnud, et spikerdamine ongi Eestis suur probleem.
Teine asi, mis oli eksamites erimoodi kui siin, oli küsimuste tüüp: Soomes on eksamitel üldiselt ainult esseeküsimusi, aga Eestis oli mitmel eksamil väiksemaid, isegi valikvastustega, küsimusi.
Ei oska öelda, kummale on lihtsam või raskem vastata, aga esseeküsimused on selleks paremad, et neile vastates õpib efektiivsemalt teadustekste kirjutama kui lühidaid vastuseid andes.
Vabaaeg Vabaaega veetsin peamiselt teiste vahetusüliõpilastega ja niimoodi rääkisingi palju soome ja inglise keeles.
Oleksin tahtnud tutvuda enam ka kohaliku inimestega, aga kui ise on vahetusüliõpilasena, on palju lihtsam tutvuda teiste sellistega - näiteks see, et elasin Raatuse ühiselamus, kus teistest elanikest suurem osa on ka vahetusüliõpilased, mõjus sellele.
Loomulikult poodides, restoranides jne.
korraldasin asjad eesti keeles ja passiivset keeleoskust harjutasin paljugi vaba-ajal.
Käisin näiteks vaatamas ja kuulamas näidendeid (Vanemuises, muidugi, ning Tartu Uue Teatri etendusi Genialistide klubil), filme, väljapanekuid nii muuseumites (Laulupeomuuseum, Eesti rahva muuseum, Kunstimuuseum... ) kui galeriides ja kirjandusõhtuid (nt.
Jaan Kaplinski soome keelele tõlgitud luulekogu I am the spring in Tartu / Olen kevät Tartossa tutvustus) Tampere majas.
Tegelesin vist rohkem kultuuriasjadega kui Soomes elades.
Keeleoskus Arvan, et mu eesti keele oskus sai palju paremaks Tartus veetud aja jooksul, aga täielik see tõesti ei ole.
Vestlemine on mulle ikka natuke raske, sest mulle tundub, et sellises kiires vastastikmõjus peaks kontsentreeruma nii palju ise asjale ja teise inimese reaktsioonidele, et ei ole aega keele mõtlemisele.
Näiteks poes oskan öelda mida tahan, aga kui müüja küsib midagi üllatavat, ma ei tingimata saa sellest aru või oska öelda vastust.
Tahaks siis öelda, et mul on veel vaja mõtelda mingi aeg, mida olen rääkimas.
Nõnda on mulle tunduvalt meeldivam ja lihtsam kirjutada kui rääkida eesti keelt - kirjutades on ka tihti võimalus kasutada mõni sõnaraamatuid või muid abivahendeid.
Minu arvates valdan nüüdselt hästi eesti keele põhiasjad nagu pööramise ja käänamise ning igapäevase sõnastiku.
Probleeme mulle toodavad mõned foneetilised asjad nagu kolme erineva välte kuulamine ja sellepärast ma pean tihti veelgi kontrollima, kas mingi sõna kirjutatakse näiteks k-ga või g-ga.
Teine raskus on rektsioon: ei ole tihti kindel, kas mingi sõnaga peaks olema ma- või da-vorm ja millist käändevormi mõni sõna nõuab oma laiendilt.
Loetletud asjad ei takista üldiselt arusaamist, aga tahaksin kuigi õppida ladusaks ka selliste keelejoonte kohal.
Eesti keel on mõjutanud ka minu soome keelt, peamiselt sõnavaraliselt, ehk kasutan kunagi ka soome keele kontekstis selliseid eesti keele sõnu, mis Tartus kuulus mu igapäevsele sõnavarale, nt.
Tere!
, Issand!
, ülikool ja kohv.
Morfoloogiliselt eesti keel pole nii palju mõjutanud, aga üks vorm on, mis on siirdunud ka mu soome keelele, nimelt eesti kaasaütlev - rääkides see ei ole hästi nähtaval, aga vöib-olla mõnikord isegi kirjutan seda eesti moodi, nt.
kaverinkaa.
Arvan, et ongi võimalik, et selline vorm tuleb kunagi aktsepteeritav ka soome keelesse.
Lõpuks Ühtekokku mulle meeldis väga mu kevad Tartus.
Soovitaksin seda sama kõigile, kes on huvitatud eesti keele õppimisest ja eesti kultuurist üldse.
Tallinnas ma ei ole elanud, nii et ei ole võimalik võrrelda sellega, aga on selline mulje, et Tartus on meeldivam ja kultuuriliselt huvitavam atmosfäär - see on ju Eesti "peaga linn".
Igatsengi Tartut väga ja arvan et sellel kevadel ma naasen sinna hetkeks ja naudin Tartu kevadest uuesti.
Võib-olla üks päev hakkan seal jälle isegi elama. |
Kirjandus eesti keeles (a33ecfb7-a98c-4d82-a90e-eae3151c5f26).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Lugesin Andrus Kivirähki romaani Rehepapp esimesel korral koguni eesti keeles.
Vaatasin sõnaraamatut ainult, kui need sõnad oli väga vajalikud.
Minu meelest kõige parim läbielamus tuleb võõrakeelsest raamatust, kui ise algab aru saada sõnadest.
Kui olin selle raamatu eesti keeles lugenud, lugesin selle ka soome keeles.
Rehepapi on soome keelde tõlkinud Kaisu Lahikainen ja soomekeelse raamatu nimi on Riihiukko.
Mõnikord tõlkega tundus, et nüüd on midagi uut.
Siis vaatasin uuesti algupärast teost ja võrdlesin neid kohti ning vaatasin veel sõnaraamatut.
Sageli olin valesti mõistnud midagi, aga mõnikord olin ka veel lõppude lõpuks eri arvamusel tõlkijaga.
Rehepapp on postmodernistlik romaan, aga minu meelest see on sellegipärast ka ajalooline.
Olen natuke tutvunud postmodernistliku alternatiivse ajalooga soome kirjanduses ja arvan et Rehepapp oleks seda eesti kirjanduses.
Kivirähki originaalses tekstis ei minu meelest olnud anakronisme: seal ei olnud mitu aega segamini.
Inimised elasid selles raamatus ainult ühes ajas.
Ainult nendega elasid kõik üleloomulikud asjad.
Sellepärast seda raamatut võib minu meelest lugeda ka alternatiivse ajaloona.
See on tähtsat, sest Rehepapp on ka satiiriline lugu.
Satiiriline toon on minu meelest ainus tahtlik anakronism selles.
Ajalooline aeg püsib sündmustikus, aga ainult satiiriline toon näitab et rääkija ei ole samas ajas.
Tõlkija ei ole minu meelest märganud, et originaalses Rehepapis ei ole neid anakronisme, sest soomekeelses neid on.
Üks selline koht on, kui aidamees Oskar paneb tema krati leivast redeli ehitama.
Siin lugeb: "lagunes see liivalossike kohe laiali" (Rehepapp, s. 19).Soomekeelses tekstis see on: "semmoinen hiekkalinna levisi kuin Jokisen eväät" (Riihiukko, s. 26).
Tahamatu anakronism sünnib, sest tõlkija kirjutab "Jokisen eväät".
See on soome keeles selline fraas, kes on sündinud viimase viiekümne aasta ajal.
See on liiga uus fraas sellisesse teksti kui Rehepapp, kus inimised elavad kaugelolevamal teisel ajal.
Teine halb tõlge on "manalanväki" (varjurahvas).
"Manala" on minu arvamuses ainult kreeka mütoloogias.
Soome mütoloogias on "Tuonela" ja "Mana(n majat)" aga ei "Manala".
Sellepärast see tõlge teeb jälle tahamatu anakronismi.
Parim tõlge oleks minu meelest "tuonelanväki".
Sellisest saaks soomlane parima aru.
Halb tõlg ei oleks ka otsene tõlg "varjokansa".
Üleloomulikud asjad on Rehepapis tähtsad.
Kasutan sõna "üleloomulik" sellest hoolimata et raamatu inimisil need asjad on igapäevased ega üleloomulikud.
Minu arvamuse pärast selles raamatus on seitseteist erinevat üleloomulikku olendit.
Raamatu sündmustikus nendest on kratid, tondid, külmkingad ja ise Kurat.
Nende peale seal on mitu olendit nagu ilustust.
Need on inimiste ümbruses aga ei tee mitte mitagi tähtsat.
Sest need olendid on ainult nimetatud, on väga raske aru saada, missugused olendid need õigesti on.
Arvan, et tõlkija on samasuguste probleemitega töötanud.
Kõige tähtsamad üleloomulikud olendid selles raamatus on kratid.
Need on "kasuolendid", kes sünnivad, kui nende isand need ehitab ja ostab nendele hinge kuradilt kolme veretilgaga.
Krati võib ehitada vanadest luudadest, riietest või isegi lumest.
Kratti peab hästi pidada või see hakkab isandale vastu panna.
Kui see algab, kratt läheb katki ja isand peab krati hävitama.
Soome mütoloogias on ka samasugune olend, "para", aga tänäpäeva soomlased ei tea, mis see on.
Sellepärast arvan, et "kratti" on hästi tõlgitud.
Krattide ja inimiste suhe näitab lihtsalt: kratt on ori.
Teiselt poolt see ei ole lihtne asi.
Krati hind on väga suur: isanda hing kuulub sellepärast kuradil.
Selle peale kratid ka tunnevad ja mõtlevad.
Tavaliselt inimised ei hooli sellest, aga Rehepapp ja Hans räägivad nende krattidega väga sügavalt.
Hansu lumekratt on tänulik, et see on saanud Hansult elu, aga Rehepapi kratt Joosep ei ole kindel, kas on parim olla kratt või hingetu vana luud.
Kurat ise on üks tähtis isik Rehepapis.
Seda märgab seeki, et talle on raamatus kolmteist erinevat nime: Vanatühi, Vanapoiss, Vanakuri, Vanapagan, Vanasarvik, Sarvik, Vanakurat, Vanaperemees, Põrguperemees, Põrguisand, Vanahalb, Vanaõelus ja Vanatont.
Inimised pettavad teda ometi kaubavahetuses, ja mõnikord petmine ebaõnnestub ning petjal läheb halvasti.
Üks raske tõlgitav on tõlgijale olnud tond.
Ta tõlgib selle "mörkö", "kummitus", "koljumi" ja "kyöpeli".
Uurisin, millised olendid need tondid selles raamatus on ja mida need teevad seal.
Rehepapis tondid söövad inimiste ja loomade liha, varastavad surnutelt naha, neil on pikkad hambad või juba kihvud, pigimust habe, sarved ja sõrgad.
Minu arvamuses üks hea tõlge oleks "piru".
See sobib selle tondi välimuse poolest hästi.
Ühtekokku Rehepappi oli tore lugeda.
See on natuke samasugune romaan kui see, mist teen minu lõputöö minu peaaines Soome kirjanduses.
Kõik mütoloogilised asjad huvitavad mind väga palju ja Kivirähk kasutab neid Rehepapis lõbusalt. |
Kokkuvõte seminaritöödest (58e832e1-f4d4-4f8b-b6a2-49327449fe3c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mida uut ma õppisin?
Kuidas vanasti lapsi hellitati Ma õpin, et eesti keeles kasutatakse vähendussõnu vähem kui idaslaavi ja balti keeltes, aga sellest mul oli juba aimus.
Seda ma ei teadnud, et vanasti hellitavaid vähendussõnu kasutati rohkem kui tänapäeval.
Uus asi oli ka see, et oma nimedused oli ka soovimatutel tüdrukutel ja poissidel.
Feministlik lingvistika Mulle oli üllatus, et teised uurijad usuvad, et keel ise on seksistlik ja patriarhaalne kood.
Ma ei ole samal arvamusel.
Selle ma küll usun, et sooline ebasümmeetria on näha ainult keelekasutuse kaudu.
Kui kaua me oleme olnud eestlased?
Selles ettekandes kõik asjad olid uued.
Ma ei näiteks teadnud, et juba 10. sajandil räägiti eestlasist.
Ma ei teadnud ka seda, et Tacitus on rääginud aestide hõimudest.
Saksamaa kukk läks üle poodava silla Ma olin kuulnud, et sidruni vana nimi oli Saksamaa õun.
Seda ma ei teadnud, et kastanid olid varem Saksamaa pähklid ega et kalkun oli Saksamaa kana või Saksamaa kukk.
Õpin ka palju uusi sõnu.
Mis värvi on inimene?
Ma ei teadnud, et inimese tervise- või emotsionaalsest seisundist kasutatakse nii palju erinevaid värve.
Mõnd olen muidugi kuulnud, aga mitte kõiki.
Näiteks seda ma ei teadnud, et roheline värv tähendab vihastumist.
Häda sõrmede pärast Ma pean möönma, et ma ei olnud kuulnud isegi sõrmede kirjakeelseid nimetusi eesti keeles.
Nüüd õpin aga ka palju rahvakeelseid nimetusi.
Ma olen siiski kindel, et ma ei mäleta kõiki nimetusi.
Mis sest terest tolku on?
Ma õpin, et ebasobiv tervitus võib tähendada ärasõnumist ja töö nurjamist.
Ma juba teadsin, et teretamist peetakse viisaka ja kasvatatud inimese tunnuseks.
Oli tore kuulda, et kapsaistutajale öeldi enne "suuri päid ja laiu lehti".
Mööda eesti fraseoloogiamaastikku liikudes Fraseologismidest ma olin juba varem midagi kuulnud, aga mitte muidugi nii palju kui nüüd.
Ma teadsin juba, või vähemalt oli mul aimus, et fraseologismid on universaalne keelenähtus.
Eesti keeles on toredaid fraseologisme, näiteks põrguvesi.
Kust need loomad nimed said?
Koduloomade nimetused Ma ei teadnud, et eesti keeles nii palju sõnu on koerale.
Aga ma arvan ka, et isegi eestlased ei tea neid kõiki.
Ma õpin ka, et koduloomade nimetuste etümoloogia on väga lai.
On tähtis teada, et "koduloomade nimetuste tulek eesti keelde on olnud väga aeglane ja on toimunud paljude aastatuhandete jooksul koos kõnelejate eluviisi muutumisega", nagu Rätsep kirjutab.
See ei olnud üllatus, et paljud koduloomanimetused on laenud naaberkeeltest.
Kost need loomad nimed said?
Metsloomade nimetused Ma õpin näiteks selle, et sõna "loom" on tuletis verbist "looma".
See on väga lihtne asi, aga ma ei olnud mõelnud selle peale.
Sõna "elajas" oli ka mulle uus.
Oli tore saada teada, et sõnakeeld lähtub uskumusest, et sõna ja sellega tähistatu on omavahel tihedasti seotud, võib-olla isegi identsed.
Soome keeles on ka palju meelitus- või salasõnu keelu alla sattunud loomanimetuste asemele.
Kuidas uued laenud eesti keeles kohanevad?
Ma teadsin juba, et keelte muutumine on loomulik ning vältimatu.
Oli siiski tore lugeda rohkem sellest, kuidas laenud kohanevad eesti keeles.
See pole nii tore nähtus, et keeles kasutatakse võõraspäraseid sõnu ja väljendeid ka siis, kui korralik omakeelne vaste on olemas.
Sellisel juhul on tegemist tarbetu laenamisega, nagu Kati Pedaja kirjutab.
Ma lootan, et Pedajal on õigus, kui ta kirjutab, et sellised laenud kaovad keelest ajapikku.
Meie perekonnanimede ajaloost Perekonnanimede ajaloo on huvitav teema.
Ma teadsin juba varem, et eestlastel on väga palju erinevaid perekonnanimi.
Seda ma ei teadnud, et Eesti Vabariigi sündides ainult umbes 60 % eestlasi kandis eestikeelset perekonnanime.
Ma õpin ka, et aastal 1995 Eesti elanikel oli umbes 138 000 perekonnanime.
Eestlaste XX sajandi nimemood Ma õpin, et Eesti nimevara uueneb igal aastal.
Ma ei teadnud, et võõrkeelsed nimed on nii populaarsed Eestis.
Inglise kasutusest saadud nimesid, näiteks Kelli ja Steven kõlavad veidralt eesti keeles.
Soome keeles kasutatakse ka selliseid võõrkeelseid nimi, mis kõlavad koomiliselt. |
LENNART MERI ELU JA TÖÖ Kuidas temast on kirjutatud Soomes (d7572914-ac8c-4d7e-b13b-e5cd037dfec5).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti taasiseseisvumise sümbol, Eesti vabaduse sümbol, kosmopoliit, avas Eesti tuleviku, uus Eesti... Muuhulgas neid sõnu on kasutatud, kui Soomes on räägitud Eesti endisest presidendist, Lennart Merist.
Ta on tähtis isik Eesti ajaloos, nii poliitikas kui kirjanduses.
Lennart Meri on Soomes väga tuntud inimene.
Kui inimestelt küsitakse Soomes, keda nad eestlastest oskavad nimetada, siis Lennart Meri on kindlasti esimene, kes meelde tuleb.
Selles ettekandes tahan rääkida Lennart Meri elutööst ja sellest, kuidas teda on presidendina ja inimesena kirjeldatud Soomes.
Lennart Meri elu 1. Lapsepõlv ja haridus Lennart Meri sündis Tallinnas 29.
3. 1929.
Ta isa Georg Meri oli diplomaat.
Hiljem töötas ta tõlkija ja kirjandusuurijana.
Lennart Meri veetis lapsepõlve peamiselt välismaal, sest isa viibis diplomaadiameti tõttu pidevalt välislähetustes.
Pere elas muuhulgas Pariisis ja Berliinis.
Lennart Meri õppis mitmes koolis välismaal ja sealt oli pärit ka ta hea keelteoskus.
Eesti keel oli ta emakeel, aga peale selle valdas ta prantsuse, saksa, inglise, soome ja vene keelt.
Hiljem arendas Lennart Meri keelteoskust edasi.
Meride perekond naasis Eestisse sõja all.
Kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, küüditati Meride perekond Kirovi oblastisse 1941.
Meride perekond pääses tagasi Eestisse 1946.
Pärast naasmist õppis Lennart Meri Tallinnas ja hiljem Tartu ülikoolis, kus ta peaaine oli ajalugu.
Meri lõpetas oma õpingud ülikoolis 1953.
Nõukogude süsteem ei lubanud tal ajaloolasena töötada, mistõttu ta asus tööle dramaturgina Vanemuise teatris Tartus ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude produtsendina.
2. Etnograaf Lennart Meri tundis suurt huvi sugulusrahvaste vastu.
Reisikirjelduste avaldamine sai aluse 1958, kui ta käis Kesk-Aasias ja kirjutas sellest retkest oma esimese raamatu, Kobrade ja karakurtide jälgedes.
Lugejad võtsid raamatu soodsalt vastu.
Meri korraldas hiljem mitmeid ekspeditsioone omaaegse Nõukogude Liidu eri paikadesse, ka väga raskesti ligipääsetavatesse piirkondadesse.
Seal pakkusid talle huvi mitmed teemad, s. o. mitte ainult väikerahvaste kultuur, vaid ka Siberi ajalugu ning piirkonna üha süvenevad majanduslikud ja ökoloogilised probleemid.
Oma töödes on Meri kirjeldanud soome-ugri rahvaste müütilist minevikku.
Meri raamatutes ja autorifilmides on fantastilisel moel ühte liidetud eestlaste, soomlaste ja skandinaavlaste muinasajast rääkiv rahvaluule ning tuntud faktid.
Seda teemat käsitlesid näiteks 1970 ilmunud film Veelinnurahvas ja 1976 ilmunud teos Hõbevalge, mis on Meri kõige tuntum raamat.
Selles teoses on ta värvikalt kirjeldanud Eesti ja Läänemere ajalugu.
Mõjukas töö oli ka kaheksa aastat hiljem ilmunud Hõbevalge jätk Hõbevalgem.
Lennart Meri raamatud ja autorifilmid äratasid maailmas tähelepanu.
Need levisid tõlgetena paljudes keeltes.
Aastal 1977 valminud film Linnutee tuuled tõi Merile New Yorgi filmifestivali hõbemedali.
Lennart Meri oli ka agar tõlkija: ta eestindas mitme tuntud väliskirjaniku teoseid.
Meri raamatud ja autorifilmid tõstsid esile väikesed soome-ugri rahvad.
Peale selle oli Meri kirjandus-, filmi- ja tõlkeloomingu tähtsus selles, et see aitas oluliselt säilitada eesti identiteeti totalitaarse venestamise ajal.
Lennart Meri töötas ka pikka aega Tallinnfilmis stsenaristi ja produtsendina.
Lennart Meri kultuuritöö viis ta kontakti Soomega.
Meri oli Eesti Kirjanike Liidu liige ja lõi selle kaudu head suhted mitmete Soome kolleegidega.
Meri oli Soome Kirjanike Liidu auliige ja Soome Kalevala Seltsi välisliige.
Kirjanikuna tahtis Lennart Meri meenutada vabale maailmale Eesti olemasolu.
Ta lõi usalduslikke kontakte poliitikute, ajakirjanike ja okupatsiooni eest põgenenud eestlastega.
Ta oli esimene eestlane, kes 1980. aastatel avaldas ka väljaspool Eestit protesti Nõukogude administratsiooni kava vastu kaevandada Eestis fosforiiti, mis oleks kolmandiku Eestist elamiskõlbmatuks muutnud.
3. Poliitik Lennart Meri siirdus poliitikasse 1980. aastate lõpus, kui keskkonnakaitse kasvas Eestis üle laulvaks revolutsiooniks.
Lennart Meril ja teistel eesti haritlastel oli selles revolutsioonis suur roll.
Meri tegutses Eestimaa Rahvarindes ja Eesti Muinsuskaitse Seltsis.
Aastal 1988 asutas Meri valitsusvälise Eesti Instituudi, mille idee oli arendada kultuurisidemeid Läänega ja suunata noori välismaale õppima.
Eesti Instituudi varjus rajati kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stockholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis.
Need esindused täitsid saatkondade funktsioone ja said ametlikeks suursaatkondadeks 1991. aasta augustis, kui lääneriigid taastasid diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga.
Aastal 1990 sai Lennart Merist Eesti välisminister.
Ta töötas välisministrina iseseisvusaja algusaastatel 1990-1992.
Välisministrina pidi ta looma vastava ministeeriumi, kutsuma tööle õppimisvõimelisi noori ning kujundama head ja kindlad suhted välisriikidega.
19. augustil 1991 püüdsid vanameelsed Nõukogude Liidus võimu üle võtta.
Lennart Meri oli sellal juhuslikult Soomes, Helsingis ja hakkas seal tegutsema Eesti Vabariigi taastunnustamise nimel.
Ta töötas Tuglase seltsis, mis oli paar päeva otsekui Eesti välisministeerium.
Lennart Meri sai kohe soomlastele tuntuks.
Eesti iseseisvusdeklaratsioon esitati 20. augustil.
Järgmisel päeval sõitis välisminister Meri Helsingis autoga, millel lehvis väike Eesti lipp, nagu Meri oli soovinud.
Inimesed aplodeerisid tänavatel, kui auto neist mööda sõitis.
Meri ise on hiljem öelnud, et see hetk ja kõik need päevad olid talle suure õnne hetked.
Aastal 1992 töötas Lennart Meri lühikeset aega Eesti suursaadikuna Soomes, mis oli talle lähedane maa.
Meri hindas ja armastas Soome rahvast.
Aastal 1992 valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi riigipeaks.
Merist tuli president 6. oktoobril 1992.
Ta oli esimene demokraatlikult valitud Eesti president.
Neli aastat hiljem valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks.
Meri töötas presidendina aastani 2001.
Pärast presidendiametist loobumist jätkas Lennart Meri aktiivset ühiskondlikku tegevust.
Ta pidas loenguid ja kõnesid ning suhtles välisriikide esindajatega.
Lennart Meri suri ajuvähki seitsmekümne kuue eluaasta vanuses Tallinnas 14.
3. 2006.
4. Lennart Meri elutöö tähtsus Lennart Meri on öelnud, et riigi reputatsioon on riigi kõige väärtuslikum kapital.
Eesti hea maine tõstmine maailmas oli Meri põhieesmärk.
Lennart Meri oli arvamusel, et ka väikeriik võib mõjutada ajaloo käiku.
Maailmas ei hooli keegi väiksest riigist, kui riik ise ei ütle selgelt, mida ta tahab.
Ainult sel viisil on võimalik loota, et väikese riigi soove ka kuulda võetakse.
Presidendina tegi Meri väga palju Eesti tutvustamiseks maailmas.
Ta aitas kehtestada riigis stabiilset demokraatiat.
Lennart Meri presidendiaastatel hakati Eesti riiki ülesehitama.
Toimus üleminek demokraatiale ja turumajandusele ning loodi riiklikud institutsioonid.
Lennart Meri töö riigipeana kujundas presidendi rolli Eestis.
Lennart Meril oli hea isiklik läbisaamine mitmete kolleegidega üle maailma, paljude suurriikide juhid tundsid teda lähedalt.
Lennart Meri oli mitme ülikooli audoktor.
Ta pälvis paljude riikide teenetemärke ja sai mitmeid olulisi auhindu ja aunimetusi Eestis ning välismaal.
Ta oli ka paljude tänuväärsete ettevõtmiste patroon ja ellukutsuja.
5.
Kuidas Lennart Merist on kirjutatud Soomes Lennart Meri tegevus on ka osa Soome ajalugu.
Lennart Meril olid pikaajalised ja tugevad suhted Soomega.
Head suhted lõi ta juba sellal, kui töötas kirjanikuna.
Presidendina käis ta Soomes kümneid kordi.
Viimast korda käis Meri Helsingis 2005. aasta sügisel.
See reis oli kahjuks hüvastijättude reis.
Lennart Meri oli muuhulgas Soome Kirjanike Liidu auliige ja Kalevala Seltsi välisliige ning Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliige.
Meri valiti Helsingi, Turu ja Lapi ülikooli audoktoriks.
Lennart Meri populaarsus eestlaste hulgas ei olnud suur ja probleemitu, kui ta alustas tööd presidendina.
Meri valiti presidendiks Riigikogus ja võibolla, et rahvas ei oleks teda valinudki, kui oleks saanud hääletada.
Meri oli liiga elitaarne, ja teda peeti boheemist kunstnikuks.
Aga eestlased õppisid oma maa isast ja presidendist lugu pidama.
Eestile oli Meri presidendiks saamine õnn.
Lennart Meri oli suur patrioot, talle oli Eesti kõige tähtsam.
Meri oli õige inimene presidendiks keerulisel taasiseseisvumisajal.
Soomes ollakse arvamusel, et Lennart Meri tõi Eesti tagasi läände.
Ta on Eesti taasiseseisvumise sümbol ja oma maa austatud liider.
Meri keelteoskus ja haridus aitasid palju kaasa raskes presidenditöös.
Meri isikul oli suur tähtsus Eesti rahvusliku identiteedi kindlustamisel taasiseseisvumise alguses.
Meri elutööl on olnud suur mõju kultuurisuhete sõlmimisel soome-ugri rahvaste vahel.
Meri kõige suurem teene oli Eesti rahvusvaheliste suhete eest vastutamine.
Soomes ei ole Meri loometöö nii tuntud kui ta töö poliitikuna, kuigi Meri looming on ulatuslik, hõlmates esseekogumikke, reisiraamatuid ja tõlkeid.
Lennart Meri suur unistus oli rajada Eesti uus iseseisvus tugevatele suhetele lääneriikidega.
Lennart Meri elutöö kulmineerus 2004. aasta kevadel, kui Eesti sai esiteks NATO ja seejärel Euroopa Liidu liikmeks.
Sellega sai Eesti ametlikult jälle Lääne ja demokraatliku maailma osaks.
Kuigi Meri ei olnud sellal enam president, oli Meri teinud presidendina palju eeltööd liikmekssaamise nimel.
Lennart Meri isikust on ka kirjutatud palju.
Lennart Meri oli eestlane, eurooplane ja kosmopoliit.
Meril oli uurimisreisija hing, ta tundis end kodus kus tahes ja kellega tahes.
Meri oli vaba hing, inimene täis üllatusi.
Ta oli neid inimesi, kes meenutasid eestlastele, et Eesti on üha osa Euroopast.
Lennart Meri oli kõikjal populaarne esineja ja külaline.
Ta oli tuntud oma teravmeelsete ütluste ja huumoriga, mis olid oluline osa ta isiksusest.
Lennart Meri oli karismaatiline isik ja osav kõnemees.
Ta saavutas maailmas palju tähelepanu ja tunnustust nii iseendale kui Eestile.
Merit iseloomustas suur teadmishimu.
Ta tahtis teada, mis maailmas sünnib.
Kõik Lennart Merist kirjutatud asjad ei ole olnud nii positiivsed.
Lennart Meri presidendiaastatel arutleti Eestis elavalt, kas Meri on alati tegutsenud parlamentaarse demokraatia raamides.
President Meri ja Riigikogu olid sageli eri arvamusel demokraatiat kinnistavates tegevustes.
Meri saatis sagedasti Riigikogule tagasi seadusi, mida ta ei tahtnud sellisel kujul kehtestada.
Meri arvates ei võinud riik kirjutada selliseid seadusi, mida varsti peab niikuinii muutma.
See mõte tulenes asjaolust, et Meri mõistis, et Eestil polnud lõpmatult aega demokraatiat, turumajandust ja riiklikke institutsioone kehtestada.
Lennart Meri töö riigipeana kujundas presidendi rolli tähelepanuväärsemaks kui Eesti põhiseaduse kirjutajad olid kavatsenud.
Vahepeal vaidles president Meri Riigikogu ja valitsusega võimu üle.
Soome ajalehtedest lugesin, et ta oli krooniline hilineja.
Lugesin ka, et Meri oli tabavalt kommenteerinud Soome ettevaatlikku suhtumist Eesti ja teiste Balti riikide iseseisvuspüüdesse.
Soome president Tarja Halonen on öelnud, et soomlastele oli Lennart Meri hurmav sugulane, kosmopoliit ja kunstnik.
Soomlaste silmis esindas ta uut Eestit.
Tarja Halonen on öelnud ka seda, et Lennart Meri oli suur riigimees ja sügav humanist.
Soome endine president Martti Ahtisaari taas on tõdenud, et Lennart Meri tähtsus Eesti demokraatia ja rahvusvahelise lugupidamise kinnistumisel oli korvamatu.
Teine endine Soome president Mauno Koivisto hindas Meri tarkust, suuri teadmisi ja diplomaatilist oskust.
Kui Lennart Meri suri, arutleti Soomes elavalt, kas Eestis oleks mõni teine poliitik, kes oleks nagu Lennart Meri, s. o. selline rahvusvaheline poliitik, kelle arvamusi ka suurriikide juhid tahaksid kuulda võtta.
5. 1. Soome endise välisministri Erkki Tuomioja mõtteid Lennart Meri oli Soome sõber.
Ta ise on öelnud, et Soome on ta teine kodumaa.
Lennart Meri matustel oli palju külalisi ka Soomest, sest tal oli Soomes palju tuttavaid ja sõpru.
Matustel viibisid kõik kolm viimast Soome presidenti.
Mujal maailmas poleks see ehk võimalik, aga Eestiga on Soomel eriline suhe.
Meri rõhutas alati Soome ja Eesti omavahelisi tihedaid sidemeid.
Ta ütles, et kõik mis toob kasu Eestile, toob seda ka Soomele.
Meri nägi Soomet maana, milline Eesti oleks võinud olla aastal 1991, kui Nõukogude Liit ei oleks okupeerinud Eestit.
Soome andis Eestile majanduslikku abi.
Soome administratsioon, riigikaitse ja koolid tegid koostööd Eesti ühiskonna arendamiseks.
Kõik see aitas kindlustada Eesti ja Soome sidemeid ja Lennart Meri toetas seda koostööd suure innuga.
Soomes on esitatud arvamusi, et Lennart Meri presidendiaastatel oli Eesti Venemaa-poliitika liiga nõudlik ja natsionalistlik.
Lennart Meri suhe Venemaaga oli keeruline.
Üheltpoolt tahtis ta Venemaaga luua häid ja järjepidevaid suhteid, aga teisalt vaevasid rasked mälestused lähemast ajaloost Merd ja teisi eestlasi.
Lennart Meri arvates olid Soome suhted Venemaaga heaks eeskujuks Eestile.
Juba Meri lapsepõlv oli rahvusvaheline.
Meri elas EU-kodaniku elu juba kaua enne seda, kui Eestist sai Euroopa Liidu liige.
Lennart Meri tegi tööd Eesti nimel kogu oma isikuga nii Eestis kui välismaal.
Tal oli vankumatu usk Eestisse ja sellesse, et Eesti riigil on tulevikku ja et Eesti võib taastada oma iseseisvuse.
Ûks oluline periood Eesti ajaloos lõppes, kui Lennart Meri suri. |
Lgp. --- Ülikooli esindaja (cb10972c-a1c9-4db3-9ac8-d025857002eb).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Olen 23-aastane soome keele üliõpilane, kes sooviks saada võimaluse --- Ülikoolis Erasmuse programmi kaudu õppida.
Sobiksin Teie ülikooli vahetusüliõpilaseks mitmel põhjusel.
Olen õppinud eesti keelt kaks ja pool aastat Tampere Ülikoolis ja sooritanud selle aja jooksul eesti keele põhiõpingud.
Eesti keele õppimine on aidanud mind nii soome keelest kui ka keele arengu üldistest põhimõtetest paremini aru saada.
Seetõttu tahan eesti keelt ka edaspidi õppida.
Olen kindel, et vahetusel oleks väga oluline tähendus minu keele õppimise jaoks.
Muidugi on olnud eesti keele õppimisest ka muud kasu.
Tänu sellele olen tutvunud mitmete huvitavate eestlastega ja saanud uusi sõpru.
Neid sooviksin saada veel rohkem.
Peale selle, et vahetus parandaks minu keeleoskust, tutvustaks see mulle eesti kultuuri, ühiskonda ja ajalugu.
Kui olen Eestit põhjalikumalt tundma õppinud, olen tähele pannud, et Soomes pole liiga palju Eesti olude tundjaid.
Halvimal juhul annab see Johan Bäckamani ja Leena Hietaneniga sarnastele pseudoajaloolastele võimaluse moonutada Eesti ajalugu Soomes.
Mõnikord esineb isegi Soome meedias alusetuid teateid Eesti kohta.
Tahaksin olla tulevikus korrigeerimas neid ekslikke informatsioone.
Tallinna Ülikoolis sooviksin õppida sellepärast, et ---- ja et olen käinud kahe Tallinna Ülikooli lektori loengutel, mis meeldisid mulle väga.
Mulle tundub ka, et pealinnas oleks huvitavam elada kui Tartus.
Sooritaksin peamiselt eesti keele kursusi, millega võiksin Tampere Ülikooli eesti keele aineõpingute kursusi asendada.
Loodan väga, et võtate mind arvesse, kui valite vahetusüliõpilasi Tallinna Ülikooli.
Lugupidamisega |
Lühijutt kus kasutatud 25 verbit (340905f5-8e5e-4c39-83c0-986ca239ead9).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Varsti on suvi!
Varsti on aeg jälle kustutada oma õppuri roll ja hakata end liigutama aiatööde poole.
Vanasti kui mul olid hobused kodus oleks nüüd varsti aeg kutsuda sepp ja lasta tal kõik hobused ära rautada.
Nüüd seda tööd ei ole ja sellepärast peabki teiste asjadega lepima.
Nüüd vöks siis teha näiteks aiatööd.
Minu aed on ausalt õeldes veidi metsik ja oleks paras aeg tõesti hakata seda parandama.
Kõige paealt ma sooviksin seda avartada nii, et saaksin rohkem päikest hoovi.
Tore oleks seda varustada väikse aiahoonega kuhu saaks paigutada aiatööriistad ja muruniiduki.
Peale nii lumerikast talve kui meil see kord oli, on lausa hirm vaatama minna mida kõike lumme upunud ja peitnud on.
Kui seal on mõni metslooma raipe, hoidun mina küll sellest tööst, et neid ära korjata.
Mulle on nii sööbinud meelde kuidas kits oli hoovis ära surnud ja ma ei teadnud kuhu seda raipet paikutada.
Õnneks saabus naaber traktoriga ja viis ta minema.
Ega looma raipeid tohi ka saata prügi konteineriga.
Tõsi on, et inimesel on kombeks vananeda kuigi sooviks oleks nooreneda.
See tähendab et mõni töö areneb hoopis teise hooga kui varem.
Samas ka mõni asi mis omal ajal silma pistnud on võib nüüd rahulikult ära pleekida oma kohal.
Mul on hoovis vana saun ja sooviksin selle ära värvida aga üksinda niiisugust asja kätte võta on liiga suur töö.
Paeks jälle naabri käest abi kauplema aga eks tal on ka palju tööd.
Nii see on aiatööga: kui seda ei tee võib sellest vähemalt kõneleda ja unistada.
Ja võib olla et kui suvi käes ja tegamata töö tekitab survet siis äkki ikka saab, kas või mõne lillekese ära istutada. |
Miks ma soovin ... (d3a9d021-2159-4979-8b3e-fb80e5428064).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Lõpetasin bakalaureuse õpingud eesti keele ja kirjanduse õpetajana aastal 2005.
Tänaseks olen töötanud õpetaja-lektorina juba 12 aastat.
Nende aastate jooksul olen kaldunud veidi kõrvale oma põhierialalt.
Lõpetasin ülikooli eesti keele õpetajana eestlastele, täna töötan aga eesti keele õpetajana välismaal.
Õpetan eesti keelt võõrkeelena.
Seega on minu otsus otseselt mõjutatud minu igapäevasest tööst ja sellega seotud vajadustest.
Eeldatakse, et kaasaegne inimene õpib kogu elu.
Ja eks ta nii ka ju on.
Ma ei arva, et minu senistest teadmistest ja kogemustest jääks väheks, aga tunnen, et teadmised ja oskused vajaksid veidi värskendamist, erialaselt täiendamist, uusi mõtteid ja ideid.
Lisaks arvan, et tore oleks kasutada ära oma teadmisi ja oskusi magistritöö koostamisel.
Kuna töötan eesti keele lektorina Hiinas, siis sooviks oma sealse töökogemuse ja ka vajadusega kooskõlas koostada eesti keele õpiku hiinlastele.
Magistriõpingutelt ootaks just abi ja teadmisi selle õppematerjali koostamiseks. |
Mina ja maa (b4e586c2-69c7-4de5-a280-9abf98b85e27).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Mu nimest on juba näha, et ma sügavalt armastan maaelu.
Lehmad on minu igavesed sõbrad ja alates lapsepõlvest olen ma harjunud suhtlema maa, vee ja metsaga.
Tunnen loodust nagu oma elu ja oskan seda lugeda nagu lemmikraamatut.
Ärkan hommikuti üles kui päike ärkab ja heidan voodisse kui päev vajub horisondi taga.
Talvel ma elan nagu unes ja suvel olen rõõmust täis.
Võib-olla tahaksin, et tõesti oleks niimoodi.
Tegelikult minu suhe maaga on keerulisem.
Olen sündinud Soome pealinnas ja elanud neliaastaseks erinevates korrusmajades.
Minu vanemad on mõlemad pärit enam-vähem linnadest.
Isa Espoost, ema Nurmijärvelt, Lõuna-Soomest igatahes kumbki.
Kui minu käest küsitakse, kust ma olen pärit, ma ütlen et Reisjärvelt.
See tähendab, et ma olen pärit maalt ja olen maainimene.
Ma olen kasvanud maal, aga olen ikka tundnud ennast seal võõraks.
Koolis ma rääkisin natuke erinevas stiilis kui teised, sest ma ei osanud murrakut.
Minu kodus ei olnud loomi.
Minu isa oli noor õpetaja, ega see polnud midagi tavalist.
Ma olin võib-olla 12-aastane, kui ma õppisin mis tähendab "mullikas".
Mu ema õppis selle üle 30-aastasena.
Ma ei olnud üldse nii julge kui kooliõed, kes olid kogu elu looduse ja loomadega suhelnud.
Kaheksateistkümneaastaseks ma loodsin, et oleksime kolinud tagasi linna.
Minu unelm oli elada Lõuna-Soomes, aga minu vanemad olid väga rahul oma eluga ega nad igatsenud millegi järele.
Ma ei saanud aru, et keegi tõesti tunneb end hubaselt kohas, kus ei ole isegi raudteejaama.
Kohe kui ma sain 18-aastaseks, läksin suveks Helsingisse töötama.
See oli mõnus.
Olin uhke, et olin "sealt pärit" ja tundsin nagu oleksin koju jõudnud.
Esmalt.
Aga kui olin tüki aega suures linnas elanud, hakkasin tundma end ka seal võõraks.
Olin ju elanud 14 aastat maal, ilma trammideta, metroodeta, tipptundideta ... Mitu aastat olen mõelnud, kas mu südame kodu on maal või linnas.
Nüüd enam ei mõtle, Mul on häid mälestusi mõlematest.
Olen olnud kartulipõllul ja traktori küüdis.
Olen käinud kalal ja marjul - ja selline leu meeldib.
Aga kui olin lapsepõlves vanaema ja vanaisa juures, läksime tihti lennujaama vaatama, kuidas lennukid tulevad ja lähevad suuresse maailma ja sadamates nuusutasime mere lõhna.
Mu õed ja vennad on kasvanud kogu elu looduse lähedal, järve ääres.
Nad on julged ja reipad maalapsed.
Ma olen nendega võrreldes natuke juuretu, aga siiski rahul oma eluga.
Tulevikus, kui ma saan oma lapsi, tahaksin et nad teaksid, kust piim on pärit ja mis on oder, mis pohl ja mis tähendab mullikas. |
Mina olen parim! (988665ea-70c7-4624-a187-41ec00d56a2c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Minu nimi on Marika, ma olen seitsmeteistkümneaastane ja õpin Jõhvi Vene Gümnaasiumis.
Ma mitte kunagi pole osalenud olümpiaadidel, aga arvan, et just mina peaksin osa võtma eesti keele olümpiaadist, mis on korraldatud vene õppekeelega koolide õpilaste jaoks.
Järgnevalt tahaksin põhjendada Teile oma arvamust.
Mitte reaalained (matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia) pole kunagi olnud minu lemmikained, vaid keeled, eriti just eesti keel.
Võib olla sellepärast, et eesti keel on üks lihtsamatest ainetest minu jaoks.
Olen alati saanud eesti keeles häid hindeid, isegi siis, kui mingitel põhjustel ei ole õppinud kodust tööd.
Minu isa on eestlane, aga elan emaga, kes mitte kunagi ei ole osanud ega tahtnud rääkida minuga eesti keeles.
Käisin eesti lasteaias "Punamütsike", aga kuna meie linnas elab rohkem venelasi, siis tegelikkuses ei räägita siin eesti keeles nii palju, kui oleks vaja.
Esimesse klassi läksin vene põhikooli ja pärast selle lõpetamist kolisime vanematega Ahtme linnaossa.
Läksin kümblusklassi, kus kõik minu klassikaaslased olid pärit vene peredest.
Minu suhtlusringkond (sõbrad, klassikaaslased, sugulased) on venekeelne.
Eesti keelt kuulen ainult koolitundide ajal.
Nii et võib öelda, et eesti keelt oskan rääkida alateadlikult, kusjuures võin kiita ennast selle eest, et valdan seda päris hästi.
Mitte keegi ei võta mult seda oskust ära.
Ja ma ei tahakski olla umbkeelne, sest minu arvates on inetu mitte vallata oma riigi keelt.
Ega ma sellepärast veel suur patrioot ole!
Lihtsalt mõtlen, et seda on iseenda jaoks tarvis teada.
Ja ei vanemad ega sõbrad ei saa mõjutada minu arvamust.
Arusaamatu on minu jaoks, kuidas võib elada riigis, mille keelt sa ei valda ja ei tahagi rääkida.
Mina ei austa selliseid kodanikke ja arvan, et selline käitumine nende poolt on ebaviisakas!
Ma ei nõustu kunagi sellega, et riigikeel ei peaks olema kohustuslik!
Üheksanda klassi eesti keele eksamil sain üheksakümmend seitse palli sajast ja olen selle üle uhke.
Ma ei kasutanud eksamil ebaausaid võtteid.
Arvan, et ükski neist kolmest pallist, mida mul ei jätkunud, ei olnud suured ja rasked vead, ma olin lihtsalt väsinud.
On veel palju põhjusi, miks just mina võiksin osaleda sellel olümpiaadil.
Kõik minu sõbrad ja tuttavad võivad kinnitada, et mina olen väga iseseisev, sihikindel, töökas, püüdlik, nutikas ja seltskondlik inimene.
Kummalgi minu vanematest pole tulnud minus pettuda.
Lõpuks tahaksin öelda, et ma loodan, et ma ei vea alt oma kooli ja mitte kellelgi ei tule minus pettuda.
Veel oleks see hea praktika minu jaoks.
Palun, ärge olge ranged, hinnates minu kirja! |
Minu reis (d6157acc-15bd-4be5-bf21-01c06b232e18).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Detsembris 2004 lõpetasin Tampere sotsiaal- ja tervisealakooli.
Veel septemris, õpetaja ettepanekul, sõitsime klassiõdede ja õpetajaga nädala pikkusele klassiekskursioonile Tallinnasse.
Mina, kes eelmisel õppeaastal olin kaks praktikat Tallinnas ära teinud, olin sinna kohe nõus sõitma.
Vaatamata sellele, et meil kõigil oli vaja ülesannete ja lõputöö puhul kooli lõpetamise suunas pingutada, tahtsid klassiõed ka Tallinnasse aega veetma.
Õpisime sõltuvus- ja vaimuhaigetega tööd ja Tallinna klassiekskursiooni eesmärgiks sai kohalike teenuste, töömeedodite ja ravi-asutustega tutvuda.
Endamisi mõtlesin, et võib-olla kõige alumine põhjus reisile oli õpetaja puhkuse vajadus.
Kuigi rohkemalt ei ma selle teemaga pead murdnud, mul oli isiklik motiiv Tallinna sõita ning seal natuke tegutseda.
Eelmisel kevadel olin läbi viinud praktika Põhja-Eesti regionaalhaigla Tallinnas asuvas Seewaldi psühhiaatria polikliinikus, laste ja noorukite osakonnas.
Kahe kuu pikkuse praktika jooksul ma õpisin niihästi psühhiaatrilise töö oskusi kui ka midagi elutingimustest Eestis.
Nagu paljudes kohtades oli materjalne olukord Seewaldis ka kehv.
Tihti peale lapsed - kes olid patsiendid - kaebasid ümbruskonna kõleduse üle ja kahjuks ei saa ütelda, et see vigin oleks olnud põhjendamatu.
Alguses mina praktikakoha füüsilisest ümbruskonnast ei üldse hoolinud.
Esmajoones olin vaimustatud töömeeskonna oskus-teave tasemest ja püüdsin võimalikult palju õppida.
Alles siis kui üks haiglast põgenenud lastekodulap rääkis, et lastekodu tingimused olid psühhiaatria osakonnast oluliselt paremad, pöörasin tähelepanu osakonna meeldivusele - või pigemini ebameeldivusele.
Uurivalt vaadates märkasin et isegi värv langes seinadelt maha.
Osakonna töötajad jutustasid et viletsast olukorrast oli juba ammu räägitud, aga eeldusi olukorra parandamiseks lihtsalt polnud.
Seewaldi noorte patsientide seisund oli minule, hea-olu-riigi elanikule, täiesti arusaamatu ja tundsin vajadust midagi teha.
Paljude asjade vastu tudsin ikka võimetust, aga Soomes pidi minu arust materjalist heaolu jätkuma ka Seewaldi töötajate ja väiksete patsiendite igapäevse keskkonna meeldivuse lisamiseks.
Otsustasin osakonna heaks väikest korjandust Soomes korraldada.
Leppisime laste ja noorukite osakonna töötajatega et püüaksin Solomest vähemalt värve kätte saada.
Vaibad, kardinad ning mitmesugused sisustusmaterjalid leiaksid ka kasutust.
Kõik meditsiiniõed, tegelusjuhendajad ja logopeed lubasid värvimisele osaleda kui mul tõesti õnnestuks värve koguda.
Loa selle "hea-tegevus-projekti" ellu viimiseks saime kirjalikult polikliiniku juhatja käest.
Vaevanõudeva suve jooksul mul õnnestus kätte saada üle saja liitri pastelltoonilisi värve ja pintsleid, vaipu, kardinaid, kaks arvutid koos arvutimängudega, nukumaja, joonistusvahendeid ja mingil määral mänguasju ning laste riideid.
Nüüd oli käes sügis ja aeg kõik tarvikud Seewaldisse ära viia.
Ühel reedesel septembri hommikul pakkisin tarbehunniku laenuautosse ja hakkasin Eesti poole sõitma.
Mul oli kavas järgmise nädala pühapäevani Tallinnasse jääda ja et auto ruttu omaniku kätte tagasi tuua, läks õde mulle autojuhiks.
Kohe algusest peale reis sai väljakutseliseks.
Tollal kasutasin pidevalt kunstiripsmeid, mida vajaduse korral ise vahetasin ja seda otsustasin ka tol kenal, stardi-hetke hommikul teha.
Toimatades ripsmete vahetus torkasin kogemata kääridega silma, mille järgi silm hakkas tohutult vett voolama.
Polnunud miskit aga silma heaks teha, pidime ju teele asuma.
Helsingis istusime silmapilgu eraarsti ooteruumis, pea pidime aga laeva peale ruttama, aega vastuvõtu sisseastumiseks polnud.
Tallinnas kõige peale sõitsime autoga Seewaldi psühhiaatriahaiglasse.
Jällenägemine praktikakoha töömeeskonnaga oli rõõmus, ja siin samas minu voolava silma pärast tragikoomiline.
Peale Soomest toodud tarberiista vastu võtmist, juhendas osakonna vastutav õde mind Keskhaiglasse silmaarsti juurde.
Igaks juhuks tuli mulle ja õele kaasa osakonna tegelusjuhendaja, minu sõber, Katrin.
Sõidu ajal mina tõlkisin õe ja Katrini vahelist juttu.
Keskhaiglas vene silmaarst uuris silma hoolega, kirjutas välja ravimeid ja ütles et midagi hullemat pole silmaga juhtunud.
Tal oli õigus; vist juba järgmisel päeval võtsin kunstiripsmed jälle kasutusele.
Silma ravisin loomulikult veel päevade kaupa.
Lahkusime haiglast ja läksime vana linna sööma.
Mina tegin autojuhile ja Tallina giidile söögid ja joogid välja ühes oma lemmikkrestoranis, Karja-Keldris.
Valisime kõik juustuschnidsel-portsjoni, imehea toit, mida minu teada Soomes ei tunta.
Pärast mina ja Katrin saatsime koju naaseva autojuht-õe sadamani.
Nädalavahetus möödus ruttu ja esmaspäeva hommukul sõitsin bussiga klassiõdedele ja õpetajale sadamasse vastu.
Kuna meie ühise reisikava sihtpunktid olid mulle peamiselt juba tuttavad,seasin sammud Seewaldisse.
Mina ning laste ja noorukite osakonna personaal olime selleks valmis, et osakonna värvimisega peale hakata, aga vaatamata kevadisele kokkulepele, luba selleks meile ei antud.
Iga päev vastutav õde helistas värvimisteema puhul kellegile juhtfiguurile.
Iga kõne lõpes vastusega, et värvimiseks peab professionaalne maaler olema.
Mul polnud muud teha kui Seewaldis oodata.
Kuna olen hästi aktiivne inimene, võtsin jälle töötaja rolli.
Natuke kardsin et kas kõik materjalide kogunemiseks tehtud töö kaob ära, aga töötajad veendasid, et nii või teisiti, kasutavad värvid osakonna jaoks.
Nädala jooksul käisin klassiõdede ja õpetajaga Tallinna Linnateatri Kaotajad-muusikali vaatamas.
Nautisin täie sõõmuga muusikalitükkist, mis kirjeldas Eesti ühiskonda noorte täiskasvanute vaatepunktist.
Muusika võib-olla oli populaarne või kerge, aga minule meelepärane.
Kuulan veel tänapäeval CD-plaati, milles on etendus salvestatud.
Plaan värvimise ellu viimiseks klassiekskursiooninädala jooksul kukkus läbi.
Ometi olid noored patsiendid väga õnnelikud selle üle et said arvutimänge mängida.
Reedel lahkusid Tallinnast klassiõed ja õpetaja, mina jäin esmaspäevani.
Hiljem andis töömeeskond mulle teada, et terve laste ja noorukite osakond renoveeriti Tallinna linna poolt järgmisel januaaril ja Soomest kogutud värvid kasutati samaaegselt. |
Minust paremat ei ole (75c1a5dd-b73c-4378-ab9e-f58662013d3e).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Lugupeetud olümpiaadi korraldajad ja hindamiskomisjoni liikmed!
Ma soovin kandideerida Teie poolt välja kuulutatud vene õppekeelega koolide eesti keele olümpiaadil osalejaks.
Peale tutvumist Teie koduleheküljel antud informatsiooniga selle olümpiaadi kohta olen veendunud, et oleksin sobiv inimene esindamaks oma kooli olümpiaadi lõppvoorus.
Leian, et minu hariduskäik ja enesekindlus oma teadmistes toetab täielikult minu kandideerimise põhjust.
Minu kõige parem pool on energia.
Mina tunnen huvi paljude tähtsate ja tähtsusetute asjade vastu.
Mind huvitab kõik, mis mind ümbritseb.
Ei ole nähtud veel inimesi, kes oleks saanud targaks inimeseks soovimata seda ise.
Ma ei kohanud veel mitte ühtegi inimest, kes võiks mulle öelda: "Ära räägi sellest, sest sa ei ole asjatundja selles valdkonnas".
Mulle meeldib oma seisukohti jagada.
Mind ei innusta ainult käed rüppes istumine.
Ma toon inimestele mitte igatsust, vaid elurõõmu.
Minu meelest, on ebaõiglane anda inimestele kurbust, sest kõik elanikud on väärt midagi rohkemat.
Teine asi, mille üle võin olla uhke, on teadmised.
Minu teadmisi, vilumusi ja oskusi ei saa ära võtta ei vanemad, ega mind ümbritsevad inimesed.
Nad kuuluvad ainult minule ja ma ei oleks soovinud jätta neid ilma tegevuseta.
Samuti ei sooviks ma jääda paigale ega laiendada oma silmaringi edasi.
Antud olümpiaad annab toreda võimaluse rakendada minu teadmisi tulevikus ning tutvuda teiste inimestega.
Ega teie ei ole minuga nõus?
Kumbagi neist võimalustest ei taha ma käest lasta.
Lisaks tahan tunnistada, et mitte iialgi ei tundnud ma nii suurt huvi mingisuguse õppeaine vastu nagu praegu eesti keele vastu.
Tänu sellele, et meie riigis toimuvad niisugused olümpiaadid, saan ma iga päev teada midagi uut, sest "isu kasvab süües".
Seepärast tean praegu 15 eituselementi eesti keele grammatikast ega soovi selle koha peal peatuda.
Ma oskan neid eristada ja kasutada oma kõnes ja kirjas.
Viimane, mida võin ütelda endast: parem on usk iseendasse ning inimestesse, et viimased annavad võimaluse end töös näidata.
Usun, et osalemine olümpiaadil võimaldab mul rakendada oma teadmisi ja kogemusi ning pakub eneseteostusvõimaluse uues valdkonnas.
Lugupidamisega |
Minust paremat ei ole (7c3033a4-3fab-49ae-a957-ef6a0936a25f).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Miks just mina pean olümpiaadile pääsema ja oma kooli esindama?
Aga miks mitte mina?
Ma olen kunstihuviline inimene ja mul tekkivad tihti ebatavalised mõtted ja ideed, mis võivad olla kasulikud olümpiaadil osalemiseks.
Ma olen juba mitu korda osalenud olümpiaadil ning mingi kogemuse saanud, seetõttu arvan, et sel aastal mul õnnestub rohkemat saavutada, kui ennem, sest just tänu olümpiaadil osalemisele sain ma enesekindlamaks ja julgemaks.
Mina ei suhtu töösse muretult.
Mina püüan kasutada mitte üht, vaid kohe mitu erinevat kasulikku allikat.
Alati teen oma töid ise ega vaja mitte kellegi abi.
Samuti olen aktiivne, näiteks, lapsepõlves mina ei sõltunud vanematest, olin iseseisev ning ei ole kunagi asjatu istunud.
Olen alati olnud sõbralik ja seltsiv inimene, just seetõttu on mul palju sõpru.
Mulle meeldib ka gruppides töötada, sest see annab võimaluse oma mõtteid ja arvamusi teistega jagada.
Inimestele meeldib minuga suhelda ja töötada, sest mina olen tähelepanelik ja kuulan neid, samuti mul on hea huumorimeel.
Kui kellelgi on probleemid või raske juhtum, ma ei jäta seda niisama, alati aitan ja annan nõu.
Mitte kunagi ei räägitud mulle hilinemistest, sest mina olen punktuaalne.
Ei kooli ega ringidesse ei ole hilinenud.
Mina oskan vähemalt kahte asja korraga teha ning mitte kumbki neist ei jää lõpuni tegemata.
See säästab palju aega, aga kes seda ei sooviks?
Mul on hea keeleoskus seetõttu, et ma märkan ja "salvestan" ehk jätan meelde palju asju üheaegselt.
Eriti aitab see mind õppimises.
Olen kohusetundlik ning kui teen midagi, siis täpselt ja lõpuni.
Mina ei alusta tööd ennem, kui teen endale asja selgeks, ega töökava koostamata ka ei jää.
Peab algul mõtlema ja alles siis võib tegutseda.
Ega siis asjata vanad targad eestlased räägivad: "Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika!
" Mina tahan sellest olümpiaadist osa võtta ja oma kooli esindada selle pärast, et oma keeleteadmisi ja oskusi proovile panna ning oma kooli tulemusi parandada ja selle mainet tõsta.
Üks filosoof kunagi ütles: "Ära hakka midagi tegema, kui ei ole ise endas kindel".
Mul on oma eesmärk ja mina olen endas kindel, just seetõttu ma pean sellest huvitavast üritusest osa võtma. |
Minust paremat pole (19c74e80-5438-4df7-8285-9caa6ca47f01).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ühel päeval sain eesti keele õpetajalt teada, et vene õppekeelega koolide õpilastele korraldatakse eesti keele olümpiaad.
Otsustasin kohe, et ei tohi laiselda ning pean olümpiaadil osalema ja Tallinna Ülikooli lõppvooru pääsema.
Ei sooviks, et keegi teine meie kooli esindaks ning proovin selgitada, miks minust selle ülesande täitmiseks paremat pole.
Alustan sellest, et ma pole mitte mingisugune tavaline õpilane, sest minu põhikooli lõputunnistusel on ainult viied ning mul ei olnud veerandihinnetes mitte kunagi kahtesid ja kolmesid.
Arvan, et olen ebatavaline, sest saan kõikide asjadega hästi hakkama.
Suudan samal ajal tegeleda õppimise ja olümpiaadiks valmistumisega ning kumbki neist ei jää tegemata.
Mul läheb võõrkeelte õppimine väga hästi, kuigi ma ei ole mitte mingisugustel kursustel käinud.
Meie klassis ei taheta olümpiaadidel osaleda, aga mina teen seda hea meelega ja arvan, et iga õpilane peab sellistel üritustel osalema selleks, et areneda ja oma silmaringi laiendada.
Keegi ei ütle mulle, et ma pean seda tööd tegema, mina teen kõike iseseisvalt sellepärast, et tahan tulevikus edukas, haritud ja sõltumatu inimene olla.
Ega tänapäeval ilma hariduseta tööd kerge leida ei ole.
Vaatamata sellele, et mulle väga meeldivad võõrkeeled, on minu lemmikaine mitte inglise, vaid vene keel, sest see on minu emakeel ning minu kohustuseks on seda ideaalselt osata.
Ei laiskus ega raskused ei suuda mind peatada, kui mul on eesmärk, mida ma pean täitma.
Oskan kiiresti infot leida, seda õigesti kasutada ning probleeme lahendada.
Olen sõbralik, enesekindel, uudishimulik, kohusetundlik ja aus.
Alati aitan oma sõpru, kui neil midagi vaja on ning ei oota tasu abi eest, sest sõbrad on minu jaoks väga olulised.
Eesti keele olümpiaadil osalemine oleks mulle hea väljakutse just seetõttu, et tegemist on minu jaoks uue olümpiaadi tüübiga ning ma pole sellistel üritustel kunagi osalenud.
Tahan oma jõudu proovida.
Arvan, et suudan oma kogemust õigesti kasutada ja tõestada, kui targad vene õppekeelega koolide õpilased on.
Olen kindel, et just mina pean oma kooli esindama ning mind ootab edu.
Selline hea inimene ma olen.
Loodan, et teile meeldib minu motivatsioonikiri.
Ärge unustage mind teise vooru lubada! |
Minust paremat pole (2a3c5df0-ca20-4eed-832f-3f8e87bc2e51).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ma ei oleks kunagi arvanud, et võiksin osa võtta eesti keele olümpiaadist.
Mitte et mul eesti keelest ükskõik oleks, vaid mulle on alati tundunud, et minu keeleoskus on piisav seni, kuni ma sellega rahul olen.
Tegelikult ei tundnud ma selgi aastal keele vastu suurt huvi, kuid saanud teada esimese vooru tingimustest ja teemast (mis kindlasti ei jäta mitte kedagi külmaks), tekkis mul soov osaleda eesti keele (võõrkeelena) olümpiaadil.
Ärge arvake, et mul on ükskõik, kuidas ma oma kooli esindan.
Ega ma imelik ole!
Iga osaleja tahab näidata, et just tema on parim kandidaat, mitte keegi teine.
Saan enda kasuks esitada vääramatuid argumente.
Nimelt ei ole ma eesti keelt õppinud mitte ainult kooliõpiku järgi, nagu paljud seda teevad - nii ei jõua mitte kuskile!
-, vaid juba aastaid rakendan oma oskusi nö päris elus: nii formaalsetes kui ka mitteformaalsetes situatsioonides.
Sellest järeldub, et ma ei kasuta üksnes reegleid, vaid ka keeletunnetust, mis mul on aastate jooksul välja kujunenud.
Ei aita ei reeglite ega sõnade õppimine, kui inimene ei oska neid kasutada!
Olen õpingute jooksul proovinud nii eestikeelseid raamatuid lugeda kui ka filme vaadata, kuid kumbki neist ei ole parandanud mu keeleoskust nii nagu seda on teinud praktika.
Viimaste aastate jooksul on mind saatnud edu eesti keele B2 ja C1 tasemeeksami sooritamisel.
Selles mõttes pole ma tavaline gümnaasiumilõpetaja, sest meie koolis ei ole eriti palju neid õpilasi, kes valdavad kõrgtasemel eesti keelt.
Ilmselt seda ei teata, ent mina olen tõesti parim!
Samuti olen ma väga hea suhtleja, rõõmsameelne ja kartmatu: ma ei pelga esinemist ja olümpiaadi lõppvooru raskeid ülesandeid.
Mitte miski ei pane mind asjata laisklema.
Ma olen väga aktiivne: tegelen võimalikult palju spordiga, katsun lugeda nii palju kui saan - see tähendab, et olen alati kursis viimaste uudistega.
Üritan olla mitte ühe-, vaid mitmekülgselt arenenud, sest see toob mulle kasu tulevikus.
Võttes arvesse minu kogemusi eesti keele õppimisel ja rakendamisel (olen ligi 8 aastat suhelnud eesti keeles), olen ma parim kandidaat, esindamaks oma kooli olümpiaadil.
Lisaks soovin võrreldada oma teadmisi teiste omadega.
Olen kindel, et minu eneseusk mitte ei takista, vaid just vastupidi, ainult aitab mind! |
Minust paremat pole (349e24ff-6920-45cd-9e90-85e2123885f8).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Soovin osaleda vene õppekeelega koolide õpilastele mõeldud eesti keele olümpiaadil.
Mul pole jäänud vahele ühegi aasta olümpiaadil osalemisest alates sellest, kui mul selline võimalus avanes.
Usun, et selle aastast olümpiaadi ei oodanud mitte ükski meie kooli õpilane nii väga kui mina.
Olen osalenud küll juba mitu aastat järjest, kuid ainult üks kord pääsesin lõppvooru.
Tartu Ülikoolis 2010. aasta märtsis toimunud vene õppekeelega koolide õpilaste eesti keele olümpiaadi lõppvoorus olin parim nooremas vanuserühmas ja teine üldarvestuses.
Ahtme gümnaasiumis olen eesti keele olümpiaadidel võitmatu.
2011. aastal kirjutasin uurimistöö eesti keeles teemal "Eesti keele õppimine Ahtme Gümnaasiumis".
Uurimistööga võtsin osa konkurssidest ning esinesin konverentsidel .
Samuti osalesin õpilaskonkursil "Kirjandusraal 2012", kus pääsesin lõppvooru.
Aastate jooksul olen osalenud mitmetes viktoriinides, erinevate kirjandite ja esseede konkurssidel.
Pole olnud aastat, kus ma poleks mitte kuskil osalenud.
Arvan , et Ahtme gümnaasiumis ei leidu õpilasi, kes eesti keelega nii palju ja tõsiselt tegeleks kui mina.
Ebatõenäoline, et teised õpilased teevad ülesandeid iseseisvalt , ilma et kasutaksid teiste õpilaste abi.
Mina aga tavaliselt ei tööta teistega koos.
Mulle ei tellita kooli poolt selliseid õpikuid ja töövihikuid nagu teistele.
Alates sellest ajast, kui hakkasin õppima Ahtme gümnaasiumis, tellivad õpetajad mulle võimetekohasemad materjalid.
Ega õpilaste arendamine halba tee!
Oma talente ei tohi maha matta ükski kool!
Tänu sellele, et olen õppimisvõimeline ja püüdlik, on minu eesti keele oskused palju paremad kui teistel õpilastel.
Koolis olen alati püüdnud olla parim.
Ma tean, et kummastki 12.
klassist meie koolis ei oska mitte ükski õpilane eesti keelt sama hästi kui mina.
Ma ei eita, et eesti keel on minu jaoks saanud peaaegu nagu emakeeleks.
Mõtlesin juba, et ei pääsegi enam lõppvooru, kuid nagu öeldakse" Ära iial ütle ei iial!
", ja nii valmistun ma ikka olümpiaadiks ning loodan väga, et seekord ma siiski jõuan lõppvooru, kuna meie koolist ei saaks mitte üksi õpilane minust paremini meie kooli esindada.
Arvan isegi, et ootan lõppvooru pääsemist alati kõikidest osalejatest kõige rohkem, kuid kahjuks ma ei ole saanud juba kaks aastat järjest lõppvoorus osaleda.
Kuid ei eelmised aastad ega ka see aasta murra minu tahet.
Mitte võidud, vaid tahe olla parem aitab elus edasi liikuda. |
Minust paremat pole (40d9104e-1b6f-4ed2-9281-7923b6d2c9fa).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Võit olümpiaadil on hea võimalus saada endale tasuta koht Eesti ülikoolis.
Kõik need, kes aastate jooksul olüpiaadidel osalevad, loomulikult ei võida, aga proovida ikka tasub.
Olen 11 aasta jooksul osalenud erinevatel olümpiaadidel, nt geograafia, matemaatika, keemia, ajalugu, aga mitte kuskil ei ole ma saavutanud nii häid kohti kui keelte olümpiaadidel.
Oleks uskumatu, kui ma ka sel olümpiaadil ei oleks 10 parema osaleja hulgas.
Miks just mina pean oma kooli esindama?
Mitte ükski õpilane minu klassist ei ole nii palju käinud olümpiaadidel kui mina.
Ma olen juba kogenenud osaleja.
Oskan olümpiaadideks valmistuda, tean, kust tasub ja kust ei tasu infot otsida.
Oleks lihtsalt ebaharilik, kui ma sellel olümpiaadil osa ei võtaks.
Pidin kunagi valima, kas minna koos võistkonnaga intellektuaalmängu mängima või Venemaale vene keele olümpiaadile.
Ma ei osanud kumbagi eelistada, kuid sisetunne ütles, et peaksin minema olümpiaadile.
"Ega ma valesti tee?
" mõtlesin, sest tundsin ennast süüdi, et nad lähevad ilma minuta ja tõenäoliselt kaotavad.
Ärge saage valesti aru: ma pole ennast täis, olen lihtsalt enesekindel!
Tagantjärele tean, et tegin õige valiku, sest sain Peterburis teise, aga mu sõbrad intellektuaalmängus 17.
koha.
Teised võistkonnad olid väga tugevad ja neil ei olnud ühtegi võimalust võita.
Isegi koos minuga.
Arvan, et olen seni edukas olnud just tänu oma avalale loomusele.
Olen väga uudishimulik ning mulle meeldib üle kõige rääkida.
Ainult koolis olen sunnitud mitte rääkima, vaid tasa olema ja kuulama.
Vahel loen raamatuid.
Armastan reisida ning kasutan iga võimalust välismaale sõitmiseks.
Lisaks sellele on mul ebatavaline harrastus: tegelen juba mitu aastat mõõgavõitlusega.
See on mind muutnud sihikindlamaks ja motiveeritumaks.
Tean, mida ma tahan ning olen valmis selle nimel tööd tegema.
Ma ei tahtnud algul osaleda, sest olin väsinud ega viitsinud pingutada.
Sarnaselt paljudele teistele noortele, meeldib ka mulle filme vaadata ja arvutimänge mängida ning mõnikord lihtsalt laiselda.
Paar aastat tagasi aga lubasin endale, et ei loobu ühestki pakkumisest ega jäta ühtegi võimalust kasutamata, millest võib tulevikus kasu olla.
Kuna keelte olümpiaadid on minu jaoks huvitavad ja edukad olnud, otsustasin siiski proovida.
Tavaliselt mind ei usuta, aga olümpiaadidelt saab unustamatuid kogemusi.
Sageli öeldakse,et tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt.
Olen sellega küll nõus, kuid arvan, et tegelikult loodab iga osaleja võita. |
Minust paremat pole (4865a727-0df9-47eb-b4c9-92aeeedb923a).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Siis, kui minu klassijuhataja ütles mulle, et hakkan mitte ainult ennast, vaid ka oma kooli esindama ja võtan osa olümpiaadi esimesest voorust, olin väga õnnelik, sest elu on mulle andnud uue võimaluse ennast arendada ja oma kogemusi kasutada.
Ma ei suudaks sellest tõesti ilma jääda.
Mind eristab paljudest noorukitest see, et paljud minu vanuses unistavad sellest, et saada hea kõrgharidus välismaal või sellest, et minna elama teise riiki.
Nad arvavad, et mitte kusagil maailmas pole elu nii kehv kui Eestis.
Noored, ärge mõelge niimoodi!
Oma kaheksateistkümne eluaasta jooksul olen ära õppinud ühe tähtsa asja, nimelt, et oma kodumaast nii ei räägita.
Eestis elada on mõnus!
Just Eestis asub kool, kuhu mind alati hea meelega oodatakse.
Iga päev koolis on minu jaoks midagi tähtsat.
Ma arvan, et tulevikus saan oma teadmistega aidata meie ühiskonda.
Praeguste õpingute eesmärgiks on mul ülikooli õigusteaduskonda õppima minna.
Kõrghariduse saamine on minu jaoks suurim unistus.
Tahan näidata nendele, et olen võimeline saavutama oma eesmärke.
Ma ei anna alla, olen kindlasti edukas, et vanemad oleksid minu üle uhked.
Uskumatu, kui palju sõpru on mul koolis.
Varem ma ei mõelnud selle peale, kuid praegu arvan, et suhtlemise võtmeks on avatus, empaatia ja koostöö.
Arvan, et kõigest sellest ei piisa, et olla parim.
Peale õpinguid meeldib mulle tegeleda spordiga, täpsemalt jäähokiga.
Mulle meeldivad ka teised spordialad, näiteks jalgpall ja võrkpall, aga kumbki pole nii lahe kui hoki.
Kuna mul pole eriti palju vaba aega, ei raiska ma seda niisama.
Aeg on tänapäeval tähtis.
Ma üritan raamatuid lugeda, sest need aitavad meil tihti leida vastuseid küsimustele, milleni meie vähene elukogemus veel ei ulatu.
Praegu loen Walter Isaacson´i raamatut «Steve Jobs».
Ma ei oleks kunagi uskunud, kui ebatavaline mees oli Steve Jobs.
Viimane ja kõige olulisem asi, mis teeb mind paremaks, on see, et kõik õpetajad saavad minuga hästi läbi.
Küllap seetõttu, et mulle meeldib õppida.
Elu on maailma suurim saavutus, see peab olema nagu lõuend ja mina olen nagu kunstnik kes ise maalib seda.
Kuid seda ilusam tuleb maal, mida sobivamad on värvid ning mida täpsemad on detailid.
Selleks, et värve sobitada osata, tuleb vaadata teisi maale, selleks, et detailid sobiksid, tuleb palju katsetada.
Tahan juba ühe ilusa pildi kokku panna ning selleks tasub pisut maailmas ringi vaadata, et sealt naastes teada, mis värv millisele detailile kõige paremini sobib.
Niimoodi kujundlikult selgitangi põhjusi, miks minust mitte keegi pole parem.
Ma tahan õppida Eestis!
Jah, ega ma nalja ei tee, tahan, sest kõik eestimaalased otsivad sisevabadust ja jõuallikat.
Mina ei ole erand selles.
Olen avatud, aktiivne, ettevõtlik, ei laisk ega kuri.
Eestimaa ainuke ressurss oleme meie, inimesed.
Selleks, et meist ühiskonnale kasu oleks, kulub ära igasugune kogemus.
Mis saab olla hinnatum, kui võtta osa vabariiklikust olümpiaadist. |
Minust paremat pole (4e151ad8-d427-4296-834c-b9ff7a64470c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ma tahan väga võistelda, mitte alati, aga sageli.
Mitte sellepärast, et võita, vaid selleks, et endale tõestada võimatu võimalikkust.
Ma ei loobuks võimalusest taas eesti keele olümpiaadil esineda, sest minu jaoks pole selles midagi ebatavalist.
Olen palju mõelnud, mis teeb ühe inimese võimed teistest paremaks, kuna väita, et kõik on võrdsed ja sama head, ikkagi ei saa.
Olgem ausad, me ju kõik vahest võrdleme ennast teistega ja teeme seda teatud kriteeriumide alusel.
Kõige tüüpilisemad on vist välimus, huumorimeel, suhtlemisoskus.
Samas, näiteks, korvpallurite seas on kindlasti kriteeriumiteks mängija kasv ja pillimeeste seas sõrmede pikkus.
Minu ja eelseisva olümpiaadi jaoks ei ole tähtis õnneks kumbki, ei kasv ega sõrmede pikkus.
Missugune peab olema hea keeleoskaja?
Ega mina juhuslikult parim ole?
Minu arvates, selleks et hea keelerääkija olla, tuleb seda keelt eelkõige palju rääkida.
Mitte neli korda nädalas, 45 minutit korraga, vaid mitu tundi päevas.
Peab kasutama seda pidevalt, lakkamatult ja muidugi elu erinevates olukordades: see tähendab, et keelt ei peaks rääkima ainult oma sõprade ja tuttavatega, vaid ka akadeemilistes ringkondades.
Mina ei ole kunagi arvanud, et teekond eduni oli raske, sest suhtlemine ei tekitanud minus ka väiksena probleeme.
Ärge kartke rääkida ja teha vigu, julgus viib meid edasi!
Olles kogenud kokkupuudet kõrgtasemel eesti keelega, siis julgeksin väita, et minu eesti keel on väärt olümpiaadi lõppvoorul esitamist.
Juba alates lapsepõlvest on mul vedanud eesti keelt õppida ja praktiseerida, see ei võtnud mul tükki küljest, andis hoopis palju juurde.
Mäletan oma parimat eestlasest sõbrannat, kellega palju aega koos veetes tekkis mu eesti keelele tugev algbaas.
Ning juba kooliajal toimus "keele lihvimine" - õppisin juurde reegleid, sõnu, fraase ja ka ennast korrektselt väljendama.
Seepärast on mul harjumatu kõrvalt vaadata, kui eesti keeles rääkimise ja kirjutamisega hästi hakkama ei saada.
Peale selle, hea keelerääkija peab kindlasti ka seda keelt armastama, austama, tal peab olema motivatsiooni ja tahet end arendada.
Seda ma ka alati teinud olen ning tulemuseks oli põhikoolis saavutatud esimene koht eesti keele linnaolümpiaadil.
Tahaksin lisada ka seda, et arvan, et olen võimeline lõppvooru pääsema ja seal oma gümnaasiumit väärikalt esindama. |
Minust paremat pole (6d10f90d-af01-4303-a200-771006753acc).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Õpetaja ütles: "Tule ja osale olümpiaadil!
". Mina mõtlesin, et miks mitte.
Kui õpetaja palub midagi teha, siis ta usub minusse ja ma otsustasin väljakutset mitte eirata.
Ma pole vastutustundetu ja tahan teada palju uusi asju.
Ma ei ole laisk.
Ja minu elu kreedoks on õppida ja uurida kogu aeg.
Kui te arvate, et ma olen hullumeelne, siis te olete ebaõiglased minu suhtes.
Sellepärast, et ma ei tee midagi oma soovide vastu, mis mulle on ebahuvitav.
Tõepoolest, kui asi on oluline, ei saa teha midagi muud ning sa pead selle ära tegema.
Ma arvan, et töörühmas on minuga lihtne töötada.
Ma kuulan teiste inimeste mõtteid ja arvamusi.
Mul ei ole suhtlemisel probleeme, ma oskan leida kõigiga ühise keele.
Mõnikord ma ei oska ega julge muuta olukorda, siis tuleb kujundada ümber suhtumist.
Võtta vastu see olukord nii nagu see on ja liikuda aeglaselt, kuid õigesti edasi.
Ma ei sooviks olla kangelane, vaid lihtsalt tahaksin osaleda vahvas ürituses, mis tooks mulle kasu ja kogemuse.
Koolis õpin kolme keelt - eesti, inglise ja saksa.
Seni mitte kumbagi pole õppinud täies ulatuses.
Minu jaoks on olulisel kohal mitte tuupimine vaid suhtlemine.
Ärge arvake, et see on dogma.
Igaüks valib endale õige tee.
Ma olen humanitaarinimene.
Mind ei huvita mitte matemaatika, vaid kirjandus ja keelte õppimine.
Ma arvan, et keeleoskus avab mulle kõik uksed ja laiendab silmaringi.
Nii eesti kui mõne teise keele oskus tuleb kasuks ülikooli sisseastumisel ning siis töö otsimisel, sest mitmed ettevõtted tervitavad erinevate keelte tundmist.
Sellepärast otsustasin osaleda olümpiaadil.
Soovin võistelda oma gümnaasiumi au eest.
Ma ei ole argpüks ja ma loodan, et ma pääsen sellest voorust edasi.
Olümpiaadil osaledes kontrollin oma keeleteadmisi ja oskusi ning võitlen oma hirmu ja kõhklustega.
Loodan, et peate mind eriliseks inimeseks, kes peaks olümpiaadi lõppvooru pääsema.
Olen meeleldi nõus vastama täiendavatele küsimustele Teile sobival ajal.
Lugupidamisega |
Minust paremat pole (7a338206-c383-4063-a9b2-893da336800c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Olen Valga Vene Gümnaasiumi keelekümblusklassi õpilane.
Sel kevadel lõpetan põhikooli üheksanda klassi.
Soovin edasi õppida Valga Gümnaasiumis.
Eesti õppekeelega koolis õppimine oli ka üheks ajendiks, miks tahtsin oma teadmisi ja keeleoskust proovile pannes osaleda eesti keele olümpiaadil.
Minu emakeel on vene keel.
Kummalgi vanemal, ei emal ega isal, ei ole eesti keele oskust.
Minu vanemate sooviks oli, et mina ei jääks ilma paljudest riigi poolt pakutavatest võimalustest, nagu hea haridus ja karjäärivõimalused.
Nüüd saan ka mina aru, kui oluline on osata eesti keelt, sest muidu ei oleks minul mitte mingeid võimalusi tulevikus midagi saavutada ja omada teatavat positsiooni ühiskonnas.
Esimest korda osalesin eesti keele olümpiaadil viiendas klassis.
Siis ei läinud mul nii hästi, kuigi valmistusin selleks tõsiselt.
Mul kadus isegi söögiisu - niipalju õppisin ja närveerisin selle olümpiaadi pärast.
Tundsin, et elu on nii ebaõiglane!
Kuid mind viis edasi usk iseendasse ning üheksandas klassis võtsin uuesti osa maakondlikust eesti keele olümpiaadist ja mul läks väga hästi!
Ega ma ju rumal tüdruk ole!
Taas sain targemaks ühe tõe võrra: mitte millessegi uskumata elus edu ei saavutata!
Eesti keele olümpiaadi võit ei jääks ainukeseks edusammuks minu haridusteel.
Ka teistes õppeainetes on mul kõik viied ning siiani ei ole ma ühelgi olümpiaadil veel ilma auhinnalise kohata jäänud.
Minu edusammud ei tule mitte kergelt, vaid ikka suure töö tulemusena.
Olen kindel, et mina ei lähe mitte iialgi ära oma kodumaalt, kui, siis ainult õppima või reisima.
Mitte kusagil ei ole parem kui siin, kus on minu vanemad ja sõbrad, siin, kus ma olen sündinud ja üles kasvanud.
Seepärast arvangi, et minu osalemine eesti keele olümpiaadil ei oleks lihtsalt niisama osalemise pärast vaid suure töö tulemus ning on lubamatu, kui minusugune tütarlaps ei saaks sellel teadmisteproovil esikohta!
Ma ei alustanud õppimist vahetult enne olümpiaadi vaid kohe, kui sain teada, et see toimub.
Samas ei ole ma mitte kunagi teinud nii suurt tööd kui selle olümpiaadi ettevalmistamisel.
Olen kindel, et mitte kellelgi teisel osalejal ei ole nii suuri ambitsioone nagu minul ja kunagi tulevikus saan öelda, et minu elu ei olnud asjata elatud elu.
Arvan, et olümpiaadivõit oleks üks olulisemaid etappe minu elus, sest see näitab mitte ainult minu keeletaset, vaid ka minu enesekindlust ja keelelist väljendusoskust, oleks auks minu perekonnale, klassile ja koolile.
Ja mitte kunagi tulevikus ei oleks ükski uks minu ees suletud..... Siinkohal tahan kõigile vene keelt kõnelevatele noortele südamele panna: ärge olge tõrksad eesti keele õppimise suhtes, ärge minge siit Maarjamaalt ära!
Kes siis veel viib meie ühiskonda edasi, kui mitte meie! |
Minust paremat pole (7ec51b33-bc38-4999-9b7f-5ae20c67569b).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Minu nimi on Natalja.
Ma õpin eesti keelt alates lasteaiast.
See keel ei olnud mulle kunagi raske, ei nõudnud ületamatuid pingutusi, vähemalt mitte nii, nagu mu eakaaslastele.
Pärast lasteaeda läksin kooli.
Vanemad valisid mu jaoks keelekümblusklassi.
Algklassides ei rääkinud õpetaja vene keelt üldse, ainult eesti keelt, aga ma sain temast väga hästi aru.
Kuigi enamik mu klassikaaslatest on käinud eestikeelses lasteaias, aga ma ei ole käinud, teadsin ma eesti keelt paremini kui nemad.
Mitte ükski asi ei tundunud mulle raske.
Nüüd õpin ma 9. klassis ja valmistun aktiivselt eksamiteks.
Ärge arvake, see ei ole mitte sugugi kerge.
Alates 1. klassist olen õppinud ka inglise keelt.
Mulle meeldib keeli õppida ja ma omandan neid kergesti, võin inglise keeles julgelt rääkida ja tekste mõista.
Kuid kumbki keel ei prevaleeri minu elus.
Ei sooviks, et nad hakaksid võistlema, mõlemad on olulised.
Paljud minu klassikaaslased on hästi arenenud füüsiliselt: keegi tegeleb jalgpalliga, keegi võimlemisega, keegi tantsimisega, aga minule on see ebasobiv, mul on alati olnud rohkem arenenud keeleoskused ning ka vaimsed võimed.
Seitsmendas klassis kooli 7.-9.
klasside eesti keele olümpiaadil saavutasin teise koha.
Olen tihti käinud erinevatel olümpiaadidel, see ei ole minu jaoks tähtsusetu.
Peaaegu kõikide ainete õpetajad hea meelega saadavad mind olümpiaadidele, kus ma näitan häid tulemusi.
Muuseas, suur osa nendest on eesti keeles.
Ma usun, et ma saan pääseda selle olümpiaadi lõppvooru, sest olen kindel, et suudan.
Ei suudeta siis, kui ei taheta!
Olen väga sihikindel õpilane.
Ma tõesti tahan näidata häid tulemusi sellel olümpiaadil, tahan õigustada minu õpetaja ootusi, tahan, et kool oleks minu üle uhke.
Ma ei oska ette kujutada, kui raske see võib olla, aga ma lihtsalt usun, et see ei ole ületamatu.
Tavaliselt sellistel üritustel ma tahan mitte võita, vaid osaleda, kuid sellelt olümpiaadilt ootan ma võimalikult head tulemust.
Ei minu klassikaaslasel, kes lubas ka osaleda, ega mu konkurentidel ei ole sellist soovi näidata oma teadmisi, kui minul.
Ega ma kogu aeg nii motiveeritud ka ei ole!
Minu parim sõber ütles, et ta ei ole mitte kunagi näinud kedagi nii sellele tööle pühendunud kui mina.
Niisiis, ma usun oma jõusse ja loodan, et minu esimese vooru töö ei jää märkamatuks. |
Minust paremat pole (929bb3ea-3d75-4587-86d8-e72a88e26efe).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Minu motivatsioonikirja eesmärgiks on põhjendada, et olen just see ja mitte mõni teine, kes peab pääsema olümpiaadi lõppvooru oma kooli esindama.
Ma ei ütleks siinjuures midagi halba teiste kandidaatide kohta.
Elan Ida-Virumaal, maakonnas, kuhu eriti ei soovita oma kodu rajada.
Räägitakse, et peale vene keele eesti keelt ei kuulegi.
Mina ei taha loobuda kummagi keele õppimisest.
On kurb, kui ei osata üht ega teist keelt korralikult.
Olen vene rahvuse esindaja, kuid kuulun nende hulka, kes peab Eestimaad oma kodumaaks, armastab seda meeletult ning seob oma tuleviku ainult selle riigiga.
Tunnen suurt huvi nii eesti rahva kui selle kauni keele vastu.
Maast-madalast olen õppinud seda keelt ning saavutanud päris hea taseme.
Loomult olen rõõmsameelne, uudishimulik ning lõppematu energiaga.
Ärge arvake, et olen ideaalne.
Ega nii see küll nüüd pole!
Olen küllaltki kangekaelne ja otsekohene neiu, ütlen alati välja seda, mida mõtlen või millega pole nõus.
Peale kõige muu pean kalliks kodu, perekonda,väärtustan kodukoha kaunist loodust, millest paljud minu eakaaslased ei ole hoolinud.
Ei löönud ma lulli kõik 10 aastat, vaid olen õppinud viitele, osalen aktiivselt koolielus, võtan osa erinevatest olümpiaadidest.
Heameelega õpin võõrkeeli, tegelen spordiga.
Möödunud aastal osalesin essee konkursil ning võitsin reisi Belgiasse, vabariiklikul eesti keele olümpiaadil saavutasin 10.
koha..
Meeldivad saavutused, kuid ega kõik kerge pole olnud.
Praegu töötan Jõhvi Kontserdimajas klienditeenindajana.
See töö annab mulle võimaluse suhelda klientidega nii vene kui eesti keeles ning mis salata, teenida ka vähest taskuraha.
Saan esimese töökogemuse.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei kavatse ma minna tööle, vaid jätkan õpinguid Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis, kus tahan õppida turimi- ja hotelliettevõtlust.
Plaanis on avada oma reisibüroo, mille eesmärgiks on tõsta välismaalaste huvi Eestimaa vastu, tutvustada neile ebatavalisi kohti, milliseid ei ole võimalik leida mitte kuskilt maailmas.
Kes julgeks nüüd öelda, et ma pole tubli?
Vist mitte keegi ... Ja veel!
Minu arvates Ida -Virumaa ei ole võrdne võistluspartner teistele maakondadele, sest minu kodukohas võib tänaval kuulda ikka rohkem vene kui eesti keelt.
Isiklikult olen oma teadmised eesti keelest saanud mitte kodus, vaid ikka koolipingis.
Tahan öelda, et minu näol saate kindlasti väärilise võistleja.
Oleksin tohutult õnnetu, kui ei saadeta kutset lõppvooru. |
Minust paremat pole (98b3cb8a-5467-468f-9246-e19adbb6517c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Kindlasti iga inimene selles suures maailmas arvab, et temast paremat ei ole.
Ja see ongi õige.
Iga inimene on ainulaadne ja teist sellist ei ole olemas.
Kõik inimesed on erinevad ja mina ei jaga neid ei headeks ega halbadeks.
Mõned on parimad ühes konkreetses valdkonnas, mõned teises.
Mitte ükski ei saa olla võitja kõikjal.
Nagu ütleb rahvasuu: "Parem üks varblane pihus kui kümme tuvi katusel".
Rääkides eesti keele olümpiaadist, siis minu arvates pean just mina oma kooli esindama ja mitte keegi teine.
Ega neil kedagi teist polnud võtta?
Selleks on palju põhjusi.
Esiteks eesti keel on minu lemmiktund vaatamata sellele, et õpin vene koolis.
Mina läksin keelekümblusklassi ja see aitab mind tänapäeval väga.
Ilma selleta ei valdaks ma eesti keelt nii hästi.
Üheksandas klassis sooritasin eesti keele eksami väga hea tulemusega, 99 punkti sajast.
Kuna ma elan Eestis, siis pean vabalt valdama eesti keelt.
See on paratamatu.
Imelik, miks seda ei panda tähele.
Ma olen väga vastutustundlik ja valmistun hoolikalt olümpiaadiks.
Olen ka loov ja kreatiivne persoon.
Suvel töötan lastega lastelaagris ja mitte ainult suvel, vaid vahel ka aasta kestel.
Seal ma omandan suurt elukogemust, mida ei saa mitte kuskilt mujalt.
Kui on võimalus, siis osalen erinevates vabatahtlike projektides, et väljendada heasüdamlikkust ning aidata neid, kes seda vajavad.
Õnneks ei ema ega isa ei ole vastu, vaid toetavad mind.
Mitte kumbki neist ei ole ise sellistes projektides osalenud.
Esimest korda aidates vanematel inimestel aknaid pesta, muutus mu arvamus neist.
Ärge kartke neid!
Osalemine sellel olümpiaadil tõstab mu eneseteadvust.
See on suurepärane tunne, kui saad aru, et sina said lõppvooru.
Minu arvates see olümpiaad aitab mind eesti keele mõistmisel.
Isegi kirjutades seda kirja ma harjutan oma eesti keelt ja see on hea.
Võib-olla lõppvooru ülesannete täitmine valmistab mind eksamiks ette.
Minu unistus on mõista eesti keele grammatikat ja vabalt rääkida eesti keeles, sest ma näen oma tulevikku just Eestis.
Kahjuks mul ei ole eestlastest sõpru, kellega ma saaks oma eesti keelt harjutada, et erinevates situatsioonides ebakindlust mitte tunda.
Eelmisel aastal ma ka tahtsin osaleda sellel olümpiaadil ja kirjutasin artikli, kuid ei jõudnud seda ära saata.
Ma väga loodan, et sellel aastal ma saan hea koha, sest ma ei oleks kandideerinud kui ei tahaks võita.
Sellega tõstan ma ka kooli reitungut ja minu eesti keele õpetaja on uhke minu üle! |
Mõtteid loetust (e92441d3-501c-4e6e-88c4-5bc348f78a2b).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ene Mihkelsoni Katkuhaud (2007) on mitmekesine ja väga huvitav romaan, mis kujutab ühe eesti naise tuntud elujärge.
Kõne all olev naine ei ole mitte ainult romaani peategelane vaid ka teose jutustaja.
On teadmata, kui vana ta on, kuid arvatavasti umbes 50aastane.
Kuna romaani jutustaja ei räägi oma east ega välimusest, ongi võib-olla tähtsam tunda rohkem huvi peategelase tunnete ja tegude kui tema välise kuju vastu.
Raamatu alguses uurib naine Tallinna ajalooarhiivihoone ürikuid ja toimikuid.
Eriti huvitavad teda seosed eri seisuste vahel, saksa vallaslapsed ning vallakohtu protokollid.
Naine ütleb, et ta "ei otsi konkreeltselt midagi", kuid lugedes on võmalik panna tähele, et peategelane uurib oma sugupuud.
Kuna naiselt puuduvad isa ja ema, on ta täisealiseks saanud oma kasuema Kaata kaitse all.
Kaata on iseloomult väga keeruline.
Peategelane arvab, et Kaatal on "fenomenaalne võime esitada mis tahes fakte kui iseenda poolt kogeduid".
Naine ei loota oma kasuema juttude peale, pärast mida ta ei usu mitte kedagi teist inimest.
"Mälestused on tellimistöö", ütleb naine.
Lisaks kirjutatud ajaloole kasutab Katkuhaud romaani peategelane oma uurimistöös ära inimeste unenägusid.
Peategelane on sel arvamusel, et unenäöd on alateadvuse eraldamatu osa.
Alateadvuses asub palju ammu unustatud asju ja kui meie unenägude tekke põhjused lahti võtame, teame midagi erilist oma või teise tähelepanu- ja vastuvõtuvõimest.
See, et jutustaja nii uni- kui ka esemeline maailm isekeskis segunevad, on Mihkelsoni raamatu kõige huvitavam omadus.
Romaani olukorrades pole üldse mitte midagi võimatu - tubade seinad kaovad ja inimesed saavad loomadeks.
Ene Mihkelsoni kirjutusviis on selles romaanis võrratu.
Jutustaja maailmas nõrisevad kõige erinevamad valgused, värvid, tunded ja isegi lõhnad.
Paiguti on jutustamine nii üksikasjalik, et lugedes tuleb meelde, et romaan polekski mitte raamat vaid miski film.
Nii visuaalne on selle teose tekst, et lugeja peaagu unustab, mis ta tollal hetkel teeb.
Soome lugejale Katkuhaud romaani lugemine pole kõige kergem kogemus.
Raamatu laused on väga mitmetähenduslikud, pärast mida igaühest sõnast oleks vaja aru saada.
Kuigi lugemistöö on raske (ja aeglane!), on see ikkagi kogemise vääriv.
Romaan sisaldab arukaid mõtteid inimeste elust; nende väärtustest ja kirgedest nii nüudsel kui ka universaalsel ajal.
Isiklikult mulle meeltib Ene Mihkelsoni raamat väga ja kohe kui ma ju oskan eesti keelt rohkem tõlkida, kavatsen selle romaani kindlasti lõpuni lugeda! |
Nimed marmortahvlil (3ca15e3d-a2a7-44f1-85e2-003c2e67b7c5).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Albert Kivikas Nimed marmortahvlil "Nimed marmortahvlil" on romaan, mis tugineb tegelikult asetleidnule.
See kirjeldab Eestit Vabadussõja ajal.
Vaadates filmi, ma olin väga vaimustatud.
Lisaks sellele, et film oli tehtud väga professionaalselt, see on ka väga emotsionaalne.
Mis mulle kõige rohkem meeldis oli see, et filmis ei olnud näidatud, et üks rahvus on paha ja mingi teine on hea!
Põhiidee oli oma Isamaa armastamises ja kaitsmises.
Ma arvan, et romaani autor A. Kivikas väljendas seda väga hästi.
See, kuidas peategelane Henn Ahas püüab otsustada, kumma poolel on tema: kas "puneste" või rahvuslaste.
Ja lõppuks teeb otsuse, mis erineb tema isa ja venna omast, ja läheb sõdima koos oma klassivendadega.
See, ma arvan, on väga vapper otsus, kui arvestada seda, et ta võiks jääda ka erapooletuks ja lihtsalt minna tagasi koju oma vanemate juurde.
Muidigi ükski romaan ei saa olla ilma armastuseta.
Henni armsam Marta ja tema onu on sammuti rahvuslased, kuid onu saab surma ja Marta jääb üksi.
No aga loomulikult Henn leiab üles oma armsama ja nad astuvad teel kodu poole, mis nende jaoks on nüüd Tartu.
Minu meelest on see romaan autobiograafiline.
Mitte ainult minu meelest, seda on küll teada.
Siin on nä palju emotsioone ja valu.
Valu sellest, et kodumaa jäi teise riigi võimu ala ja sellest, et nii paljud noored poisid, kes oleksid võinud veel elada ja elada, ei näe enam päikesevalgust.
Kuid nende järeltulijad mäletavad neid ja tänavad selle eest, et nad võitlesid oma Isamaa eest. |
Nimed marmortahvlil (6a600bd1-214e-4992-9a92-a88f8b8de7a1).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Essee "Nimed marmortahvlil" Tänapäeval tehakse väga palju filme, nii et igaüks saab valida enda maitse järgi, mida tal tasub vaadata.
Kuid tundub küll, et enamik filmidest tehakse kindla vaatajaskonna jaoks.
Väga vähe on neid filme, mida saaksid vaadata kõik, sõltumata vanusest, huvidest ja teistest teguritest.
Ma arvan, et "Nimed marmortahvlil" kuulub just viimaste hulka.
Peaaegu igaüks leiab selles filmis midagi enda jaoks, ta on väga mitmekülgne.
Filmis on kõik: ilus armastuslugu, tõeline sõprus, tolle aja poliitiline olukord, sõjalahingud.
Filmi jooksul saab nalja ja vahel on ka väga kurb või isegi hirmus.
Selliseid linastuseid nägu "Nimed marmortahvlil" on vaja, sest just selline film paneb meid mõtlema ajaloost, rahvuslikust uhkusest ja ühtsusest.
tahaks loota, et see film ei jätta ükskõikseks noori.
Ning need noormehed, kes püüavad kooliga sõjaväe kohustusest kõrvale hiilida, esitaksid endale küsimuse: "Kes tänapäeva Eesti eest võitlema läheb, kui meie kodumaad mingi oht ähvardab?
" ja näinud filmi põhjal ikka õige vastuse leiavad... On näha, et tänapäeva noored ei tunne erilist huvi ajaloo vastu.
Samas loodan, et seni põhikooli kohustusliku kirjanduse nimekirja kuulunud A. Kivikase romaan, saab pärast näinud filmi õppurite lemmikteoseks.
Võib-olla film tekitab neis soovi seda raamatut läbi lugeda, et oma ajalugu paremini tundma õppida.
Vähemalt mul oli seda filmi huvitav vaadata ja mis kõige tähtsam ta pani mind paljude asjade üle mõelda.
Eriti põnev oli jalgida tegelaste karaktereid.
Filmis oli näidatud palju erinevaid inimtüüpe: vapraid ja argpükse, rahulikke ja külmaverelisi.
Meie silmades muutusid koolipoisid meesteks.
Mind ei jatnud külmaks Marta ja Ahase kaunis armastuslugu, väga hea muusika ja tegelaste oskuslik näitemäng.
Mulle jai kõige rohkem meelde emotsionaalne moment, kus Ahas seisis akna taga, vaatles oma vanemaid ja pidi tegema vist ühe oma elu raskeima otsuse.
Eestlased sõdivad venelastega ... minu vanemad on rahvusest venelased, mina olen sündinud ja elanud Eestis, see on mu kodumaa.
See film tekitas mus veel korra küsimuse selle kohta, et kes ma ma siis rohkem olen, kas eestlane või venelane ja kus on mu isamaa?
Mõeldes sellele küsimusele hakkas mul isegi hirm.
Me oleme kõik ju inimesed, sõltumata rahvusest ja tahame kõik ühte vabadust ja "selget taevast".
Miks siis tekivad sõjad, arusaamatus ja olukord, kus inimene siin ja seal on "oma" ja samal ajal "võõras".
Kas siis on "Nimed marmortahvlil" üks hea film?
Igaühel on oma arvamus selle kohta.
Seda ma ei tea.
Minu jaoks "hea film" ei ole see film, mis kõigile meeldib, või veel midagi sarnast, vaid see, mis paneb mõtlema, tekkitab küsimusi ja vaidlusi.
Hea on see mis ei jatta meid ükskõikseks. |
Noor olla on tänapäeval mõnus kuid ka keeruline (125982a0-8342-4e72-9e59-11031078d519).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ühest küljest on kaasaegsed noored tõelised õnneseened.
Kiiresti arenev ühiskond muretseb selle eest, et noortel oleks vabadus ja palju võimalusi valida seda, millega nad tõesti tahavad tegeleda.
Ja need ei ole ainult ilusad sõnad - praegu on meil kõik võimalused oma unistused ellu viia.
Kui keegi tahab näiteks kuhugi sõita, siis on piisavalt võimalusi leida Internetist sobiv projekt, mille kaudu saab seda teha.
Kaasaegsetel noortel on ka palju õigusi - kõik sovijad saavad ise osaleda oma riigi ja ühiskonna elus.
On ka niisugune arvamus, et praegused noored kasvavad lapsepõlvest kiiresti välja ja iseloomult on nad iseseisvamad ja vanematest sõltumatumad.
Seepärast on meie ühiskonnas suhtumine noortesse väga liberaalne, mitte keegi ei piira meie vabadust.
Vanemad inimesed annavad meile rohkem õigust valida ise, kui et sunnivad meid midagi tegema.
Kahjuks on meie elus kõikidel asjadel ka teine pool, mis ei ole kuigi meeldiv.
Esiteks, kui inimesel on palju õigusi, siis on temal ka palju kohustusi.
Praegusest noorest oodatakse liiga palju.
Meie koolis oli hiljuti vestlus ühe külalisega.
See naine näitas meile presentatsiooni, milles peale muu oli ka kaasaegse noore kirjeldus.
Niisugune portree, mis näitas, milline peaks olema kaasaegne koolilõpetaja, kuidas ta peaks käituma ning mida temast oodatakse ja nõutakse.
Meile näidatud kuju oli igast küljest nii ideaalne, et ma kahtlen, et niisugused inimesed kuskil eksisteerivad.
Muidugi, iga inimene peab püüdma end täiuslikumaks teha, aga kirjeldatud omadused olid lihtsalt saavutamatud.
Teiseks, noorus on niisugune aeg, mil täiskasvanud ei suhtu veel sinusse tõsiselt.
Selline vastuolu on noortele natuke raske ja mõistetamatu, sest käituma ja mõtlema peaks juba täiskasvanute tasemel, aga vanematepoolne suhtumine nooresse inimesesse on veel nagu lapsesse.
Kolmandaks, lai valik elus ja suur vabadus tähendavad, et noor inimene ise vastutab enda ja oma elu eest.
Aga kui on palju võimalusi, siis tehakse ka palju vigu, sest noorusel ei ole veel piisavalt elukogemusi, et vigu vältida.
Vigu on ka erinevaid.
Mõned vead saavad imada noort inimest ka väga raskesse ja ohtlikku olukorda.
Seda on hästi näha Sass Henno raamatust "Mina olin siin".
Peategelane Rass on iseloomult väga südamlik ja truu inimene, ta unistab armastusest ja heast perest.
Nähtavasti saab Rass aru, mida ta tahab, aga temal ei ole kogemusi, et aru saada, kuidas seda saavutada.
Seepärast teeb ta jälle ja jälle vigu, mis laostavad teda.
Õnneks suudab noormees peatuda enne, kui on liiga hilja.
Kahjuks ei ole paljud noored võimelised seda tegema.
Seepärast on meie riigis ja isegi maailmas kuritegevus - noored ei saa aru, mis on elus tõesti oluline ja lähevad päris sassi.
Ma ei tea täpselt, kelle süü see on - kas noorte, kes ei taha mõtelda oma tegevustest, või vanemate inimeste viga nende demokraatliku suhtumisega noortesse.
Aga arvan, et kõik on osaliselt süüdi.
Kahjuks on paljudel inimestel täiesti ükskõik, et nende suhtumine teistesse inimestesse ning oma elusse saab maailma muuta.
Ükskõiksus on meie ühiskonna peaprobleem, mille tõttu tekivad kõik teised.
Kõigepealt me peame võitlema ükskõiksusega.
Noor olla on tänapäeval nii mõnus, kuid ka keeruline, sest kõik me oleme inimesed, aga inimesed eksivad tihti.
On vaja enda eest ja oma tegevuste eest vastutada, sest iga inimene on oma õnne sepp. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (0e2cbdcb-ae93-4665-b52c-f46ed6619f4d).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | "Mitte keegi ei saa minust aru, keegi ei küsi ka, mida mina tahan ... Ma tahan magada.
Minge te kõik pe... pekki!
"krigistas Mirja läbi hammaste ja lõi paukudes oma toaukse kinni, komberdas voodisse ja jäi kõhuli lamama.
Pisarad voolasid ta silmist ja mõttes trummeldas vaid üks tunne- enesehaletsus.
"Miks kõik ütlevad, et nad armastavad mind, aga miks mina ei tunne seda, et nad armastavad?
Miks?
" Kui sageli kaebavad noored, et vanemad on neid oma nõuannetega ära tüüdanud!
See oli, on ja jääb nii seetõttu, et vanematel on vaieldamatu eelis - nende elukogemus.
Kõik vanemad on omamoodi uhked oma laste üle, kuid kipuvad "kasvatama" ja manitsema ning nendepoolne kriitika ei tundu alati motiveeriv.
Samas on vanematelt tulnud juhised NENDE elukogemus ja kellegi teise õpetuse järgi elades ei üritagi noored lõppude lõpuks oma nappe kogemusi kasutada.
Noor olla on ikka olnud keeruline, ent meie, 21. sajandi alguse põlvkond, tunneme lisaks ühiskonna survele ka survet meedia poolt... Seetõttu on noortel tekkinud ebatõepärane stereotüüp «ilusa lihtsa elu kohta».
Unistatakse lõpetada kool, astuda ülikooli, leida tulevikus hästi tasustatud töö, kuid kas see kõik täitub?
Kahjuks ei ole meil sellist usku homsesse päeva, nagu oli meie vanemate põlvkonnal.
Nii ongi kõigil oma salajased mured, mis lumepallina kasvavad.
Ebakindlus tuleviku suhtes tekitab ja süvendab stressi ning mõjub laastavalt inimsuhetele.
"Noor olla on tänapäeval nii keeruline" - see teema tundus mulle väga tihedalt seotud Marje Ernitsa noorsooromaaniga "Hei, Dima!
". Teoses leiavad kajastamist kõige levinumad noorte hingeprobleemid: armastus, üksindus, tunnete virvarr.
Lisaks peategelaste erinev rahvuslik taust, elustiil, sõbrad ning kõik see põhjustab sageli noorte vahelist mittemõistmist.
Kui lugesin raamatut, lausa hingasin ühes rütmis peategelastega, elasin neile kaasa ja hoidsin pöialt.
Lootsin nii väga raamatu lõpus teada saada, kuidas nende suhted edasi arenevad... Peategelased Mirja ja Dima on kaks täiesti erinevat inimest, erineva iseloomu ja käitumisega.
. ..
"Mirja laskis veel üle keha voolata ja mõtles läinud päevast, tegelikult küll ainult õhtust ja täpsemalt Dimast.
Poiss meeldis talle, aga ta ei teadnud miks"... On ju kõigile teada, et erinevad poolused tõmbuvad.
Minu ja mulle tundub, et ka autori arvates on selle romaani põhiideeks näidata, kuidas igas mõttes erinevad inimesed tihti leiavad üksteist, imestades ka ise neid vallanud kummaliste tundmuste üle.
Üllatutakse, kui ligitõmbav ning senistest erinev võib olla uus suhe.
Nii läheb Dimagi kõigest hoolimata raamatu lõpus linna lootuses Mirja üles otsida, teadmata, mis juhtunud on, aimamata, mis toimuma saab.
Kui nüüd mõttekäik inimsuhetele ja armastusele läks, tahaksin siinkohal arutleda armastusega kaasnevate probleemide üle.
Kus iganes jutt noortele läheb, kõneldakse ka armastusest, sest millal siis veel, kui mitte nooruses mõlgutatakse nii sageli mõtteid armastusest.
Mirja ja Dima siirast armastust on teoses põnev jälgida.
Jälgida nende elamusi, tundeid, suhtumist teineteisesse.
Kui inimene on armunud, on tema käitumist kõrvalt vaadata isegi veidi naljakas.
Püütakse iga hinna eest taas kohtuda inimesega, kes meeldib, tuues põhjuseks erinevaid ettekäändeid.
Armunud Dimagi püüdis selleks, et näha Mirjat, kas kogemata või mitte, jätta oma asju Mirja tuppa.
Peaasi, et avaneks võimalus Mirjale järgmine kord külla minna.
Nagu kõik armunud noored, püüdsid ka Mirja ja Dima oma tundeid peita.
Ent süda oli armastust täis ja emotsioonid laes... Kõik see on tore, aga... Kas armastus tekitab vaid häid emotsioone?
Ning kuigi armastus peaks olema võime ja soov lasta armastatud inimesel olla tema ise, sunnivad muutlikud mõtted ja tunded fantaseerima hoopis muust.
"Haige, mõtles Mirja ärevusse sattudes, siis ta ehk ei käinudki Svetaga ujumas?
Või käis?
Ja seepärast haige ongi?
Uus informatsioon lõi Mirja mõttekäigud segi.
Mirjat haaras taas paanikahoog ja ta tundis end kui liiva visatu... ". Nii hakkabki ühele poolele tunduma, et ainult tema armastab tõeliselt ja teeb samme täisväärtusliku suhte poole, ise seejuures vastuarmastust saamata.
Sellest peale hakkavad Mirja ja Dima teineteist vähem usaldama.
Nende tundeid ähvardab jahtumine.
Mis tuleb pärast?
Hingehaavad ja üksindus?
". ..
Vihaselt klõpsas Mirja ukselingi luku alla ja keeras muusika tugevaks.
Nii oli tal vähemalt tunne, et polnud üksi.
Linnas olid autod ja trollid, palju rahvast ja igasugu hääli- kõik see kokku lõi turvatunde.
See oli nagu muusika, muusika, mida ta kuulis iga päev enda ümber ja sees, aga siin oli ta ümber vaid tühjus.
Tühjuses nimega üksindus näis aga inimlapse eluolu eriti kohutav- polnud millelegi toetuda ega kellestki kinni haarata... " Kirjanik osutab raamatus palju tähelepanu üksinduse teemale.
Arvan, et see on kindla tagamõttega, sest tänapäeval kardavad noored üksindust rohkem kui midagi muud, näiteks sõda.
Hiljuti sattus mu kätte ajaleht, milles oli küsitlus üksinduse kohta.
Statistika järgi kannatab üle 70% inimestest üksinduse all ning need on valdavalt noored inimesed vanuses kuni 30 eluaastat.
Arvan, et autor tegi õigesti, puudutades romaanis üksinduse teemat.
Marje Ernits kirjeldab tegelaste läbielamisi, hingeseisundit ja käitumist.
Üksindus on valulik protsess, millega tihti kaasnevad pisarad ning mis närib sind seestpoolt.
See on aeg, mil rohkem kui iialgi varem, vajad kellegi abi, vajad enda kõrvale usaldavat inimest.
Mirja ainukeseks sõbraks rasketel hetkedel on muusika.
Ainult muusika põhja keeramine tekitab turvatunde ning loob illusiooni, et üksindus taandub.
Dima seevastu eelistab vaikust ja tegevusetult voodis lamamist.
Noorel on üksindusest keeruline läbi murda, kuigi olen lugenud mõtet, et vahel on isegi parem üksinda olla, et mõelda läbi kõik, mis muret teeb.
Keegi, kes ei räägiks palju, vaid annaks sulle jõudu lihtsalt oma juuresolekuga, on kõik, mida vajad.
Selleks, et üksindusest pääseda, peab olema ka usku iseendasse.
Algul on vaja iseendale tõestada, et saad sellest läbi murda, pärast aga sind ümbritsevatele inimestele.
Jättes üksinduse teema, tahaksin puudutada üht levinud probleemi, mida kohtab aegajalt ka trükimeedias - alaealised võõraste dokumentidega ööklubides.... "Jube palju alaealisi klubis ja valedokumentidega kõik"... Romaanis pole sellele teemale küll palju tähelepanu pööratud, ent kõigile on teada, et tänapäeval katsub üha rohkem alaealisi ööklubidesse sisse pääseda valedokumentidega.
Minu tutvusringkonna alaealised, kes sel moel ennast ööklubidesse sisse pressivad, ei tule sealt peaaegu kunagi kainetena tagasi, nii et vale oleks selline teguviis päris ilma karistuseta jätta.
Romaanis ilmneb erinevus tänapäeva eluga, sest politsei püüab petturid kinni.
". ..
aga nüüd tuleb kõigil jama," seletas sõbranna Mirjale.
Alates novembrist 2010 ei ole meie riigis alaealisele oma dokumendi andmine ööklubisse pääsemiseks ega selle dokumendi esitamine alaealise poolt ööklubi töötajatele enam süütegu.
Mul on alati ebameeldiv vaadata fotosid ööklubidest, kus alaealised, alkoholiklaasid käes, rõõmsalt kaamerasse lehvitavad.
Kas Riigikohtu kriminaalkolleegium arvab, et nüüd hakatakse vähem valedokumente kasutama?
Mina nii küll ei arva.
Enne valesti rakendatud paragrahv 349 annab noortele justkui enam vabadust.
Aga kas selline vabadus on vajalik?
Hakatakse veelgi enam proovima ööklubidesse sisse saada, sest teatakse une pealt, et see pole kuritegu.
Ja ega turvamehedki ei saa midagi teha, kuna seadus ei luba kutsuda politseid ja valedokumentidega alaealisi politseijaoskonda viia.
Sealt edasi on vaid üks samm tõsiste õnnetusteni... "Jah!
Tegelikult kah... ja veel!
Üks vene poiss lasti seal eile õhtul maha!
" lisas Miku sõber... Kahjuks selliseid juhtumeid esineb ja mitte vähe.
Noormehed lähevad ööklubisse, joovad ennast täis ja hakkavad siis superkangelasi mängima.
Purjus noormehed tahavad sageli neidude ees demonstreerida, kui tugevad nad on.
Tühjast tekivad konfliktid, tagajärjeks on kaklused, mis võivad lõppeda vigastustega ning mõnikord vägagi traagiliselt.
Aga mitte ainult noormehed, tütarlapsedki pole enam erandiks.
Nad on mõnikord agressiivsemadki.
Kurb on, et kakluste puhul jäädakse passiivselt pealt vaatama, nagu oldaks tsirkuses või teatris.
Olen ka ise mitu korda näinud tänaval kaklusi, aga vaadata ma ei suuda - süda hakkab pekslema ja ma lahkun.
Pöördudes tagasi võltsdokumentide teema juurde, tahaksin rõhutada, et valedokumentide kasutamise seaduse tühistamisega on tehtud suur viga.
Kuigi täiskasvanud peaksid seaduse sunnitagi aru saama, et dokumentide "laenamine" alaealisele on vale.
Tänapäeva keerulises maailmas moodustavad erilise riskirühma minu arvates need noored, kes ei käi üheski trennis ega huvitu õigupoolest millestki.
Nad ei tea, mida oma eluga peale hakata ning pärast koolitunde kaovad kuhugi lähima nurga taha suitsu tegema.
Teised neist ainult olesklevad hommikust hilisööni või tarbivad virtuaalreaalsust.
Sageli ei jõua nad põhikooli lõputunnistuseni.
Tihti sattutakse noortekampadesse ning sealt edasi organiseeritud kuritegevusse.
Neil on tunne, justkui neist midagi ei sõltu.
Näidates, kui täiskasvanud nad on, alustatakse liiga vara intiimsuhteid, hakatakse alkoholi tarbima ja narkootikume proovima - need on levinumad teguviisid.
On ka palju noori, keda vanemad üle mõistuse hellitavad, mille tulemusena hakkab "laps" kamandama vanemaid ja nõudma neilt kõike, mida tahab, vaatamata sellele, kas vanematel on raha või ei.
Minu meelest peaks iga noor esitama endale küsimuse: mida head ja kasulikku olen oma elus seni korda saatnud ?
Arvan, et paljudel jääks sellele küsimusele vastus leidmata.
Sageli sattuvad noored kuritegudesse tahtmatult.
Televisioonile ja internetile toetudes võib tuua üsna palju näiteid.
Jäädakse kadunuks, sattutakse liiklusavariidesse, lisaks õnnetused tulirelvadega, uppumissurmad, ohud internetis.
Kui palju selliseid uudiseid kohtame iga päev?
Kas keegi sooviks veel vastu vaielda väitele, et noor olla on keeruline?
Nii väga tahakse noortele südamele panna järgmist: olge ettevaatlikud, mõelge peaga, hoolige endast ja teistest.
Siis on lootust, nagu on veel lootust "Hei, Dima!
" peategelastel Mirjal ja Dimal.
Elukoht: Pärnu |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (765a4fa6-d199-44a8-bf45-d5405012a791).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Noorus... See on suurte lootuste, unistuste ja suurejooneliste projektide aeg.
Aeg, kui oled kindel selles, et iga uus päev toob sulle palju väljakutseid ja meeldivaid üllatusi.
Noorus on armastuse aeg.
Armastuse, mis on siiras, truu, kirglik ja hull.
Noorus on aeg, kui kuuled sõnu "Ma armastan sind igavesti, kuni hingan" ja sa usud seda ning sinu näole ei ilmu sarkastiline naeratus.
Ainult nooruses me näeme igas naeratavas inimeses sõpra.
Kui palju luuletusi ja laule on pühendatud noorusele!
On pühendatud vaatamata sellele, et nimelt nooruses teeme kõige absurdsemaid ja hoolimatumaid tegusid.
Kogu inimkonna ajaloos on noored olnud alati nagu lootuste sümbolid.
Noorte õlgadele pandi ja pannakse reformide ideed ja uute alguste koormus.
Just noored põlvkonnad peavad hävitama vanu reegleid, sihtasutusi, mis ei too kasu ja ei tööta enam tänapäeval, peavad parandama oma vanemate vigu.
Ja seda sageli ühiskonna täieliku vastuseisu foonil.
Hoolimata sellest, et teaduse ja kõrgtehnoloogia areng viib meid tsivilisatsiooni teel edasi, noorte olukord ei parane ja saab hoopis üha rohkem ja rohkem kannatada.
Narkomaania, alkoholism ja kõlvatus teeb seda, et HIV-i nakatunute arv kasvab katastroofiliselt kiire tempoga.
Iga päev võtab noorte inimeste seast ära tugevaid, ilusaid ja andekaid inimesi, kes saaksid tuua valgust ja rõõmu teistele, teenida oma riiki ja rahvast.
Kuid paljud noored ei kujuta oma tulevikku ette, ei näe oma ülesannet selles elus!
Aga võib-olla nad lihtsalt ei taha... Traditsioonide unustamine ja moraalsete põhimõtete hooletussejätmine tähendavad, et tulevikus ootavad meid ees rasked tagajärjed kogu inimkonna jaoks.
Vanemaid ei austata, armastus on tühi sõnakõlks... Jah, seda on hirmus kuulata.
Just niimoodi mõtlevad kahjuks paljud tänapäeva noored.
NOORED, kellel on palju jõudu ja eluenergiat, mida sageli kulutatakse otstarbetult.
Noored, kes peaksid olema nagu valgusekiired hallides päevades.
Mis on selle olukorra põhjus?
Jaan Tangsoo raamatus "Hanejaht" kujutatakse minu arvates mitte ainul tänapäeva noorte reaalset olukorda, vaid näidatakse ka probleemide põhjusi.
Selle teose süžee on päris lihtne.
Rikka ärimehe poeg sattub narkodiilerite kätte.
Teda pannakse nõela otsa eesmärgiga võtta tema isa rahakotist nii palju raha kui on võimalik.
Kurjategijad ei eksinud ,ohver ei osanud vastu panna ja sattus meelitajate lõksu.
Ja "söödaks" sai noore ja kogemusteta noormehe jaoks tüdruk Pille, kes kutsus teda Peterburi reisile.
Kui unustada esimeste lehekülgede sisu ära, on väga raske aru saada, kuidas võis see noormees nõustuda sellise seiklusliku reisiga praktiliselt tundmatu neiuga.
Aga... "Mu vanamees on täielik topis!
" Milline ebameeldiv märkus inimese kohta, kuid siin on juttu isast, kõige lähedasemast inimesest.
Niisugune mittestandardne algus häirib ja tekitab lihtsalt segadust.
"Ma tean, et mul on isa olemas.
Ma elan temaga ühes ja sessamas majas, aga samal ajal on ta minust kaugemal, kui mõni samblavärvi marsielanik... " Siin ilmneb mitte ainult agressioon... Siin mängib kurbus, pahameel ja pettumus.
Kui lugesin esimest lauset esimest korda ,oli minu peas vihase, kontrollimatu teismelise kuju, kellele ei ostetud uut elektrikitarri või rula.
Mida rohkem ma lugesin tema ülestunnistusi, seda enam tundsin talle kaasa.
See on väga kurb lugu... Pärast ema surma kaotas poiss automaatselt ka isa.
Mul on kahju sellest isast, kes sulgus oma leinas.
Ta jookseb ja ei tea kuhu.
Tema ainuke eesmärk on teha karjääri.
Aga hinges on tühjus... Ta jäi üksi oma hädaga ja kaotas pikkamööda poja.
"Ma tahaksin temaga rääkida.
Tahaksin, et mul oleks normaalne isa, kellega oleks võimalik vahel kas või loragi ajada või malet mängida või siis ükspuha mida teha... " Arvan, et kõik vanemad, eriti need, kes on edukad karjääris, peaksid selle raamatu läbi lugema ja oma elu analüüsima.
- Räägime hiljem.
- Õhtul, poiss... - Tõesti ei ole aega... - Saan aru, mul on kiire.
Kui teie jutt lapsega näeb välja samamoodi, siis on vaja midagi muuta, kuni pole hilja.
Vastasel korral ei ole mõtet imestada, kuidas teie poeg või tütar võis langeda narkomaanide, alkohoolikute ja petturite küüsi.
Psühholoogide andmetel tajuvad noorukid palju teravamalt ümbritsevat tegelikkust kõigis tema ilmingutes.
Sellega on raske vaielda.
Niisugune mõiste nagu "puberteet" on kindlalt juurdunud meie mõtetes.
Me võime targa näoga kasutada psühholoogilisi mõisteid, rääkida tänapäeva noorukite probleemidest, aga kui me tuleme koju, siis me ei märka, et meie lapsel on vaja meiega rääkida, et tema silmades on pisarad.
Kui lapsed ei leia oma vanematelt abi, siis avavad nad tahtmatult oma elus ukse niisugustele nagu Pille ja Dan.
Selle raamatu peategelane jutustab oma lugu endast ja ei avalda oma nime.
Mugavuse pärast hakkame teda nimetama lihtsalt "TEMA".
Ainuke asi, mis tõesti rõõmustab, kui loed seda raamatut, on see, et kõik läbielamised ei läinud selle noormehe jaoks asjata ja kasutult.
TA teeb õigeid järeldusi, TA mõistab nende probleemide põhjust... Kergeusklikkust... Jah... Mõnikord tahaksid nii väga kellegagi rääkida oma muredest, nutta rätikusse... Ja kui tähtis on, et sellisel hetkel on sinu kõrval inimene, kes oskab sind kuulata ja mõista.
Kui ohtlikud on need minutid, kui on tunne, et oled valmis avama oma hinge igaühele, keda kohtad tänaval, et oleks ainult kergem hingata... Selline hetkeline nõrkus võib muutuda tragöödiaks.
TA riidles oma tüdrukuga, TEMA isal ei ole kunagi piisavalt aega, et isegi rääkida pojaga.
Ta muutub lihtsaks saagiks petturitele ning tuleb Peterburi reisilt juba narkomaanina.
Ma ei tee aktsente füüsiliste ja moraalsete kannatuste kohta, ma ei hakka arutlema sellest, kui lihtne on kaotada inimese nägu mõne nädala jooksul.
Need on narkootikumide tarbimise tagajärjed.
"Narkomaan" kõlab nagu otsus, millele inimene ise alla kirjutab ja oma elule kriipsu peale tõmbab.
Minu jaoks pakub suuremat huvi selle ülestunnistuse teine osa.
Nimetaksin seda "taassünniks".
Ühe ebaõnnestunud varguse ajal murdis TA jalaluu, mille kohta TA ise arvab, et see oli " kõige parem asi, mis temaga uimaste kuude jooksul üldse oli sündinud".
TEMA isa sai lõpuks teada oma poja hädast.
"Paps" otsustab saata TEDA külla vanaisa juurde.
Kui ausalt öelda, ma ei kujuta ette, kuidas isa ei saanud aru varem, mis pojaga toimub.
"Olen kodust juba nii palju asju minema tassinud, et ta oli nende puudumist kindla peale märganud.
" Kui ta ikkagi märkas samade asjade puudumist, miks ta ei proovinud situatsiooni välja selgitada!
?
Muidugi, kui teie kodust hakkavad asjad kaduma, on see tõsine põhjus muretsemiseks.
Ja see on normaalne reaktsioon iga inimese puhul.
Kui romaani alguses näeme inimest, kes on väga materiaalne, siis tekib küsimus: Kas inimene, kelle põhimõte on raha, võiks niimoodi käituda selles olukorras?
See katkend kinnitab seda, et peategelase isa on väga õnnetu inimene.
Ta on nii suletud reaalsuse ees, et lihtsalt ei taha mõelda, ei taha uskuda, et tema pojaga toimub midagi halba.
Tema ükskõiksus on nagu kaitsereaktsioon, mis aitab alguses mitte märgata probleeme ega anda võimalust neid lahendada.
Vaatamata rasketele kannatustele, nii vaimsetele kui füüsilistele, kontrollimatule soovile põgeneda linna ja saada järjekordne annus, ime toimub.
Algab aeglane, mitte ainult laastatud keha, vaid ka tuhandete lukkudega suletud hinge taastumine.
Aga mis on põhjus?
Puhas maaõhk, ilus loodus või kodupiim?
Võib-olla need faktorid mängisid ka tähtsaid rolle.
Kuid peamine asi on see, et selle noormehe ellu ilmus inimene, keda ta võis täiesti usaldada.
"Nii imelik kui see ka pole,oli kõige nende vaevuste ajal mu kõige suurem tugi vanaisa.
Ta ei saanud küll midagi teha, mind aidata ega mult peavalusid ära võtta, agaTA OLI ALATI LÄHEDUSES, tal oli minu jaoks aega... tal pole kunagi kiiret nagu papsil.
" "Ma kinkisin talle oma usalduse,sest mul ei jäänud muud üle.
Vanaisa tegi minu suhtes täpselt sedasama ja olgu ma neetud, kui peaksin tema usaldust kunagi kuritarvitama.
" "Ma poleks uskunud, et võin ühegi inimesega enam nii usalduslikku vahekorda sattuda, aga näe - polnudki palju vaja... " Jah, tõesti!
Mida on veel vaja?
Olla tähelepanelikum, hoolivam üksteise suhtes.
Aga nii raske on jälgida neid lihtsaid põhimõtteid, kui armastus on asendunud seksiga, kui esikohal on karjäär, kui inimese elu ei ole väärt pennigi.
"Ära karda vaenlast, sest kõige hullem asi, mis ta võib sulle teha, on sind ära tappa.
Ära karda sõpra, sest kõige hullem asi, mis ta sulle teha võib, on sind reeta.
Kuid karda ükskõikseid inimesi, sest just nende vaikival nõusolekul toimuvad kõik reetmised ja tapmised.
" Kui saad teada sõprade reetmisest, kui mõistad, et armastatud inimene on sinu kõrval ainult raha pärast, siis tuleb pettumus ja oht, et sina saad samasuguseks ükskõikseks.
Meie elus on nii palju asju, mis näevad ilusad välja, aga sees on surm.
Ei ole kogemust, ei ole varasemat kokkupuudet ja soontes keeb noor veri, seiklusejanu, mida toidab nooruslik maksimalism.
Ja ei ole kedagi, kes oleks toeks.
Minu meelest on tänapäeva noorte olukord eriti raske sellepärast, et me peame elama täieliku ükskõiksuse õhkkonnas.
Pereväärtused taanduvad tagaplaanile ning igavesti kiirustavate emade ja isade tüüp on muutumas põhiliseks.
Kui vaatame ringi, siis näeme, et on väga palju ühe vanemaga peresid.
Minu klassis on suur osa selliseid.
Ja see on ebanormaalne olukord!
Inimesed lähevad lahku, aga mõtlevad ainult endale, mitte laste heaolule.
Lapsed elavad vanemate lahkuminekut üle väga raskelt eriti teismelises eas.
Kui otsustasite, et teie vahel enam ei ole armastust ja ainuke väljapääs on lahkuminek, siis mõelge ka sellest, mis toimub teie lapse südames, kui ta armastab teid mõlemaid!
Laste jaoks see on suur tragöödia, mis mõjub halvasti psüühikale ja võib jätta tagajärgi kogu eluks.
Tänapäeval on tavaline situatsioon, kui vanemad töötavad välismaal, sellepärast, et ei leia tööd oma riigis.
Lapsed kasvavad koos vanavanematega.
Minu arvates ei ole see ka õige.
Vanaisad ja vanaemad on muidugi head, kuid nad on kergeusklikud ja ei märka sageli probleemseid olukordi, mis tulevad esile lapselaste elus.
Reklaam... Igal pool on reklaam: telekas, arvutis, ajalehtedes, tänaval jne.
Reklaamidest vaatavad õnnelikud inimesed, õllepudel käes, nagu tahaksid öelda: Vaata ,kui hea on olla!
.
Joon ja mul on lõbus ja olen parim!
" Kui rääkida tänapäeva filmidest, siis igal kanalil jooksevad filmid täis seksi ja vägivalda.
Aga kus on tõelised tunded ja tõeline armastus?
Kõik on lubatud... Kõik on müügiks... Hinged on näljas ja otsivad toitu.
Aga nad ei leia seda.
Ja sellepärast ongi tänapäeva noortel nii raske elada. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (8e433867-58a2-4943-80ab-3245a20e5436).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Lugenud läbi Jaan Tangsoo noorsooromaani "Hanejaht", sattusin ma kimbatusse.
Algus tuletab meelde mingit dekoratsiooni kirjeldust.
Peategelase kohutavast väljendusmaneerist, ropust sõnavarast ning väljaöeldust ei ole raske aru saada, et hakkab arenema draama.
Tegelaste nimesid ei mainita, peategelane kasutab sõnu "paps", "vanamees", "tema" jne.
Arvatavasti nimetab nii oma isa.
Ma ei saanudki teada peategelase nime, arvan, et tema nimi on Jaan.
Kui ma ei eksi, siis jutustuse autor Jaan Tangsoo kirjutabki endast.
Jutustus on lugemist väärt juba sellepoolest, et autor kirjeldab tõetruult narkomaaniks muutumise protsessi.
Olen noor inimene kindlate huvide, arusaamade ja püüdlustega.
Mul on tore pere.
Mind armastatakse, minust hoolitakse.
Kuigi olen palju kuulnud ja lugenud narkootikumidest ja narkomaanidest, tean üht-teist koolitundidest, kuid see teema on mulle siiski võõras ja kauge.
Ma ei ole kunagi tõsiselt mõelnud sellest, kuidas narkomaaniks muututakse, kuid peale antud jutustuse läbilugemist minu arusaamad on paljuski muutunud.
Noorte probleemidega kohtusingi "Hanejahi" lugemisel.
Romaani peategelaseks on 20 aastane nooruk, kelle ema hukkus imelikel asjaoludel autoavariis.
Emast tundis Jaan hirmsasti puudust, sest ühes emaga läks ka isa.
Ja kuigi on ema surnud ning Jaan siunab ja manab teda, tunneb ta temast siiski puudust ja unistab muudkui sellest, kuidas ema puudumist millegagi korvata.
Ärimehest isa varustab poega rahaga lahedalt, puudust ei tundnud Jaan sellest kunagi.
Kuid aega oma pojaga tegelemiseks polnud.
Noormees teadis, et tal on isa olemas, kuna ta elas isaga ühes ja samas majas, aga samal ajal on ta oma pojast kaugemal kui mõni samblavärvi marsielanik.
Poeg ei saa kunagi isale pihta, passib vahel peale nagu viimane tola, kuid kunagi ei saa jaole.
Oma isas näeb ta närvilist vanakuradit, kes röögib kui elajas iga asja peale ja käib ringi niisuguse näoga, nagu oleks tal tripper püksis.
Veel ütleb noormees, et papsitaoliste töönarkomaanide koht on hullaris, sest temasugused ongi selle maailma pahupidi pööranud.
Rabelevad nagu kari põrunuid, saavutavad palju, jõuavad kaugele ja ajavad raha kokku, just nagu peituks selles kuratlik õnn, mis kaalub kõik muu ... Parem elagu ja tundku elust mõnu, kuid ei - mõnutsemine võtvat aega, aeg aga olevat raha.
Poeg vist tegelikult teab, miks isa niisugune on.
Isa ei saa lihtsalt ema surmast üle, kuigi sellest on möödas neli aastat.
Poeg on kuulnud isa mitmel ööl magamistoas tönnivat.
Minu meelest kirjeldada peresuhteid paremini, kui tegi seda peategelane, ei saagi.
Neid suhteid pole olnudki.
Sellises peres kasvav laps pole kunagi tundnud vanemate hellust ja armastust, lahkeid õpetussõnu.
Vanematel pole kunagi olnud aega ega tahtmistki oma lapsega tegelemiseks.
Sellises peres kasvav laps on õnnetu laps.
Kui laps aga tunneb end eemaletõrjutuna, hakkab ta elama oma elu.
Ja nooruk elaski oma elu ... Jutustuses näidatakse, kuidas Jaan hakkab järk-järgult igasugustesse ebameeldivatesse jamadesse sattuma ... Mulle isegi meeldib, kuidas peategelane Jaan analüüsib oma tegemisi.
Ta ei süüdista oma paganama jamades mitte kedagi, isegi oma papsi mitte.
Ta kahetseb, et kohtas oma eluteel Pillet (töötab maksuametis, kelle käest jooksevad läbi kõiksugu andmed inimeste kohta) ja tema venda Dani.
Oleks pidanud hoidma end nendest inimestest võimalikult kaugele, vähemalt kolm kilomeetrit, kuid kust tema oleks pidanud teadma, kellega nende näol tegu on.
Palju hiljem saab Jaan aru, mis eesmärgil see naine temaga ameles.
Pille plaaniks oli Jaan mõrda tõmmata ja siis Dani ette lükata.
Ja see tal õnnestus.
Jaan osutus järjekordseks haneks.
Siit siis ka romaani pealkiri.
Olles linnakese ühe vägagi jõuka mehe poeg, oli Jaan talle suureks saagiks.
Veel rohkem süüdistab Jaan aga iseennast.
Pärast ema surma kaotas ta igasuguse usu.
Ei usu enam mitte millessegi.
Ja kui usaldamatuse hood peale tulevad, siis muutub ta hoopis teistsuguseks inimeseks.
Süüdistab end liigses kergeusklikkuses ning peab oma veaks sedagi, et tal pole sellist nina, mis tunneks, milliste inimestega tegemist on.
Ja veel mõistab Jaan sedagi, et tema peas, nn tarkvaras, on midagi puudu.
Puuduolevat ei suuda ta aga üles leida, peab ennast lihtsalt lolliks.
Pillele vastandab autor Piiat.
Selle tüdrukuga sai Jaan olla niisugune, nagu ta tegelikult on.
Jaani arvates on see maailma üks vahvamaid asju, kui oled leidnud inimese, kellega saad rääkida kõigest.
Piia seltsis tundis Jaan end temaga vabana.
Inimestevahelistes suhetes on kentsakas asi, et kui oled korra inimeses kahtlema hakanud, siis hakkab kahtlus nagu soo sind endasse imama.
Neetud reaalsusest mõneks ajaks jalga laskmiseks, oma nina soustiks tõmbamiseks leidis Jaan võimaluse - enda täistõmbamise.
Jutustuse autor tahab, et Jaan püüaks selgusele jõuda, mis on nihu läinud, kuid ei tea, kust otsast pihta hakata ja kuidas olukorrast välja tulla.
Oma jamadega psühholoogi juurde minemist peab asjatuks, kuna kardab teiste poolt põlu alla sattumist ning jobukese sildi külgekleepimist.
Elu suurima vea tegi Jaan päeval, kui nõustus vana tuttava Pille soovitusel tegema üht pritsi, st narkotsi.
See oli Jaani jaoks täiesti tundmatu maa.
Pille sai Jaani oma oheliku otsa ning talutas nii, nagu tahtis.
Just sinna, kuhu vaja.
Jaan oli teel põrgusse, kuigi siis polnud tal sellest veel õrna aimugi.
Veidi hiljem sai Jaan aru, et millega oli tegelema hakanud, kuid lohutas end mõttega, et paneb veel ühe pritsi ja siis teeb asjale lõpu.
Mõtlen selle üle, et kui Jaan on võimeline oma elu üle mõtlema ja tegusid analüüsima, miks ta siis kaotab taju ning laskub halvale teele.
Kas tal tõesti pole iseloomu, ei usu endasse?
Mul on tohutult kahju, et Jaan saab aru küll, kui ohtlikul teel ta on, kuid samas ei suuda teha otsust selle nn nalja lõpetamiseks.
Mõistus püüdis selgeks teha, et narkots on nagu kaev, kuhu on väga lihtne sisse kukkuda, kuid välja tulla on tüki maad keerulisem ... Varsti polnud muid raha eest saadavaid asju Jaani jaoks olemas.
Ainuke asi, mida oleks tarvis, oli laks!
Selle laksu saamiseks kulutab Jaan kogu oma pangaarvel oleva raha.
Raha väljameelitamiseks hakkab isale valetama, isa tengelpungast varastamagi.
Süstitavast sodist jäi absoluutsesse sõltuvusse.
Pääseteeks on Jaani arvates järjekordne prits, ei miski muu.
Jaanist sai narkomaan... Vanaisa oli see mees, kes oli alati Jaani jaoks olemas, kellel oli aega rääkida huvitavatest asjadest, olla ta kõrval raskel hetkel, kes suutis pojapoja usalduse võita ning teda jalule aidata.
Nimelt vanaisa aitas pojapoega ülessulamisel ja õigele teele suunamisel.
Loetu põhjal koostasin narkomaaniks muutumise skeemi (lisa 1).
Alles selle skeemi põhjal hakkasin ise aru saama, millist rolli mängivad lapse elus vanemad ja peresisesed omavahelised suhted.
Tähelepanekud narkotsi laastavast mõjust on lisas 2. Kõige raskem oli lugeda Jaani süüdistussõnu isa aadressil.
Süüdistus algab sõnaga "Kui ... ". Süüdistus on välja toodud lisas 3. Vanaisa oli see mees, kes oli alati Jaani jaoks olemas, kellel oli aega rääkida huvitavatest asjadest, kes suutis pojapoja usalduse võita (lisa 4).
Minu arvates jutustuse viimased read on Jaani elus olulise tähendusega: "Komberdasin tagasi tuppa ja tundsin, et kõigest hoolimata polegi minu jaoks ehk kõik veel möödas ja ees võib olla nii mõndagi.
" Minagi arvan, et Jaanist saab veel asja ... |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (92df8681-90dd-484d-b3b8-917ec2fe2a9c).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ärgates hommikuti üles me ei tea, mis meid täna ees ootab.
Äkki võib juhtuda nii, et ärgates ühel ilusal päeval ja vaadates telekat, saad teada, et täna tulebki see "viimnepäev" meie elus.
Ja nüüd, kui sa tead, et sul jäi mõni tund elada, kuidas sa kavatsed oma aega veeta?
Kas oma perega, sõpradega?
Või soovid täide viia mingit oma unistust, näiteks lennata kuumaõhu-palliga ja viimast korda vaadata meie ilusat loodust või nautida loojangut istudes oma kallima inimesega ja juues kokteili... ?
Aga kui sa oled liiga noor kõigeks selleks?
Mõned meist tahaksid lihtsalt peita end kaissu ja kuulda kellegi sõnu, et kõik on korras.
Mõned aga tahaksid proovida midagi sellist oma elus, mida polnud kunagi varem teinud.
Need võivad olla nii tavalised asjad nagu alkohol või suitsetamine või isegi narkootikumide pruukimine.
Need kolm asja mõjuvad väga meie tervisele ja mitte kuigi hästi, eriti viimane neist.
Miks juhtub nii, et noortel tekkib soov proovida oma elus narkootikume?
Kas keegi pole neile koolis või kodus öelnud, et proovides neid üks kord sa võid sattuda sõltuvusse nendest oma elu lõpuni.
Jah, on ka neid inimesi, kes proovides üks kord ei tahagi enam, kuid tihti juhtub nii, et noored jäävad sõltuvusse.
Tänapäeva noori ei saa üldse võrrelda noortega, kes elasid 30 aastaat tagasi.
Tol ajal inimestel olid teised huvid ja keegi neist ei saanud isegi kujutata endale ette, et võib nii vabalt osta narkootikume, nagu seda võib teha tänapäeval.
Millest siis noorel sünnib see soov proovida uimasteid?
Äkki on see kaasasündinud pahe ja on tema geenidesse programmeeritud ja organism lihtsalt ootab millal tuleb see x-päev.
Seda me ei saa teada kunagi, see lihtsalt juhtub ja kõik.
Noortel on nii keeruline elada tänapäeval, kui neid keegi ei toeta ja ei kingi neile oma soojust.
Noorus on aeg, millal igaüks tahab saada põnevaid muljeid ja seiklusi.
Ja tihti nad võivad olla väga ohtlikud tervisele.
Ei tohi kohe süüdistada noori, nad pole süüdi, et niimodi töötab nende aju.
Kõigis on süüdi bioloogia ja raha.
Liiga suur protsent noortest hakkab tarbima narkootikume, sest neil on liiga palju raha, täpsemini öeldes nende vanematel ja on võimalusi osta seda, mida teised ei saa.
Lõpuks ometi selle raha eest, mis nad omavad, noored ei tea juba mida osta, sest neil on kõik, mida nad tahavad ja isegi rohkem.
Nii tekibki neil soov proovida midagi uut ja see polegi nende jaoks eriti probleemne, sest raha on neil olemas.
Kõik võib alata sellest, et laps proovib oma elus esimest lonksu alkoholset jooki, siis ta saab aru, et sellest tal ei piisa ja on vaja uusi aistinguid.
Järgmiseks sammuks tuleb proovida esimest korda suitsutõmmet ja siin paljud saavad aru, et kuidagi ei saanud sellest kaifi ja peaks nüüd ka lõpetama sellega.
Väga tähtis on see, et last ümbritsev seltskond oleks ka selline, mis ei tarbi alkoholi või narkootikume.
Sest nagu me teame, on see väga tähtis asi, sest just siit võivad alata erinevad probleemid.
Nagu see tihti juhtub, laps satub sellisesse seltskonda ja selle mõju all hakkab tegema selliseid asju, mis vanemaid üldse ei rõõmusta.
Järgmiseks sammuks ja kõige ohtlikumaks võib muutuda narkootikumide tarbimine.
Ja siin, isegi nendel, kellel on tugev tahtejõud, ei saa juba ütelda "Ei"!
narkootikumidele, sest see on nagu sinu esimene suudlus ja pärast esmakordset proovimist sa tahad veel ja veel.
Kuidas siis teha nii, et noored isegi ei mõtleks proovida narkootikume?
Mitte anda taskuraha?
Kontrollida kellega nad suhtlevad?
Lihtsalt peab kasvatama oma lapses vastikustunnet kõikide nende asjade vastu ja muidugi kontrollida, millele kulutab sinu laps raha ja milline seltskond teda ümbritseb.
See võtab küll palju jõudu, sest noortele kunagi ei meeldinud, kui neid kontrollitakse, sest nad arvavad, et on suureks kasvanud ja võivad ise otsust vastu võtta.
Aga see pole kaugeltki nii.
Tuleb välja, selleks, et laps oleks reaalselt tubli kõiges, nagu tahaksid vanemad, peab lapse eest väga hoolitsema ja osutama talle tähelepanu.
Vanematele tihti ei meeldi, et noored istuvad nii kaua arvuti taga või ei loe neid raamatuid, mis anti koolis lugeda.
Nad mõtlevad, et nende lapsed võiksid kulutada oma aega palju huvitavamatele asjadele, kui videote vaatamine Youtubist või uue seiklusraamatu lugemine.
Aga see pole õige.
Kui need asjad huvitavad sinu last, sa pead ka tundma huvi.
Sest nii saavad vanemad hoida sidet oma lastega ja näevad laste silmades välja kaasaegsetena ning nii saavad ka teada, mis tõeliselt huvitab last ja millest ta mõtleb.
Paljud vanemad mõtlevad, et nende lapsed on isegi paremad kui inglid: kunagi ei tee midagi halba.
Aga tegelikult pole see kaugeltki nii.
Ja lapse käitumine ei sõltu, kui hästi te olete oma last kasvatanud, on rohkem tõenäoline, et kõik noored teevad midagi sellist, mis vanematele küll ei meeldiks.
Ja vanemad, kes ütlevad: "Ainult mitte minu laps!
" eksivad sügavalt.
Nad arvavad, et teavad kõikidest sammudest, mida teevad nende lapsed, aga tihti juhtub ,et see pole sugugi nii.
Ja tahaks teada, miks nii juhtub?
Vastus on lihtne-liiga vähe tähelepanu osutatakse oma lastele ja nad tunnevad end mahajäetuna.
Kas olete kunagi lugenud Jaan Tangsoo raamatut "Hanejaht"?
Ei?
!
Siis olete palju kaotanud.
Sest just siin näitab autor meile, milleni võib viia vanemate ükskõiksus oma lapse suhtes.
Raamat algab noormehe loost, milles ta räägib meile sellest, kuidas ta on tüdinenud, et isa üldse ei veeda temaga aega, kuigi poiss seda väga tahaks.
Ta hakkab juba kahtlema, kas tal on üldse isa olemas või mitte, sest isa ainult töötab ja kogu aeg ütleb, et tal pole aega.
Kuidas võib nii olla, et oma poja jaoks pole aega?
Sellele noorele, kes ainult tahakski veeta oma isaga aega, teha midagi koos, kas või mängida malet või ajada juttu, ükskõik mida, lihtsalt tunda, et isa on sinuga ja mõtleb sinule.
Isal on järgmine argument eneseõigustamiseks: kõik need jutud võtavad aega, aga aeg on raha.
Võib olla ta mõtles, et mida rohkem raha ta saab teenida, seda rohkem ta saab oma poega õnnelikuks teha, aga vist unustas, et ainult raha ei tee kedagi õnnelikuks.
See ainult rikub inimest.
Aga vaadates situatsiooni lähemalt, saame aru, et isal oli ka väga raske olla, sest ta kuidagi ei saanud oma naise surmast üle ja kandis oma poja ees ainult maski, sest ei tahtnud näidata oma nõrkusi ja kõiki oma üleelamisi hoidis enda sees.
Niimoodi ta kaugenes oma pojast ja see polnudki õige, sest noorus on see keeruline aeg, kui keegi meist ei tea, mis võib juhtuda meie lastega.
See ükskõiksus ja ajapuudus mängis suurt rolli noormehe elus, kuigi ta päriselt ei süüdista kõiges oma isa.
Aga teeme silmad lahti: nii kaua, kui me elame vanemate juures ja ei ole veel täiskasvanud, nad peavad meie eest hoolitsema ja vastutama.
Ma ei tea kuidas teistes peredes tavaliselt kasvatakse lapsi, aga minu vanemad kogu aeg ütlevad mulle, et kuna ma pole veel saanud 21 aastat vanaks, vastutavad ja hoolitsevad nemad minu eest.
Kogu aeg nad annavad mulle lootust, et homme tuleb uus päev ja kõik mured kaovad.
Õpetavad mind, kuidas peab käituma, mida võib teha ja keda võib usaldada.
Mis me siis saame veel teada noormehe jutustusest?
Et just tema isa kogu aeg kordab, et ära usu kedagi ega midagi.
Kuidas ta saab siis üldse elada, kui kedagi ei usalda?
Isast on muidugi kahju, sest ta kaotas oma lootuse naise surmaga, aga see usaldamatus mõjutas ka suhteid inimestega ning kogu tema ja poja elu.
Noormees saab muidugi aru, et kõiki inimesi ei tohigi usaldada, peab õppima ära tundma, kes on hea inimene, kes mitte, keda võib usaldada, keda mitte.
Jutustusest saame teada, et noormees tahaks väga kedagi usaldada, aga lihtsalt ei oska valida häid inimesi ja sellepärast satubki ta uude seltskonda, mis muudab tema elu tundmatu-seni.
Ühel päeval tutvub ta ühe uue tüdrukuga, kellega ta tunneb end teistmoodi, sest ta sai olla temaga täiesti vaba ja ei pidanud mängima kedagi teist, kes ta tegelikult polnud.
Neiu, kelle nimi on Pille, muudabki tema elu, kuid mitte paremaks.
Koos reisivad nad Venemaale ja seal Pille pakubki talle esimest korda proovida narkootikume, mille peale noormees annab nõu.
Tänapäeval kasvab narkootikumide tarbimine noorte hulgas iga aastaga.
Inimene, kes hakkab tarbima narkootikume muutub ja tema aju ka.
On olemas mitu liiki narkootikume.
Näiteks paljud minu tuttavad ja sõbrad on proovinud oma elus suitsetada narkootikume ja paljud neist pole kaugeltki täiskasvanud.
Kirjeldades oma tundeid peaaegu kõik ütlesid, et esimesel korral nad ei tundnud midagi ja kaifi ei saanud.
Mul on olemas ka selliseid sõpru, kes on suitsetanud narkootikume iga nädalavahetusel ja nende jaoks oli see norm.
Nad pole mingid narkomanid ja õpivad koolis päris hästi, lihtsalt neile meeldib saada uusi elamusi.
Minu sõbra jutustusest sain teada, et kui ta proovis esimest korda seda rohtu suitsetada, tundis ta lõbu ja pärast seda depressiooni.
Sellega tulid tal ka muutused organismis: tema südamelöögid olid liiga kiired ja jalad jäid nõrgaks.
Järgmisel päeval ta ei tundnud midagi.
On olemas tuttavaid, kes on proovinud tugevamaid narkootikume, näiteks LSD-d, heroiini.
Aga kõik neid ühendab üks asi: kõik nad tahtsid proovida narkootikume, sest selle vastu oli huvi, oli liiga palju vaba aega ja oli igav, nad otsisid mõnu ja uusi muljeid.
On ka neid inimesi, nagu mina, kes kunagi pole proovinud narkootikume ja ei tahagi.
Selliseid on minu sõprade hulgas ka olemas.
Olen vaadanud nii palju filme, kuulanud jutte narkootiku-midest, et mulle üldse ühtegi mõtet kunagi pole tulnud pähe, et proovida neid.
Mul on vist geenides programmeeritud vastikustunne nende vastu.
Kõige ohtlikum ja tugevam narkootikumidest arvatakse heroiini.
Üks kord proovides seda narkootikumi inimene kunagi ei saa ilma selleta elada.
Heroiin on see narkootikum, mis tekitab kõige rohkem sõltuvust.
Meie tegelane ka polnud kunagi proovinud narkootikume,sest tal polnud lihtsalt sellist võimalust tekkinud ja tema jaoks uimastid olid tundmatud.
Kui ta proovis neid esimest korda oli ta pettunud,sest arvas et kohe peaks miski juhtuma, aga paari sekundi pärast hakkas ta nägema igasuguseid asju, mida ta ei saanud isegi kirjeldada.
Tal oli väga kahju,et kõik see värk kestis nii vähe aega ja ta tahtis sellesse õndsusesse jääda.
Teine põhjus proovida jälle narkootikume oli see,et võrreldes alkohooliga need olid palju paremad,sest järgmisel päeval kusagil ei valutanud ja ta tundis end väga hästi.
Noormehel algas kõik nagu väike seiklus,vähemalt talle niimodii tundus.
Ta arvas,et proovib veel üks kord ja sellega lõpetab,aga kahjuks narkoots tõmbas ta kaasa.
Narkots on nagu kaev, kuhu on väga lihtne sisse kukkuda, kuid välja tulla on tüki maad keerulisem.
Noormees ei mõelnudki, kui ohtlikul teel ta on ja et seda peaks kohe lõpetama.
Tema probleemid algasid juba sellega,et tekkis rahapuudus ja ta hakkas varastama oma isalt, pärast seda laenama raha oma sõpradelt, tuttavatelt ja lõpuks ometi hakkas tassima oma kodust kõiki asju välja, mida saaks müüja ja osta selle peale doosi.
Paar nädalat hiljem, oli tal juba ükskõik, kas ta saab kaifi või mitte.
Nüüd, kui ta ei saanud oma doosi kätte, olid tal sellised valud, et tahaks ära surra.
Doosi oli nüüd vaja,et vaigistada valu.
Lomka oli liiga suur, et tunda huvi millegi vastu,väljaarvatud ühe asja vastu: neetud sulpa vastu,mida ta endale veeni surus.
Kõik algas ühe pritsiga päevas ja lõppes sellega, et tal oli vaja torkida end juba viis korda päevas.
Noormees sattus narkootikumidest sõltuvusse ja kuidas sellest lahti saada, ta ei teadnud.
Ja kes teab, mis temast võis edasi saada, kui mitte üks õnnelik juhtum, mis teda päästis.
Tema ravimine oli väga piinarikas, alguses tahtis ta lihtsalt joosta kõigest sellest ära ja leida endale doos.
Siiski ta kannatas ära seda katsetust.
Ta pidi välja kannatama kõik need valud, mis järgnesid pärast nädalate ilma narkootikumideta.
Valu vastu ei aidanud mitte ükski tablett.
Kogu see õudus, mis poisiga oli juhtunud võiks ju juhtumata jääda, kui tema isal oleks natuke rohkem aega oma poja jaoks.
Ainult pärast seda õnnetust avanesid isal silmad ja ta oli väga suures mures, et kõik nii juhtus.
Pärast narkootikumidest loobumist ei tundnud noormees huvi mitte millegi vastu ja see oli talle kõige raskem.
Selle tühjusega paljud inimesed, kes tahtsid narkootikumidest lahti saada,ei saanud elada ning hakkasid uimasteid uuesti kasutama.
Kõige rohem saavad meie maailmas narkomanideks just noored ja hakkavad nad sellega pihta, sest satuvad sellisesse seltskonda, kus on narkomanid või lihtsalt nendega liigub järgmine mõte: "Selles elus peab proovima absoluutselt kõike, mis on selles maailmas, olgu see halb või hea asi, olgu see keelatud või lubatud!
... Mis elu see on, kui sa pole kõike proovinud?
" Ma ei saa endale isegi ette kujutada, kuidas võivad inimestele meeldida narkootikumid.
Ainult lugedes sellest, kuidas üldse doosi kasutatakse, ei tahaks ma kunagi narkootikume proovida.
Noortel on nii keeruline elada tänapäeval, sest nad on veel lapsed ja selleks, et nad ei teeks endale haiget vanemad peaksid rohkem neile aega pühendama ja olla kogu aeg nendega koos.
Oleks hea, kui nad räägiksid oma lastega nende probleemidest ja aitaksid neid lahenda-da.
Väga vajalik on noortele näidata, et narkootikumid pole mingi mäng nagu ka teised keelatud asjad. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (cef413cc-2e47-44eb-8ce2-a10d60ae75fb).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Noorus on peaaegu kõige põnevam ja huvitavam periood meie elus, kuid samal ajal ongi see ka kõige keerulisem aeg.
Just nooruses hakkab kujunema meie isiksus.
Me õpime elu tundma nii heast, kuid ka halvast küljest.
Meie vanemad annavad meile rohkem tegevusvabadust, sest me oleme juba suutelised mõningate probleemidega ise hakkama saama.
Aga mitte kõik noored ei oska seda õigesti kasutada.
Mõned täiskasvanud meenutavad oma noorust hea meelega.
Nad naeravad selle üle, kui palju lõbusaid situatsioone on nendega sel ajal juhtunud.
Arvatavasti need seigad ei lähe nendel kunagi meelest ära ning nad hakkavad rõõmuga nendest oma lastele ja lastelastele jutustama ning suhtuvad oma laste kasvatamisse tähelepanu ja hellusega.
Aga on palju ka neid inimesi, kes ei tahagi mõelda oma noorusest, sest sel ajal nad tegid selliseid vigu, millest neil praegu on tõeliselt kahju.
Kui neil oleks võimalus aega tagasi keerata ja oma noorusesse tagasi sattuda, siis nad kindlasti ei hakkaks neid elu rikkuvaid vigu tegema.
Öeldakse, et see, millega me nooruses patustame, peame me täiskavanuna lunastama.
Ja nii absurdne kui see ei oleks, meie elu ei olene ainult meist.
See oleneb ka sellest, mis meid ümbritseb, meie vanematest, sõpradest ja ka vaenlastest.
Ja kindlasti meie elu oleneb ka ajast, millal me elame, sest erinevatel aegadel on hinnatud ühiskonnas erinevaid väärtusi.
Kui varem peeti väärtuslikuks kollektiivsust, siis tänapäeval on väärtuseks individuaalsus, kus "iga mees on enda eest".
Diana Leesalu raamatus "Mängult on päriselt" käsitletakse noorust ja noorteprobleeme.
See raamat õpetab meid püüdma vältida neid tegusid, mis on juhtunud selle raamatu tegelastega.
Lugenud selle raamatu läbi, tegin enda jaoks vajalikke otsuseid ja arvan, et need aitavad mind tulevikus.
Esimene ja minu arvates kõige tõsisem probleem, mida selles raamatus käsitletakse, on koolivägivald.
See jama, mis on juhtunud raamatu tegelase Mikuga, sai alguse just koolist ja tema klassikaaslaste poolt kiusamistest.
Tegelikult selleks, et sind koolis narritaks ja kiusataks pole vaja nagu teisest maailmast olla, sa võid lihtsalt natuke oma eakaaslastest erineda.
Erinevus teistest võib praegu muutuda teie kahjuks.
Ka Mikk, kes oli tedretähilise näoga punapea, erines oma eakaaslastest.
Poiss, kelle isa oli kõigi poolt vihatud koolidirektor.
Lisaks kõigele oli Mikk ka väga oiukas poiss.
Kahjuks tänapäeval on väga sageli just targad õpilased koolivägivallale allutatud.
Ja siis tekibki küsimus, kas on üldse mõtet nüüdisõpilasel tark olla, kui on risk, et teda hakatakse kiusama.
Mõnedki õpilased matavad hirmu pärast oma õppimisandeid ja eluvaateid maha.
Ma ei näe siin teist probleemilahendust, kui laps teise kooli üle viia.
Aga asi pole nii lihtne.
Vanematel on üldsegi raske märgata, et tema lapsel on koolis probleemid.
Sageli lapsed ei taha mitte kellelegi rääkida, et teda mõnitatakse.
Ta tahab olla hea ja tugev teiste inimeste silmades, tahab, et tema vanemad oleksid uhked tema üle ja ka selle üle, kuidas ta oma probleemidega hakkama saab.
Kui ta ei saa oma probleemidega hakkama, siis ta arvab, et ta on mingisugune nõrk pillitaja.
Just seepärast ta peidab oma sügavaid hingepiinasid ja tundeid vanemate eest.
Tänapäeval antakse noortele rohkem võimalusi olla iseseisvad, aga ei vanemad ega mitte keegi teine ei õpeta noori, kuidas igapäevaste probleemidega toime tulla.
Ja seepärast katse-eksituse meetodil õpetab elu meid ületama raskusi nii kodus kui ka koolis.
Aga on see ikka ilmtingimata vajalik?
See, mis raamatus on kirjeldatud, sobib hästi kokku kaasaegse kooliga.
Praegusel ajal on kool meie jaoks mitte ainult koht, kus me omandame teadmisi, vaid see on ka võitlus ellujäämiseks.
Algklassides on vaja leida endale sõpru, põhikoolis on vaja võita oma eakaaslaste usaldus ja austus, aga gümnaasiumis on vaja osata seda kõike mitte ära kaotada.
Teine probleem, mida raamatu autor vaatleb, on kodutute laste elu.
Romaanis sai ka Mikust kodutu laps.
Ta jooksis kodust ära mitte ainult seepärast, et ta pani kuriteo toime ja kooli põlema.
Ta lihtsalt tahtis ära joosta ka kõikide probleemide eest, mis teda ümbritsesid, st tahtis leida lihtsama tee oma probleemide lahendamiseks.
Tänapäeval paljud lapsed mõtlevad samamoodi kui Mikk, kuid kahjuks ei saa ei probleemide eest ega ka tegude eest põgeneda, nii nagu ei saa ka iseenda eest põgeneda.
Nõustugem, näib ju lihtsam kodust ära joosta, kui leida oma vanematega sobiv probleemilahendus.
On vaja teada, et ükskõik mis asjaolud raskendavad teie elu, kodust põgenemine ei ole väljapääs.
Selline pealtnäha lihtne tee ei vii ka raamatus mitte kedagi hea lahenduseni.
Samuti Sashat - poissi, keda Mikk põgenedes kohtas, kes oli sunnitud varastama, et raha saada ja endale süüa osta ning ööbida seal, kus jumal juhatab.
Nendel lastel, kes on kodust ära jooksnud, ei olegi teist võimalust rahateenimiseks.
Neil ju ei ole haridust, et endale tööd leida, samuti mitte mingisugust töökogemust ka.
Algul keegi ei mõtle kuriteost kui rahateenimisvõimalusest, kuid kodutu elu sunnib kas raha leidma või tagasi koju naasma.
Mikul ei olnud võimalust tagasi koju pöörduma, sest seal ei oodanud teda mitte keegi ega ka midagi head.
Põletatud kool ja inimese surm, millest ta sai tegelikult alles õelt teada, ähvardavad teda kohtuga.
Samuti polnud Sashal kuhugi tagasi pöörduda.
Ka mina mõtlesin kord samamoodi, kui tundsin vajadust oma probleemide eest ära joosta ja võibolla ka kodunt, kuid mul leidusid need inimesed, kes aitasid mind ja ei lasknud mul sellist viga teha.
Mina olen väga tänulik neile, sest kes teab kuidas kodutu elu oleks mõjunud mulle, aga elada nii, nagu elasid raamatu tegelased, ma kindlasti ei tahaks.
Elu näitab, et iga aastaga kodutute laste arv ainult suureneb.
Mispärast see võib nii olla?
Mina olen kohanud rohkem neid lapsi, kes jooksid kodust ära lihtsalt sellepärast, et nad ei teadnud, kuidas käituda ühes või teises situatsioonis, või nad ei teadnud, kuidas lahendada kujunenud olukorda.
Ja siit tuleneb uus probleem, millest ei läinud mööda ka raamatu autor - tänapäeva pered.
Minu arvates kõik saab alguse perekonnast.
Me oleme seda väljendit palju kordi kuulnud ja selle väitega tuleb olla nõus.
Samuti arvan, et laste põgenemisel kodust ilmneb rohkem vanemate süüd.
Loomulikult jooksid ja hakkavad jooksma kodust ära enamasti lapsed, kes elavad probleemsetes peredes nagu raamatutegelase Sasha juhtumis.
Aga tänapäeval on tekkinud uus probleem, mis sunnib lapsi kodust põgenema.
Kui vaadelda kaasaegseid peresid, siis me võime näha, et terveid perekondi, kus on nii ema kui ka isa, kohtab aina harvemini ja harvemini.
Need on nn poolikud perekonnad.
Raamatutegelane Mikk elabki sellises poolikus peres ja see raskendab tema elu.
Sama on ka teiste noorte eluga, kes elavad samasugustes perekondades.
Mikk elab ilma emata, sest too jättis maha oma pere ja läks teise mehe juurde õnne otsima mõtlemata sellele, kuidas hakkavad elama tema lapsed.
Varem oli lahkuminek erand.
Mis ka ei juhtunud, aga pere pidi jääma kokku.
Praegu aga on lahkuminekuid palju ja kõige rohkem kannatavad selle tõttu eelkõige lapsed.
Juhul, kui on tekkinud selline olukord, et üks vanematest jätab pere, siis langeb kõik teise vanema õlgadele.
Nüüd peab ta üksinda hoolitsema laste eest ja tegema kõik, et lapsed ei vaevleks pere maha jätnud vanema puudumise pärast.
Miku isa ei saanud sellega hakkama ja see oli üks peapõhjustest, miks Mikk jooksis kodust ära.
Tema isast sai salajoodik, kes ei osutanud pojale küllaldast tähelepanu ega hoolitsenud tema eest..
Ta ei tahtnud tunnistada ka seda, et tema lapse kallal kasutatakse vägivalda.
Ta oli koolidirektor ja pidi nägema kõike, mis koolis juhtub, aga ta ei näinud kõige olulisemat, seda, et Miku elu ära rikutakse.
Mida võib öelda sellise isa kohta?
Vist ainult seda, et teda ei tohikski isaks nimetada, sest ta ei kavatsegi probleemile lahendust leida.
Ma pean lisama, et see inimene ei tohiks ka koolidirektor olla.
See ükskõiksus oma poja suhtes mängis otsustavat rolli Miku ja tema isa vaheliste suhete hävimises.
Mikk tahtis rääkida oma muredest isale, aga iga kord kui ta püüdis vestlust alustada, puutus ta kokku isa vastumeelsuse ja ükskõiksusega.
Vanemad peavad oskama ka kuulata oma lapsi, selle asemel et lugeda nendele ainult moraali.
Ja kahtlemata suhtluses peavad vanemad olema võrdsel tasandil oma lapsega, muidu sellest ei tule mitte mingit tulu.
Mulle tundub, et kui Mikk oleks teadnud, et temal on vanemad, kes teda alati aitavad, nõu annavad, teda kaitsevad, siis ei oleks ta põgenenud ja võibolla ei oleks tal koolis selliseid probleeme olnud.
Aga Mikul selliseid vanemaid ei olnud.
Ka Miku õde ei olnud oma venna elust huvitatud ja veelgi rohkem, ta arvas, et tema vend on totaalselt hull.
Jääb mulje, et Mikul ei jää üle rohkem midagi teha, kui joosta kodunt ära.
Kogu raamatu ulatuses me näeme, kuidas inimesed suhtuvad Mikusse.
Ema poolt maha jäetud, ei ole ta vajalik ka isale.
Õde ei taha Mikust kuuldagi, eakaaslased nöögivad.
Mikk tahab rääkida oma muredest, kuid keegi ei taha teda ära kuulata.
Ta ei ole mitte kellegi jaoks vajalik.
Mikk on nagu orb, kelle vanemad on ometi veel mõlemad elus.
Oma hüvastijätukirjas Mikk kirjutab, et ta tahaks, et maailm oleks natukenegi rohkem nagu muinasjutt.
Ta tahtis elada ja õnnelik olla ja teha õnnelikuteks ka teisi inimesi, tahtis, et teda märgataks ja üldsegi olla vajalik inimeste jaoks.
Minu arvates olla vajalik on suurim õnn.
Mikk võitles oma õnne eest, aga üksi ta ei suutnud tervele maailmale vastu panna.
Tänapäeval on väga palju sellist, mis elu raskendab.
Palju katsumusi, palju raskusi toob elu kaasa täiskasvanutelegi, seda enam noortele, kes elus on nõrgem pool.
Arvan, et kindlasti on vaja meeles pidada, et noored oleme ainult üks kord ja aega tagasi pole võimalik keerata, nii et püüdkem mitte teha selliseid vigu, mida me hiljem kahetsema peame.
Täiskasvanuna sõltub elu paljuski sellest, mis noorelt on tehtud või tegemata jäetud ja seepärast on noor olla nii keeruline, eriti tänapäeval. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (d2aabb9d-2a7d-4f39-a501-9edc010aa7b4).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Just eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja meie sõprade poolehoid eesti jonnile lubavad meil täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus.
Lennart (-Georg) Meri (eesti kirjanik, produtsent, diplomaat, ja poliitik, Eesti president 1992-2001) Tänapäeval on väga palju kirjandust noortest inimestest ja sellest, et noored arvavad et praegu meie maailmas on väga keeruline elada.
Aga kes on öelnud, et see peab olema lihtne?
Igal inimesel tekivad juba lapsepõlves moraali alussambad, kombed ja arusaamad.
Ja iga inimene valib endale lähtuvalt kujunenud väärtushinnangutest oma eluviisi ise.
Praegu on väga palju võimalusi teha midagi uut, proovida ise ennast uutel aladel ja see sõltub ainult meie enda soovist.
Kui me oleme lapsed, on suur mõju on meie vanematel, sugulastel ja ümbritseval maailmal.
See tähendab, et nimelt sugulased ja ümbritsev maailm moodustavad selle baasi, millele hiljem põhineb meie teadvus ja meie iseloom.
Ja see on väga tähtis pärast, tulevases elus.
Näiteks, kui lapsena Te käisite väga palju ringis, teil oli vähe vaba aja, siis juba täiskasvanuna te saate kavandada oma aega õigesti, te saate tõsta esile oma väärtused.
See võib olla perekond või armastus, töö, aga ka teie haridus.
Ja, vaatamata meie lähedaste arvamusele ja nende armastusele, kui me saame vanemaks, me ise valime, kas olla head või julmad, heatahtlikud või vihased.
Kõik ütlevad, et meie tänapäevased noored on väga õnnetud.
Aga mul on küsimus, kas te kunagi mõtlesite, kuidas elasid Teie vanemad.
Kas te kunagi küsite "Kas nende elu oli lihtne?
Kas nendel ei olnud samasuguseid probleeme, mis on teil praegu?
" Ma olen peaaegu kindel, et ei.
Aga sellest on väga kahju.
Sellepärast, et see aitab teil aru saada teie vanematest, nende elust ka mõtteviisist.
Ja kui te saate aru oma vanematest, siis Te saate aru oma elust, mida te tahate, miks ja mille jaoks te elate.
Olukord, kus on nii palju võimalusi, teeb noortele valiku ja otsustamise eriti raskeks.
Ja muidugi võib nõustuda, et meie elu teeb raskeks seepärast, et liiga palju inimesi on aktiivsed, nendel on eriline karisma.
Ja nendega on raske konkureerida.
Aga peab!
On vaja teha midagi ja uskuda, et nimelt sina oled kõige parem.
Ja ei ole vaja alla anda!
Näiteks, Sassi Henno romaani "Mina olin siin" peakangelane.
See on raamat, mida ma lugesin 15-aastasena ja see raamat tekitas minus palju erinevaid tundeid ning muljeid.
See lugu on sellest, et on nii raske elada, kui sul ei ole raha ja sa pead oskama ellu jääda.
Sina ei ela, sina ainult eksisteerid.
See on lugu noormehest.
Rassil on nii palju unistusi ja soove, mida ta tahab saavutada (nagu me kõik!), aga seda ta ei saa ta teha sellepärast, et tal ei ole võimalusi.
Ta on nii ilus ja "puhas" poiss, kes elab üksinda ja õpib heas koolis.
Aga tal on probleem rahaga ja ta ei tea, kuidas ta saab elada edasi.
Ja ühel päeval ta sattus ühte seltskonda ja sellest hetkest tema elu ei sõltu enam temast.
Praegu see sõltub ainult inimestest, kes on tugevam.
Ja sellepärast, et tal ei olnud muid võimalusi, hakkab ta müüma narkootikume.
Ta mõistab, et see ei ole kõige parem asi, aga ta näeb ainult sellist probleemi lahendust.
Võib ju arvata, et ta on väga nõrk inimene, kes ei suuda võidelda... Aga siinkohal ma tahaksin vaielda teiega.
Ma arvan, et Rass on tugev noormees, kes suudab vastata kõikidele saatuse löökidele ja ta proovida teha midagi ära.
Lugu noortest, kes elavad väljaspool kehtivaid seadusi, käibetõdesid ja moraalinorme, võib tekitada vanemas generatsioonis (nagu meie vanemad ja õpetajad) kahtlusi, et kas ikka on nii.S. Henno romaan on ühe poisi (kes ise on selle kõige sees) ülestunnistus vaesusest, vägivallast, esimesest arestist.
See on nagu väljakutse - ootab mõistmist, sest noort olla on keeruline.
Väikesest valest saab suur.
Probleemidel on tendents kasvada laviinina.
Keerulisemaks muutub elu, kui noor peab ise hakkama saama materiaalsete probleemidega.
Vahel on küsimus lihtsalt toidus - kust saada nii palju raha, et kõht täis süüa?
Koolis, ka mitte eliitkoolis gümnaasiumiastmele tasuta koolitoitu ei ole, puhvet on kallis.
Aga tunni ajal kõht koriseb... Ja keeruline elu läheb veel keerulisemaks: tulevad vargused, pettus, pantimine, laen... Meie eluteel kohtuvad väga paljud inimesed.
Ja iga inimene jätab meie alateadvusesse midagi endast ja sellega rikastab meie alateadvust.
Näiteks, Rassi armastatud naine Säde ja tema kõige suurem armastus - Renita.
Nad jätsid Rassi hinge kõige ilusamaid ja rõõmsamaid mälestusi.
Ja sellega tal oli lihtsam elada.
Aga kuidas saab tänapäeva noor olla kindel, et inimesed, kes teda ümbritsevad, on head ja heatahtlikud?
Keda võib usaldada?
Ega sind ja sinu lihtsameelsust ära ei kasutata?
Need on keerulised küsimused noore inimese elus.
Keerulisemaks muudab selle juhus, ebaõnn või eksimine.
On ju igaühe maailmas juhtumeid, kus südamesõber teeb valu, läheb ära või veel hullem - hukkub.
Rassil ei ole ema, ta suri kui poiss oli laps.
Aga isaga ta ei suhelnud juba palju aega.
Ja vaatamata sellele, kirjutab Rass kaks sõna: "Aitäh, isa".
See näitab, et ei ole tähtis, kui palju me suhtleme oma vanematega, ei ole tähtis, kellena nad töötavad.
On tähtis see, et igal inimesel südames on armastus vanemate jaoks ja see armastus on kõige suurem armastusest maailmas.
Ja alati on vaja öelda õigel ajal sõna "aitäh".
Paljud noored elavad oma vanematega ja arvavad, et see PEAB olema nii.
Aga Rass arvab teistmoodi.
Ta arvab, et ta peab saavutama oma edu ise ning mitte keegi ei saa aidata.
Ja see on täpselt nii.
Mitte kedagi meie elus ei saa aidata sellepärast, et see on MEIE elu.
See on MEIE saatus.
Ehkki kõik sõltub nii meist endist (kes me oleme ja kui tugevad me oleme), meid ümbritsevatest inimestest (nende hea- ja/või pahatahtlikkusest), kohast ning ajast.
Ja selleks, et noorte keeruline maailm ei muutuks kriminaalseks, on oma osa Heal Õnnel.
Tahaksin lõpetadagi lausega: "Noor olla on tänapäeval nii keeruline" - see on iga põlvkonna puhul nii.
Jääb vaid loota, et keerukus seisneb vaid lihtsamate otsuste tegemises, et noored ei laskuks äärmustesse, vaid hindaksid oma pere, sõpru ning oleksid piisavalt jonnakad ajama oma "asju" nii nagu nemad õigeks peavad. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline (ef1d5faf-d574-4f28-aa69-7ffd0c9e0adc).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Minu arvates on tänapäeval noor olla tõepoolest väga keeruline.
Praegusel ajastul, kus kõik konkureerivad omavahel, on väga raske püsida elus ehk olla konkurentsivõimeline.
Igalt poolt ju rünnatakse ja tihtipeale ei suuda nooruk vastu panna kõigile nendele rünnakutele.
Väga raske on võidelda igasuguste halbade asjade vastu, kui sa ise oled veel noor ja kogenematu inimene.
Terve elu ju võitled ebameeldivuste vastu, kuid noorena sa mitte ainult ei võitle, vaid ka otsustad terve oma elusaatuse.
Nüüd ja praegu!
Kohe!
Sa pead seda tegema kohe!
Need on nõuded, mis lastakse noorele inimesehakatisele kaela kohe, kui ta on jõudnud murdeikka.
Selles eas sa tahad muidugi olla ise otsustaja, sa ei taha kellestki sõltuda, tahad olla iseenda elu peremees.
Kuid kas sa oled selleks valmis?
Jah, see on üks neist küsimustest, mis leiab tihtipeale eitava vastuse.
Inimene ei ole veel küps, ta ei ole veel valmis alustama iseseisvat elu.
Mitmes noorsooromaanis, mille ma läbi lugesin, on sunnitud veel päris nooruke laps võtma elu ohjad enda kätte ja alustama iseseisvalt oma elu.
Mäiteks Ene Sepa raamatus "Medaljon", kus peategelaseks on tütarlaps, kes jääb elu hammasrataste vahele juba 14- aastaselt.
Väike rumal inimesehakatis püüab oma väikese peakoluga mõelda välja parima lahenduse, mis teeks ta natukenegi õnnelikumaks.
Kuid ei, seda ta ei suuda.
Ta arvab, et leevenduse tema südamevalule annab alkohol .
Miks just alkohol?
Eeskujuks on talle need, kes joovad iga elukatsumuse ajal ennast täis.
Siin me näeme, et viga on ühiskonnas.
Kui laps näeb pealt joomist, kas see teda ei mõjuta?
Minu arvates mõjutab.
Neljateistkümne-aastane Heidi läheb, võtab raha ja saadab ühe joodiku poodi.
Mida ostma?
Alkoholi.
Suitsu.
Tikke.
Milleks on noorel tütarlapsel neid vaja?
Kas teda on mõjutanud joodikud?
Ma arvan küll, sest muidu ta ju ei teeks nii.
Ta joob ennast purju ja proovib leida alkoholis oma südamevalule kergendust.
Samal ajal kui tüdruk on ennast täis joonud, leiab teda üks poiss.
Seal kohtub tüdruk ka oma elu armastusega.
Aga kui inimene on armunud, siis ei mõtle ta alati peaga ja sellepärast lähebki tüdruk hiljem kodunt ära.
Tüdruk on noor ja kogenematu.
Temast on muidugi rumal endale laps soetada, aga ta on ju veel täiesti kogenematu..
Seda juhtub tänapäeval tihti, et laps läheb kodunt armastuse juurde.
Paljud arvavad, kodu aiavärava taga on õnn ja paljud lähevadki sealt seda otsima.
Ma muidugi ei tea, kas varem oli ka nii, kuid ma arvan, et inimene oli, on ja jääb selliseks.
Kõik, mis inimese iseloomu puutub, jääb alatiseks muutumatuks, kuid see, mis meie ümber on, muutub ja iga päevaga aina kiiremini..
Praegu on kõik suhted ülimalt vabad naiste ja meeste vahel.
Ja jällegi võtavad lapsed eeskuju.
Ma arvan, et sellepärast juhtus ka raamatus "Medaljon" nii.
Mul on küll raske võrrelda tänapäeva ja seda, mis oli enne, aga kui võtta kasutusele need teadmised, mis mul on, siis tundub, et tänu internetile on palju muutunud.
Ka tänu mobiiltelefonidele ja muudele tehnikaimedele on nüüd elu muidugi kergem ja parem, kuid igal heal asjal on ka tumedam külg..
Väga palju informatsiooni on nüüd noortele kättesaadav ja palju asju, mida enne lapsed ei teadnud sellises vanuses, nüüd teavad.
Raamatus "Medaljon" näeme me, kuidas veel nooruke tüdruk teadis täiskasvanute elust juba väga palju.
Kuidas ta lihtsalt rikkus oma elu ära või siis just sai õnnelikumaks.
Ma arvan, et emaga tülitsedes ei saa ükski inimene olla õnnelik.
Mina tunnen alati, kui olen emaga tülis, et midagi on puudu.
Ma arvan, et selles raamatus on meile mõtlemiseks pakutud üks praegusel ajal kõige olulisemaid probleeme.
Nüüd on see ju juba peaaegu normaalseks muutunud, et tüdruk, ise veel nii noor, läheb elama oma poisi juurde, endal veel koolgi lõpetamata.
Ning nii noorelt, nagu ta on, saab ta ka emaks.
Mida siin imestada, kui koolis õpetatakse juba, kuidas kasutada rasestumisvastaseid vahendeid.
Neid õpetatakse kasutama mitte selleks, et lapsi sünniks vähem ja inimesed vähem nakatuksid, vaid selleks, et lapsed juba noorelt hakkaksid seksiga tegelema.
Ma arvan, et see on üks järjekordne tõestus sellele, et praegusel ajal on noor olla raskem kui kunagi varem.
Moraalilangus on suur.
Nüüd on noortel moes tegelda selliste asjadega, millega vanasti tegeldi alles täiskasvanueas.
Kuna selles vanuses on inimene kõige mõjutatavam, siis kõik see, mis on moodne, ongi lapse jaoks hea.
Samas raamatuski me näeme, et tüdrukut pilgatakse selle pärast, et ta jäeti maha.
Oleks nagu selline tunne, et nüüd ta jääb moest maha või ei kõlba enam ühiskonda.
Ma arvan, et meie ühiskonna tragöödia ongi selles, et põhimõtted, mida varem peeti tähtsaks, usk, millele toetuti, ja käsud, mida peeti pühaks, on tänapäeval jalge alla tallatud.
Raamatu algusesse on kirjutatud kaks lauset: "Kui sul midagi pole, siis pole sul ka sõpru.
Kui sul sõpru ei ole, siis ei ole sul midagi.
" Nendest lausetest me näeme, mida väärtustatakse.
Nüüd väärtustatakse sõpru tervise ja pere asemel.
Selle asemel, et hoida oma tervist ja perekonda, tahavad noored olla moodsad ja alustada omaenda elu.
Nad tahavad olla iseseisvad ja lõbutseda sõpradega.
See on populaarne ja järelikult teevad seda paljud ning see tähendab, et see on moes ja see tähendab, et sa oled siin elus moodne ja kõlbad ühiskonda.
Mul on selline tunne, et kõik, mis on halb, tundub noortele lõbus, tore ja õige.
Nagu perekond ja tervis ei olekski midagi.
Sülitatakse selle peale, mis tegelikult vajalik on.
Ma ei saa aru, miks Heidi läks pärast sõnumit ennast täis jooma, aga mitte ema juurde lohutust otsima.
Kas viga oli emas?
Või hoopiski tütres?
Ma arvan, et ühiskonnas.
Praegusel ajastul ei ole enam moodne olla vanemate võsuke.
Enam ei tohi käia emaga poes või isaga kalal.
Enam ei kehti need peretraditsioonid.
Nüüd ei käi enam lapselapsed vanaema juures sokki kudumas ja pannkooke küpsetamas.
Nüüd ei ole see lihtsalt enam moodne.
Selle asemel minnakse sõpradega kinno, käiakse kohvikutes söömas ja tshillitakse niisama kaubanduskeskustes.
See on moodne ja sellepärast meie, noored, peame nii tegema.
See on nagu ühiskonna nõue.
Valikuid teha on alati raske, kuid just selles eas on see just eriti raske.
!
See kõik on ju sinu tulevik!
Sa pead teadma, mida sa tahad kindlasti saavutada.
Kuid see on ju nii raske, see on ju noorele inimesele ilmatu koorem.
Pluss veel sõbrad ja lõbusad asjad.
Noor tahab ju tegeleda igasuguste muude asjadega, noor üldjuhul ei taha õppida ja teha selliseid asju, mis talle ei meeldi.
Ma tean seda oma kogemustest, kui väga on vaja teha koduseid ülesandeid, kui vajalik on õppida nii koolis kui ka kodus.
Aga see, et ma tean seda, ei tähenda, et ma tahan nii teha.
Mulle meeldiks rohkem minna sõpradega õue.
Ma valiksin parema meelega lõbustused ja selle, mis mulle meeldib.
Kuid noor ju peab, ta lihtsalt peab valima midagi ja pärast vastutama tagajärgede eest.
Teistmoodi ei saa ju.
Mina arvan, et kuna varem oli töökasvatus ja töö võis leida igaüks, siis kindlasti oli natukenegi kergem.
Siis sai nii mõndagi saavutada, mida nüüd sellises vanuses enam ei saa.
Mina arvan, et noorus ongi kogu elu kõige raskem periood.
Miks?
Ma arvan, et sellepärast, et noorene on inimene veel toores.
Ta ei ole veel küps selleks, et teha seda, mida tal teha tuleb.
Kuigi selles eas tahab inimene iseseisvust, ei ole ta selleks veel valmis.
Paukuvad uksed, lõputud vaidlused ja äkkviha on igapäevased nähtused kodus, kus kasvab mõni teismeline.
Igaüks vihastab, kui arvab, et teda koheldakse ülekohtuselt või et keegi püüab talle kuidagi kahju teha.
Teismelist tabacad vihahood sagedamini, kuna ta ple veel õpinud ennast ja oma tundeid valitsema.
Vanemad arvavad tihti, et lapse viha on midagi väga halba ja et see tuleb võimalikult kiiresti välja juurida.
Probleem võib tekkida eriti siis, kui teismeline ei suuda oma viha taltsutada.
Siin tuleb jällegi raamatu "Medaljon" peategelane Heidi meelde.
Ka tema paugutas ustega ja riidles emaga.
Ka temale tundus, et temaga käitutakse ülekohtuselt.
Kuigi ema ei taha ju kunagi oma lapsele halba.
Heidi ema tahtis ka ainult kurja ära hoida.
Kuid võta näpust, ei tulnud see tal välja.
Paljudel perekondadel on selles eas lastega probleeme.
Mina arvan, et teismeline püüab lihtsalt määratleda oma olemust ja tavaliselt nõuab see vanematest erinemist.
Enamik teismelisi saab täiskasvanuks ilma et paneks maja põlema, hakkaks kanepit suitsetama või saaks teismeliseeas lapse.
Ameerika statistika näitab, et 70 protsenti lastest muutub üsnagi oma vanemate sarnaseks.
Selleks on vaja lihtsalt aega, head huumorimeelt, sallivust, püsivust ja armastust.
Igal ajastul on räägitud, et noorus on hukas.
Seda just vanemate inimeste silmis.
Iga järgnev põlvkond on aga milleski eelnevast üle, näiteks moodsa tehnika kasutamise poolest.
Vanem põvkond, kes on küll elukogenum, ei suuda alati kõiges noortega sammu pidada, neid kõiges kontrollida ja nii võtabki noorus mõnes asjas ohjad enda kätte.
Lapsepõlves on vanemad siiski oma seemne külvanud, kes palju suutis või oskas, et lastesse õigeid põhimõtteid juurutada.
Ka kool üldiselt ju õpetab teadmiste kõrval midagi, mis peaks elluastujale alatiseks toeks ja abiks olema, et elada kogu järgnev elu ühiskonda ülesehitavalt, mitte mahakiskuvalt.
Meie ajastu noored on selle ühiskonna produkt.
Meie vanemad on nõukogude kasvatusega, mil aastakümneid toimunud väärkasvatus on oma jäljed jätnud ja mõjuvad tänapäevalgi suhteid oma lastega.
Kaugeltki mitte kõik lapsed ei lähe vale propaganda, madala moraaliga seriaalide ja kerglaste romaanide õnge.
Arvan, et sellised lapsed, keda vanemad suudavad kaitsta, on elus võimelised rohkem saavutama.
Kelle aga puudub õige kodune kasvatus, neile ei suuda kool üksi pakkuda seda, mida nimetatakse kasvatuseks.
Minu arvates tuleks teha lõpp moraalsele allakäigule ja väärtustada palju enam õigeid põhimõtteid.
Noortel peavad olema eeskujud, kelle järgi osata elada!
Arvan, et kui romaani peategelasel Heidil oleksid olnud teistsugused eeskujud, kui tema ümber ei oleks olnud nii palju joodikuid, võibolla ei oleks tema noorus niivõrd keeruline olnud.
Ega oleks nii keeruline pajudel teistelgi tänapäeva noortel. |
Noor olla on tänapäeval nii keeruline. (8c35c80f-43ea-4827-a0d4-6e77db81db79).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Ajad muutuvad, kuid sõltumata sellest on iga põlvkonna esindajatel oma probleeme, mida on vaja lahendada.
On oma ootuseid, mis ei täitu alati.
Oleks ebaõiglane väita, et praegu on noorte elu kergem.
Mis on noorus?
Noorus on elu periood, millal inimene mõistab, et ta ei ole juba lapsuke, kellele vanemad mähkmeid vahetaksid.
Noor inimene mõistab, et nüüd keegi ei otsusta tema eest, kellega ja kuidas suhelda.
Nüüd on aeg, millal on vaja midagi iseseisvalt teha oma tulevase elu jaoks.
On vaja elada siin ja praegu, mitte unistada tulevikust, millest mõtlemine võib rahu rikkuda.
Mis ootab ees?
Kas ootused võivad tulevikus õigustatud olla või mitte?
Nooruse ajal elab inimene läbi palju asju esmakordselt: armastust, sõprust, pettumust, reetmist.
Esimesed tunded on nii eredad ja meeldejäävad, et võivad kõik muuta.
Mõned noored on unistajad, mõned on realistid.
Keegi elab selleks, et oma tulevikku endale kindlustada, kusjuures keegi püüab oma elu "põletada".
Igaühel on oma individuaalne elutempo, sest et kõikidel on erilised tundelaadid ja sihid.
Nooruse eripära seisneb vastuolulisuses, eitamises.
Kui inimene on noor, ei ole tal justkui pidureid.
Ta tunneb end lendkarvalisena, kuigi mõnikord ta arvab, et oleks parem, kui ta saaks juba täiskasvanuks.
Ta arvabki, et siis kõik muutub paremaks iseenesest, ilma midagi tegemata.
Noored mõnikord raiskavad oma noorust.
Nagu ütles inglise esseist William Hazlitt: "Ükski noor inimene ei usu, et ta kunagi sureb".
Just sellepärast ütleb keskmine nooruk: "Kui sa ei ole kõike oma elus proovinud, siis sinu elu on läbi elatud asjatult".
Otsekohe tekib küsimus: mida tasub proovida oma elus ja mida üldse ei tasu?
See küsimus on levinud noorukite hulgas.
Meie võime valida oma variante, mis sobivad ainult meile.
Igal inimesel on oma valik.
Kui inimene on noor, ta teab, et tal on tõesti valik olemas, kusjuures on raske seda kasutada.
On raske otsustada, kuidas on parem käituda.
See ongi aktuaalne probleem, sest et praegu on palju võimalusi ennast arendada, vaid ilma rahata noortel ei ole võimalik haridust saada, huviringides käia.
Sellest on nii kahju, et ilma rahata pole võimalik mõne oma unistuse ellu viia.
Tähendab, et nendes peredes, mis ei ole piisavalt kindlustatud, kasvavad lapsed, kellel on ambitsioone - mitte ainult häid, vaid halbu ka.
See on nii kahju, et tihti need noored ei tunne piiri headuse ja kurjuse vahel.
Just see suhtumine ellu sunnib inimesi kuritegu toime panema.
Üks vale tegu võib muuta kogu inimelu.
Sass Henno teos "Mina olin siin" avalikustab kaasaegsete noorinimeste probleeme, nende soove ja trikke, mida nad kasutavad selleks, et iseseisvalt oma elu paremaks muuta.
Nad vähemalt arvavad niimoodi.
Praegu kasvab tarbijate generatsioon, ja selle generatsiooni esindajate arvates ei ole raha tavalised paberist kroonid ja metallsendid, mida saab ausalt töötades teenida.
Nad arvavad, et raha peaks kergemini teenitud olema.
Raha on jõud, mis mõjutab meid kõiki.
Me võime vaielda raha üle, aga sellest sõltuvadki paljud asjad.
Sass Henno teose peategelane Rass on 17-aastane poiss, kes mõistab, et ilma rahata ei saa ta oma kodu tulevikus osta ega kõrgharidust saada.
Kuigi see poiss võiks rohkem õppida selleks, et edaspidi arstiks saada, teda ei saa süüdistada.
Lapse iseloom kujuneb lähtudes sellest, kuidas teda kasvatatakse.
Rassi emal ja isal oli ükskõik, kuidas nende poeg edasi elab.
On hea vähemalt see, et nende poeg õppis eliitkoolis, aga õpetajad ei saa teha midagi, kui poiss ise ei taha õppida.
Ta võiks, sest et ta ei ole rumal.
Ta lihtsalt pöörab oma tähelepanu tööle.
Tema töö ei ole püsiv ega seaduslik, kuigi poiss vajab raha.
Teda ei aita tema vanemad.
Rass elab siin ja praegu.
Ühelt poolt ta on realist, teiselt poolt on tal oma illusioone.
Reaalses maailmas on palju niisuguseid noori nagu see tegelane.
Nad ei ole halvad ega pühad.
Nad on tavalised inimesed, kellel on oma vigu.
Sass Henno raamatut "Mina olin siin" lugedes ma mõtlesin sellest, et elu on tõesti raske asi.
Nii raske ja nii lihtne samal ajal.
Keegi ei tea, mis teda ootab tulevikus.
On keeruline öelda, kas unistused täituvad või mitte.
Kui nad täituvad, siis mis tingimustel?
Rass unistas tõelisest armastusest, oma pere loomisest, arstiks saamisest.
Vaadates sellele, et tema õppeedukus ei olnud hea, tahtis ta arstiks saada, näiteks kirurgiks.
Kuid enne seda ta otsustas raha teenida.
Teenida ja raisata.
Ta arvas, et ta ongi juba täiskasvanud, tugev.
Ta oli tark ja isegi kaval, nutikas, aga ta ei olnud kogenud.
Kui Rass proovis esmakordselt narkootikume, ta ei mõelnud tulevikust selge peaga.
Kui peategelane müüs narkootikume, siis ta oli juba ummikus täielikult.
Ta lootis, et tema elu muutub muinasjutuks.
Talle meeldis karistamatus, mis püsis määratud ajani.
Kõik normaalsed inimesed on oma illusioonidega.
Kellelgi on olemas raha ja ei ole soovi edukaks saada, kusjuures kellelgi on vähe raha ja palju ambitsioone.
Pole vajalik õigustada kurjategijaid, kes valisid oma eluviisi.
Võib lihtsalt öelda, et need inimesed otsustavad ise, aga mitte kõik ei sõltu nende tahtmisest.
Ümbruskond mõjutab noorinimesi.
Sõbrad, tuttavad, tuttavate tuttavad.
Amoraalsus ei teki iseenesest, see ongi juba tulemus.
On olemas nii palju tegureid, mis mõjutavad inimese moraali, näiteks haridus, raamatud, pere, sõbrad, televisioon, internet jne.
Vanemad soovivad tavaliselt oma lastele kõige paremat, samas propageerib meedia materiaalseid väärtusi.
Materiaalsed väärtused saavad tihti noorinimeste elusihtideks.
Näib, et seda protsessi pole võimalik katkestada.
Kaasaegsed noored näevad filmidest ja reklaamidest, et armastus on äraostetav, inimelu on nagu veri, mida saab valada kas raha või mingi idee nimel.
Noored mõistavad, et ilma rahata süsteemis tekib palju probleeme.
Just sellepärast mõned noored loodavad, et võivad lõhkuda riigi süsteemi.
On palju neid, kes arvavad, et raha annab võimu, kusjuures need inimesed on juba rahasõltlased.
Nad arvavad, et nende amoraal ongi moraal, teised inimesed lihtsalt ei mõista seda.
Amoraalsus ei eksisteeri eraldi ühiskonnast, see on kahjuks ühiskonna nähtus.
Ühiskonnakihte on mitu.
Sass Henno kirjeldas oma teoses madalamaid ja keskmisi ühiskonnakihte.
Kõrgemate elanikkonna kihtide esindajad eelistaksid tihti üldse mitte mõelda õudsest tegelikkusest.
Võib oletada, et nende jaoks võib teos "Mina olin siin" olla ehmatav, kusjuures raamatus on kirjeldatud ainult mõned noorte inimeste elu aspektid, vähe saatuseid, mis ei ole kahjuks edukad ja õnnelikud.
Need noored, kes on teose peategelased, unistasid normaalsest elust.
Nad tahaksid elada rahulikult, kindlalt teada, et neil on praegu ja homme on oma kodu ja pere.
Nad tahaksid, et neil oleks hea olevik ja kindlustatud tulevik.
Lapsepõlves nad ei saanud isegi ette kujutada, mis neid ootab.
Nende elu ei ole muinasjutu moodi, aga neil olid õnnehetked.
Nende tunded ei ole veel küpsed.
Rassi armastus ei olnud küps, ja see on normaalne.
Tema armastus oli nagu kapriis, ja kes teab, kas tal õnnestuks pärast vanglat armuda kellessegi tõsiselt või mitte.
Me võime ainult oletada, et kogu Rassi elu on nagu rikutud paberileht.
Teame ainult seda, et ta lasi käest ära midagi väga olulist.
Mis oleks siis, kui ta ei tutvuks Olariga - narkodiileriga?
Mis oleks siis, kui nende vanemad oleksid tähelepanelikumad, õrnemad ja armastavamad?
On raske nendel noortel, kelle suhtes vanemad on ükskõiksed.
Just sellepärast need lapsed edaspidi, täiskasvanuna suhtuvad ükskõikselt seadustesse.
Nad arvavad, et kõik on lubatud, sest et vanemad ei öelnud õigel ajal, mis on hea ja mis on paha.
Vanemad võivad lihtsalt fakti järgi mõista, et nad tegid olulise vea.
Või nad isegi ei mõista seda, sest et neil on kas ükskõik või nad lihtsalt kardavad tunnustada oma vigu.
Kahjuks on praegu niisuguseid kummalisi peresid rohkem.
Oleks ebaõiglane väita, et varem oli inimestel kergem elada.
Igal ajal on oma sotsiaalprobleemid.
Igaüks peab enne täiskasvanuks saamist otsustama, mida tahab oma elust, kuidas isiksust arendada.
Alati on nii, et on vaja teha esimese iseseisva sammu, mis mõjutaks kogu elu.
Me teeme juba lapsepõlves niisuguseid samme, isegi kui me ei tunneta seda.
Inimene kujundab 70% iseloomust, ainult ülejäänud 30% on saanud vanematelt pärimise teel.
Rass teadis, et tema pärilikus polnud kiiduväärne, just sellepärast ta tahtis arstiks saada.
Ta arvas, et ta võiks end aidata.
See unistus oli salajane, sest et tema arvates on rumal varastada ja unistada niisugustest asjadest.
Kui Rassi unistus oleks olnud rohkem kui unistus, siis tema elu võiks olla teistsugune.
Kui tema unistus oleks eesmärgiga, kõik oleks teist moodi ning see oleks juba teise inimese lugu.
Inimelu on nagu kirjaleht, kuhu võid joonistada või kirjutada seda, mida sa tahad.
Kui sulle ei meeldi miski, sa mõistad seda tavaliselt ainult lõpus.
Ja mida siis teha?
Kas etteheiteid teha?
Või süüdistada oma saatust?
Ei, kõik need variandid on valed.
Kõik, mida sa teed oma eluga, on sinu iseseisev töö.
Kui sa oled noor, oledki tavaliselt kangekaelne.
Kui sulle keegi täiskasvanutest ütleb, kuidas on parem elada, sina mõnikord ei arvesta temaga, sest et sa oled noor maksimalist.
Sa arvad, et teadki paremini, mida sa tõesti vajad.
Kas ikka tead ?
Mitte kõik nõuanded on halvad.
On parem, kui sul on olemas inimesi, kes võiksid sind aidata, sind ära kuulata.
Kuid mida teha nendel noortel, kes ei tea, kellega jagada oma katsumusi?
Sass Henno kirjeldas meile niisuguseid inimesi, kes arvasid, et nad on juba täiskasvanud, kusjuures nad olid sügavalt hirmunud väiksed lapsed, kes tahtsid, et neid keegi aitaks.
Nende mõistus ütles ette, et kõik on vaja iseseisvalt teha.
On vaja valida kas hea või kuri.
On kergem öelda, et igaühel tasuks headuse poole minna.
Kas need, kes seda räägivad, teevad just niimoodi?
See on kahtlane.
Igaühel on oma õigus.
Keegi arvab, et narkootikumid ja alkohol on pahad asjad, kusjuures mõned inimesed ei saa ilma nendeta elada, sest et need inimesed on juba sõltuvuses.
Sõltuvus võib inimelu tagurpidi keerata.
Noore inimese elu ei ole erand, see on pigem reegel, mis tõendab seda fakti.
Kes teab, mis oleks Rassi elus edasi, kui ta ei prooviks narkootikume?
Ta otsustas neid müüa ebakaines seisukorras.
Inimene võib nii palju rumalat teha niisugustel hetkedel, kuigi need inimesed saavad ainult iseennast süüdistada, mitte neid inimesi, kes pakkusid neile uimasteid .
On raske öelda "ei".
On kerge olla nõrk ja on raske olla tugev.
On raske teha oma valikut, kas pole?
Noortel inimestel tuleb mõnikord puutuda kokku valikuga puhkuse ja töö vahel.
Töö võib olla kas füüsiline, vaimne või intellektuaalne.
Puhkus on ka erinev, kusjuures noored tihti teevad vea, kui valivad ainult meelelahutusliku puhkuse.
Intellektuaalse töö puudus võib demoraliseerida, hukutada inimest.
Praegu on ohtlik diskol käia, sest et just niisugustes kohtades võib nihkuda õigelt eluteelt.
Praegu on nii palju võimalusi.
On kurb, et oma elu rikkuda kergem kui eluga edasi minna.
Kui enesest rääkida, siis olen veendunud, et mul on küll palju plaane, unistusi, kuid mina ei ole kindel, et võin saavutada kõike, mida tahan.
Mõnikord see on minu ebakindluse tõttu, mõnikord lihtsalt paistab, et aeg lendab nii kiiresti, et sellest ei piisa minu plaanide ja ambitsioonide täitumiseks.
See tunne on piinav, eks ole?
Üks mõteannab alati mulle jõudu ja julgust: minu saatus sõltub sellest, mida mina teen praegu, millest mina mõtlen.
Kui sa oled väike lapsuke, sa mängid nukkude või mänguautodega ning arvad, et sinu pere on surematu.
Kui oled nooruk ning läbid illusioonide purunemise esmakordselt, siis mõistad, et ei ole kõik sinu elus nagu muinasjuttudes on kirjeldatud või multifilmides näidatud.
Kui sa oled noorinimene, siis sa mõistad, et praegu on viimased lapse käitumise hetked, sest et on jäänud nii vähe aega enne uut elu - täiskasvanu inimese elu.
Ühel hommikul sa avad oma silmad ja tunned, et lapsepõlv on läbi, vallatud mängud on ka läbi.
Varem sa mõtlesid ükskõik millest, kuid mitte praegustest probleemidest.
Nüüd on kõik muutunud.
Sa ei ole juba laps ega täiskasvanud.
On mõnus ja lõbus laps olla.
On huvitav nooruk olla.
On keeruline noorinimene olla. |
Noor olla on tänapäeval nii mõnus (fd3ff73a-d1c9-417f-b4f5-29a47755f530).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Noorus on kahtlemata parim aeg inimese elus.
Kui oled noor, siis kõik sinu ümber tundub sulle nii põneva, hea ja toredana.
Terve elu on veel ees ja kõik teed on sulle avatud.
Noored ei ole veel koormatud arvukate igapäevaste muredega, nad lihtsalt elavad ja tunnevad rõõmu elust.
Muidugi keegi ei vaidle vastu, et ka noortel on oma probleemid ja mured, kuid peab tunnistama, et enamikul juhtudel need on nii tühised, et pärast inimesed ei mäletagi nendest, vaid mäletavad ainult, kui mõnus nende elu noores eas oli.
Üks tähtis asi, mis iseloomustab kõiki noori, on see, et nad on julged ja kindlameelsed, nad on valmis kõike proovima ja nad ei karda seiklusi.
Vastupidi - nad otsivad seiklusi.
Seepärast on nende elu nii sündmusterikas ja põnev.
Küll on arvamusi, et tänapäevased noored on igavad, et nad teevadki ainult seda, et istuvad tundide kaupa arvuti taga, kuid ma ei ole sellega nõus.
Minu meelest ka tänapäeval noor olla on huvitav, tore ja mõnus.
Seda leiame ka Kerli Kivirüüdi raamatust " Okultismiklubi", kus peategelasteks on 14aastased teismelised ja nende noor ajalooõpetaja, tänu kellele see lugu saigi alguse.
Üleüldse õpetaja Erika on üks päris ebatavaline õpetaja: ta suhtleb õpilastega peaaegu nagu võrdne võrdsega, ta ei ole liiga konservatiivne, ta on valmis uue ja tundmatu avastamiseks.
Üsna loomulik, et ta ei luba õpilastele kõike teha, ta vahetevahel peatab ja hoiatab neid, kuid samas see oli just tema, kes lastele alguses oma kummalisest külaskäigust Kõivussaare kivikalmel rääkis, kes siis viirutas nendega taldrikut ja vaime välja kutsus.
Samuti on ta tark ja hakkaja inimene, nii et ta tegi suure panuse Kõivussaare saladuse avastamisele.
Teised romaanitegelased vaatamata oma noorele eale on samuti juba väljakujunenud isiksused oma iseloomu ning oma eluarusaamisega.
Viktor on tore, elav, julge ja arukas poiss.
Ka tema rolli on raske ülehinnata.
Kas kellegile teisele oleks pärast kõike, mis eelnevalt juhtus, tulnud pähe idee Kõivussaarele kaevama minna?
Tehes nii ta muidugi rikkus reegleid, kuid mõnikord vist peabki reegleid rikkuma, et tõeni jõuda.
Just noorus on paras aeg selleks, sest hiljem on inimestel juba rohkem kogemust ja nad ei julge midagi ebatavalist või mittelubatud teha.
Pealegi on siis juba rohkem igasuguseid ettearvamusi ning inimesed hakkavad rohkem sellele mõtlema, mis teised nendest ja nende tegudest arvavad.
Kuid nooruses kõik on palju lihtsam, noored tunnevad ennast vabamatena ja ei hooli nii palju reeglitest, kordadest ja tavadest.
Ka Fränki on omamoodi huvitav isiksus.
Juba tema välimus on iseäralik ja silmatorkav.
Tegelikult see on ju ka just noortele omane: ei taha olla nagu kõik teised, tahan olla eriline.
Üks võimalustest teistest eristumiseks ongi väljakutsuv välimus ja tänapäeval on see eriti levinud.
Igal pool võib praegu kohata gothe, punkareid või emosid.
Samuti on Fränki puhul ebatavaline see, et ta näib olevat sensitiiv, ja päris hea sensitiiv, sest kõik tema tunded ja eelaimused olid õiged.
Ei tea, kas keegi teine oleks tema sõnad üldse tähele pannud, sest tänapäeval on pigem negatiivne suhtumine igasugustesse ennustajatesse, kuid õnneks enamikule okultismiklubi liikmetest jätkus tarkust tema sõnu kuulata: tänu sellele vältisid nad võimalikke õnnetusi.
Võib-olla ka siin mängis oma rolli see, et nad on noored ja eelarvamustest vabad.
Kuidas noorus ja ilma armastuseta.
Just noorus on see hea aeg, kui me armume teineteisesse ja sooritame seepärast igasuguseid mõtlematuid tegusid.
Nii juhtus ka Renatega, kes nii meeletult Tristanisse armus, et oli valmis armastuse nimel isegi oma elu ohverdama: vaatamata sellele, et mardipäeva õhtul oli tal alleel isegi koos klassikaaslaste ja õpetajaga jubedalt hirmus olla, seekord läks ta üksinda pimeduses Kõivussaarele ja isegi julges endale krooni pähe panna.
Mis puudutab Tristani, siis tema on raskemeelne ja melanhoolne.
Tema oli ainus okultismiklubi liikmetest, kes algusest peale sellesse asjasse skeptiliselt suhtus ja oli kõige passiivsem, kuid lõpus tundub, et isegi tema, kes on nii pragmaatiline ning kes ei usu paranähtustesse ja püüab kõikidele ebaharilikele sündmustele loogilist seletust leida, hakkas selle vastu huvi tundma ja kaasa aitama.
Kuna kirjandus peegeldab meie elu, siis näitab see raamat, et ka tänapäeval on noorukite elu täis põnevaid seiklusi ja meeldejäävaid elamusi.
Küllap reaalses elus ei ole nad nii suurejoonelised nagu raamatus, kuid ühe konkreetse isiku jaoks on nad vägagi tähtsad.
Minu elus (vähemalt seni) pole vist selliseid sündmusi juhtunud, aga ikkagi ma arvan, et minu elu on samuti mõnus.
Tänapäeval on ju nii palju igasuguseid võimalusi ajaveetmiseks ja meelelahutuseks, et iga nooruk võib enda elu huvitavaks muuta.
Põhiasi, et soov oleks.
Nii, pakutakse praegu rohkesti mitmekesiseid sportimisvõimalusi alustades klassikalistest spordialadest, mille hulka kuuluvad, näiteks, kergejõustik ja suusatamine, ja lõpetades uute kaasaegsete aladega nagu parkuur või rulasõit.
Siis on igasuguseid huviringe ja huviseltse: mõned on üsna tavalised, teised seevastu tegelevad äärmiselt põnevate asjadega, näiteks, kadunud inimeste ülesotsimisega.
Loodushuvilistel on võimalus matka-või looduskaitseklubi liikmeks saada.
Nende jaoks, kes tunneb huvi mõne aine vastu, korraldatakse arvukaid konkursse, viktoriine ja olümpiaade.
Samuti on noorus hea aeg reisimiseks.
Varem ei olnud selleks nii häid võimalusi, reisimine oli teatud raskustega seotud, kuid tänapäeval on see palju lihtsam ja kättesaadavam.
Kõik need asjad aitavad meil oma elu täita ja mitmekesistada.
Pealegi eeldavad need tegevused palju suhtlemist, mis on minu arvates ka väga tähtis, sest suhtlemine ea-ja huvikaaslastega toob nii palju rõõmu.
Rääkides suhtlemisest peaks mainima ka seda, et tänapäeval on suhtlemisvõimalused eriti laiad.
Peale telefoni on noorte käsutuses nüüd ka arvuti, mis võimaldab kontaktihoidmist peaaegu igal ajal.
Selleks on olemas elektrooniline post, vestlustoad, foorumid jne.
Veel üks suurepärane viis rohkem suhelda, uusi tuttavaid ja sõpru leida on sõita laagrisse.
Mina ise käisin sel suvel rahvusvahelises laagris Saksamaal ning see oli minu jaoks vapustav elamus.
Kõige rohkem jäi mulle meelde kontsert, mida me korraldasime laagri lõpus kohalike elanike jaoks.
See oli heategevuskontsert, kus me laulsime, tantsisime ja mängisime igasuguseid pille.
Kuna see oli hariv laager, siis sain seal palju uut teada, kuid kõige toredam oli see, et mõnedel meist oli isegi võimalus saadud teadmisi elus rakendada, sest läheduses asuva linnakese linnapea palus laagrikorraldajaid, et me teeksime linnas seisvate majade katuste kaarti, mida ta vajas selleks, et hiljem planeerida päikesepatareide paigutust.
Lisaks sellele oli laagrielu mõnus ka tänu igasugustele ekskursioonidele, matkadele, lõkketegemisele, võistlustele ja teistele ühistele üritustele.
Igasugune koostegevus ühendab inimesi, eriti noori inimesi, nii et ka meie saime kiiresti üheks suureks pereks.
Muide ka okultismiklubi liikmed said lähedasemaks tänu neile sündmustele, mis nendega juhtusid.
Noorus on tore selle poolest, et siis on sul aega, tahtmist ja jõudu kõige jaoks.
Noored tahavad iga asjaga kursis olla, igale poole jõuda, nad on valmis kõike ise proovima ja üle elama.
Õnneks on tänapäeval selleks rohkesti võimalusi: noori toetatakse ning aidatakse neil oma soove ja unistusi ellu viia.
Noor olla on tegelikult igal ajal mõnus olnud, sest just nooruses on inimene kõige aktiivsem ja elurõõmsam, ta ootab elust parimat, kuna tal ei ole veel suuri pettumusi olnud, tal ei ole ka eriti suurt kogemust, seepärast on ta julge ja kõigele uuele avatud, noorena loob inimene kõige rohkem uusi tutvusi, mõned neist kasvavad siis üle sõpruseks või armastuseks, ühesõnaga nooruses oleme me oma õitseeas.
Kuid tänapäeva noortel on eriti hea olla, sest varem ei mõistnud noori nii hästi, nende tegudesse tihti suhtuti laitvalt ja neid piirati paljus, praegu seevastu on noortel inimestel palju rohkem vabadust ja õigusi.
Seda näeme ka Kersti Kivirüüdi raamatus: kas võiks selline lugu, ütleme, paar sajandit tagasi aset leida?
Muidugi mitte, kuid täna näib see igatahes päris reaalne olevat.
Lõpuks tahaksin veel ainult öelda, et pidades silmas kõike, millest oli siin lugu eelnevalt,tuleb nüüd järeldus iseenesest: noor olla on tänapäeval vägagi mõnus. |
Noor olla on tänapäeval nii mõnus keeruline (84eb1c11-4301-48f8-913f-75c125e1d948).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Noor olla on tänapäeval nii mõnus, kui ka keeruline.
Mina olen selle väitega täiesti nõus.
Töökoormus ei ole enam nii suur, kui see oli vanematel põlvkondadel.
Tehnilisi võimalusi tänapäeval on hulga rohkem kui varem.
Samas aga on ühiskonnas väga suur elutaseme vahe.
Vaesest perekonnast pärit noortel on raskem saavutada samasugust majanduslikku taset nagu on nende jõukamatel eakaaslastel.
Tänapäeval on õnnelikuks eluks vajalikud nõudmised kõrgemad kui varem.
See teeb elu keerulisemaks.
Noorus - see on aeg, kuna tahad veel kasutada kõike seda head, mis oli lapsepõlves ja seda uut ja huvitavad, mis meid juba ootab lähimas tulevikus.
Vahepeal, tahaks emaga mõnusalt mäest alla liugu lasta, üllatavalt kingiks saada suur pakk mandariine või vanaemaga külastada loomaaeda ning limpsida jäätist.
Kõik see on nii lahe, et iialgi ei tahaks sellest loobuda.
Samas aga muutuvad huvid ja vaade elule.
Veel naiivselt, aga juba tõsisemalt vaatad mõnede asja peale.
Sa juba tead, mida tahad, aga veel ei tea, kuidas seda saavutada.
See on aeg, kuna peab oma elu teed valima, otsustama, mida üldse tahaks edasi teha, sest sellest valikust sõltub sinu tulevik.
Selles vanuses huvitavad sind juba vähem nooremad õed ja vennad.
Sinu pilk on rohkem suunatud vanemate sõprade peale.
Sageli on noored inimesed hooletud ja nad vaatavad maailma lihtsameelselt.
See omadus väga lihtsustab nende elu.
Tihti nad võtavad elus vastu otsuseid, ilma probleemidesse süvenemata.
Vahepeal see õigustab ennast.
Mul on tuttav, Mihkel, kes sõitis välismaale tööle selleks, et teenida endale raha õppimiseks.
Ta töötas seal ettekandjana.
Hiljem sai ta aru, et see, mida ta seal tegi, on just see amet, millega ta tahab tegeleda tulevikus.
Ta sai kohaliku keele selgeks ja nüüd õpib seda ametit kutsekoolis.
Praegu ta omab nii praktilisi, kui ka teoorilisi oskusi oma valdkonnas.
Mihklile, kui noorele, oli lihtne võtta vastu nii riskantne otsus.
Ja see õigustas ennast.
Loomulikult, noor olla on mõnus ja lahe.
Aga sellega kaasnevad probleemid, mis on põhjustatud noorte inimeste kergemeelsusest ja ükskõiksusest Siia lisaks tuleb elukogemuse puudumine, mis võib põhjustada valesid otsuseid elus.
Kui noorele tundub, et tal millestki puudu jääb, üritab ta igatpidi seda saavutada.
Kahjuks, väga tihti selle pärast rikub ta enda tulevikku.
Tänapäeval paljud noored tunnevad raha puudust.
Nad ei lähe peale kooli edasi õppima või jätavad õppimise pooleli.
Noored ei saa aru, et see on ainult nende tänapäeva probleemi lahendus.
Tulevikus, kui nad saavad aru hariduse puudumisest, võib juba olla hilja seda sama haridust omandada.
Elus on palju näiteid.
Mul on tuttav Tanja, kes jättis kooli pooleli ja läks tööle.
Ta tundis raha puudust ja tal ei olnud mingit konkreetset õppimiseesmärki.
Alguses ta oli rahul sellega.
Aja möödudes Tanja hakkas mõtlema hariduse peale.
Kuna tema ei lõpetanud gümnaasiumi, on tema hariduse omandamise valikud piiratud.
Nüüd ta otsustas minna õppima Jõhvi kutsehariduskeskusse.
Muidu kutsehariduse omamine on hea ja kasulik.
Aga selle taseme haridus ei anna elus suuri võimalusi.
Tulevikus on tal tööotsinguvõimalused piiratud.
Juba praegu ta kahetseb seda otsust.
Veel üheks probleemiks, mis teeb noore inimese elu keerulisemaks, on suhed vanematega ja eakaaslastega.
Tundub, et kõige lähedasemad inimesed ei mõista sind.
Siit sageli tekivad konfliktid, tülid, arusaamatused.
See tähendab, et peale õppimise, oleks hea õppida looma suhteid sinu ümber inimestega, sõpradega ja sõbrannadega.
Ja see teadus ei ole lihtne.
Paljud noored on kannatamatud ja jonnakad.
Need omadused on suureks takistuseks üksteisest arusaamiseks.
Kui noor ei saa sellega hakkama, siis tal jäävad probleemid suhetes inimestega tulevikus.
Noorte ja vanemate suhted sõltuvad mõlemast poolest.
Vanemate jaoks on suureks kasvanud noored ikkagi lapsed.
Ja vahepeal ema ja isa ei suuda aru saada, et nende lapseke on juba kasvanud.
Ta on juba peaegu vormistatud isiksus ja sellega tuleb arvestada.
Vanemad annavad nõu vastavalt oma arvamustest ja elukogemustest.
Nende lapsel on ka juba oma arvamus olemas ja vahepeal ta ei ole samasugune nagu vanematel.
See on juba teine põlvkond, millel on oma maailmavaade.
Põlvkondade konflikt on olemas igas peres.
Nende arusaamade tasemed on erinevad.
Kõik sõltub sellest, kui hästi suudavad pooled lahendada seda ja jõuda kompromissini.
Igaüks peab arvesse võtma teise inimese vaateid ja huvisid.
Vahepeal see on raske, aga heade suhete moodustamiseks on väga vajalik.
Noore inimese elu sõltub perekonnaseisust.
Kui peres on kõik hea, siis noorel inimesel on rohkem võimalusi ehitada endale õnnelikku ja edukat tulevikku.
Vastavas olukorras noor hakkab ehitama endale elu mitte kasutades enda vanemate kogemusi.
Siis tema ema ja isa juba ei ole tema jaoks autoriteetsed ja eesmärgiga.
Siin võib tekkida olukord, kus suhted perekonna sees võivad halveneda ja noor võib perekonnast täitsa ära minna.
Raamatus ’’Mängult on päriselt’’, mille kirjutas Diana Leesalu, on peategelane Mikk, väike kaheteistkümnene poiss tedretähtedega, kes räägib meile, kuidas ta elas oma isaga.
Miku isa pühendas väga palju tähelepanu alkoholi joomisele, ja tal polnud aega poisiga tegeleda.
Nende ema läks perekonnast ära.
Isa aga ei saanud temast kunagi aru, väga tihti karjus ka Miku peale.
Kooliprobleemide tõttu ta jättis õppimise ja jooksis kodust ära.
Ta eelistas probleemide eest ära põgeneda nende lahendamise asemel.
See otsus tuli tema elukogemuse puuduse tõttu.
Miku perekonna sisesuhtlemise pärast ta ei saanud pöörduda kellegi poole abi ja nõu küsimiseks.
Peale seda ta sattus Tartusse, kus sai tuttavaks Sašaga.
Nad said sõpradeks.
Juba hiljem, kui Mikk oli läinud Tartust tagasi, tuuakse meile ette tema kiri Sašale.
Seal ta kirjutab sellest, kui tähtis tema jaoks oleks, et inimesed teda märkaksid.
Mikk tahab olla nende jaoks vajalik.
Ta tahab tuua rõõmu neile.
Mikk pole enam väike poiss.
Ta on väike isiksus, kes tahab, et tema midagi tähendaks selles maailmas.
Igal noorel on oma tee selle saavutamiseks.
Vaateid ja võimalusi on palju.
Igaüks valib oma teed.
See võib olla lihtsam või keerulisem.
Seda katsetust läbivad kõik noored.
Ta hakkab tundma täieliku rahulolu, kui saab aru oma vajadusest ja tähtsusest keskkonnas.
Alguses see on kodu ja kool.
Aga see on esimene samm enda tõestamiseks terves keskkonnas.
Samas raamatus kirjeldatakse Miku õe elu.
Mirjam õpib Tartu ülikoolis, aga kasu eriti pole.
Seal on tema sõbrad, kellega ta saaks teha kõike, mis tahab.
Ise ta räägib: "Ma ei ole mingi alkohoolik.
Mulle lihtsalt meeldib sõpradega möllu panna".
Jah, praegu tal on lõbus ja meeldiv seal olla, sest et pole mingit järelevalvet isa ja ema poolt.
Aga mis juhtub edasi?
Kelleks ta saab, mida ta saavutab?
Paljud noored raiskavad enda noorust just niimoodi.
Nad saavad nautida esimest täielikku vabadust vanematest.
Tihti nad ei tea, kuidas seda võib kasutada.
Noorte arvates just see ongi kõige mõnusam moment nooruses.
Nad üritavad täiega seda kasutada.
Loomulikult veedavad noored mõnusalt aega ja puhkavad.
Aga on piir, mille ületades hakkab "vabadus" segama nende põhitegevust (õpimine või töö).
Ja see on noortele keeruline kindlaks määrata, kus on see piir.
Kas noor olla on kerge või keeruline?
Ei ole võimalik vastata selle küsimusele üheselt.
Igaühel on oma vaated elule.
Noorte vaatenurgast noor olla ei ole lihtne.
Noor inimene on täis energiat, jõudu ja tervist.
Ta katsub kasutada seda elu nautimiseks täiega.
See on nooruse eelis.
Loomulikult see on mõnus aeg.
Aga siin on keeruline aspekt ka.
Sest kõik sõltub sellest, kuidas tema kasutab oma noore inimese eeliseid, iseenda arendamisele hariduse saamises ning pärast elus ja põhitegevuses.
Sellest tuleb juba, kuidas ta ehitab oma tuleviku.
Igaüks valib oma elutee ja see valik tuleb teha nooruses.
Siis, kui sul ei ole mingit elukogemust.
Ja see ainult lisab raskusi elutee valikul ja teeb noore inimese elu aina keerulisemaks. |
Noor olla on tänapäeval nii mõnus aga keeruline. (83c2f820-33bb-4c52-b71d-11d32c6d16c6).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Kuidas meie, praeguse aja noored inimesed, ennast tunneme, missugused on meie lootused ja ootused?
Esmapilgul tundub, et lihtne küsimus, kuid mida rohkem ma küsin endalt seda küsimust, seda rohkem olen veendunud, et ühest vastust sellele ei ole.
Igaüks mõtleb erinevalt, mõned inimesed usuvad, et noor olla on meie päevil nii meeldiv, ja mõned usuvad, et see on raske ja keeruline.
Iga noor inimene elab oma erilist elu.
Minu jaoks oli näiteks lapsepõlv imeline ja õnnelik aeg.
Mul oli armastav perekond, mind kaitsti kõige halva eest.
Kuid siis tuli kooliaeg ja koos sellega raske õppida, vähene vaba aeg, elukogemuste puudumine.
Igaühel on oma vaated elule ja seega on elule vaatamise versioonid ja arvamused erinevad.
Arvatakse, et noor olla on hea, et see on kuldne ajavahemik, kus ei ole globaalseid probleeme.
Tore on mõelda, et terve elu on veel ees!
Kui oled noor, tahad hästi kiiresti suureks ja vanemaks saada, kuid siis, kui hästi järele mõtled, võid kõike kahetsema hakata.
Siis, kui ma olin väike, tahtsin alati suureks saada, sest ma ei teadnud, et noore inimese elu ei ole sugugi nii mõnus ja lihtne.
Ma arvasin, et mul ei ole midagi rasket ega keerulist ees, suurena ma ei sõltu kellestki.
Kui kasvan, siis saan teha kõike, mida tahan.
Aga see ei ole sugugi nii.
Ma kahjuks ei mõistnud, milline oli see elu.
Kui aus olla, siis tahaksin tagasi lapsepõlve aega, kui sain õues teiste lastega peitust mängida.
Kuid kahjuks enamik noori ei mõista seda, kui palju peaksid nad väärtustama oma lapsepõlve.
Noortel on alati tahtmine erineda oma vanematest ja lihtsaim viis on seda teha, kasutades väliseid meetodeid.
Igaühel on oma maitse ja värvimeel.
Noorte mood ja slängi kasutamine kõnes šokeerivad vanemat põlvkonda, selle moraalseid põhimõtteid.
Isegi muusika valdkonnas (muusika, enamiku noorte kunst), kus üks on 13-17-aastane ja teine 20-23-aastane, on märkimisväärseid erinevusi maitses. Näiteks kui vanemad inimesed seisavad bussipeatuses või istuvad trollis, siis võivad nad sõidukites kuulda, kuidas noored kuulavad muusikat (hip-hop, rap, maja, jne), see ei meeldi kellelegi, sest vanemad inimesed arvavad, et nende muusika on palju parem ja intelligentsem kui meie oma.
Muidugi peab täpselt teadma oma elu eesmärke.
Mis oli tähtis omal ajal, see võib muutuda edasistel elu perioodidel vähem tähtsaks.
Kõige olulisem on ühiskonna kõikidel perioodidel elada oma elu.
Nii et üritate olla kohtunikuks kahest erinevast põlvkonnast inimeste üle?
!
Mulle tundub, et vanemad teevad sageli vigu ega ei usalda noori, ei kuula nende uusi ideid!
Võrrelda põlvkondi on veelgi raskem.
Kui te võtate minust eeskuju, siis te ei kuula muusikat ilma kõrvaklappideta, sest ma tean, et minu muusika ei sobi kõigile ja kõik ei taha kuulata seda.
Seega, et vältida probleeme endast vanemate inimestega, tuleb alati mõelda mitte ainult endale, vaid ka inimestele, kes ümbritsevad sind.
Mõned usuvad, et noor olla ei ole lihtne, aga mina arvan, et see on ainult noorte seisukoht.
Vanad inimesed, ma arvan, on üsna vastupidisel seisukohal: kerge on olla noor - mees on täis energiat, jõudu ja tervist, mida vanaduses ei ole piisavalt.
Kui võtta ühest küljest, siis on need mõtted õiged, kuid tänapäeva noortel on palju probleeme, nagu haridus või vaba aeg.
Igaüks noortest peab kuidagi ennast tõestama tuleb välja teenida austamine, tunnustamine ühiskonnas.
Seetõttu on vaja kasutada kogu oma energiat ja jõupingutusi, et saavutada soovitud tulemusi.
Võib veel kord kinnitada seda seisukohta, et sa peaksid alati püüdma ise kujundada ennast tervikuks.
Neile, kes seda ei tee, on kõik teed kinni.
Kui sa tõesti tahad saada austust, siis seoses sellega ei pea sa austama mitte ainult teiste inimeste arvamusi, vaid pead olema valmis tegema kõike ka selleks, et sind austataks.
Aita alati abivajajaid!
Mitte nii, et su ema ütleks: "Aita, palun, sa oled juba naine!
", Sa pead seda ise ära arvama, kui sinu abi on tarvis.
Niimoodi kujunevad inimeste vahel väga head suhted.
Kahjuks tänapäeva ühiskonnas väga sageli ei soovi noored alluda seaduse nõuetele.
Õigusrikkumiste ja kuritegude arv, isegi laste hulgas, suureneb pidevalt.
Kolooniates kasvab iga kuu kinnipeetavate laste arv.
Kasvab noorukite hulk, kes tarbivad alkohoolseid jooke ja narkootikume.
Peaaegu täielikult on katkenud sõbralik suhe eakaaslaste, nooremate ja vanemate inimeste vahel.
Miks on see nii?
Usun, et noored teevad enda elu raskeks ainult seetõttu, et nende vanemad ei anna neile raha.
Vanemaid aga kummitab tööpuudus.
Teiseks võib arvata, et osa noori üritab uhkeldada, trumbata üksteist üle, võrrelda, kes neist on parem.
Прослушать На латинице Словарь - Открыть словарную статью существительное Moscow Kõigest sellest võib teha järelduse: parim koht elamiseks on ühiskonnas, kus valitseb tõde, inimesed on tugevad ja puudub tagakiusamine.
Siis on lihtne kõigil, mitte ainult noortel! |
Praktika Eesti Päevalehes (43fb4a0c-ba93-42c0-90d4-f8d1d0f468b0).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Eesti keel ja kultuur / praktika 12.
5. 2008 Olen töötanud praktikandina Eesti Päevalehe Tartu toimetuses märtsi algusest saadik ja töötan siin kuni mai lõpuni.
Kui taotlesin praktika jaoks mõeldud Erasmus-stipendiumit, mu eesmärk oli leida töökoht Eestist ja eesti ajalehest.
Võib öelda, et mul on vedanud, kui olen saanud kirjutada lugusid Päevalehte, sest leht on üks suurimaid Eestis ja mulle on meeldinud toimetuse õhkkond.
Samuti olen saanud harjutada eesti keelt, olen arenenud ajakirjanikuna ja mulle on jäänud piisavalt palju aega kirjutada ka magistritööd, millega sain valmis paari nädala eest.
Mul oli suur õnn selles, et tundsin Tartus elava sõbra kaudu siin töötava ajakirjaniku, sest muidu oleks töökohta olnud päris raske leida.
Kirjutasin näiteks ka Postimehe Tartu toimetusele, aga keegi ei vastanud mu meilile.
Tavaliselt olen töötanud esmaspäevast kolmapäevani, mõnikord ka neljapäeval või reedel, üheksast viieni.
Niisiis olen saanud keskenduda magistritööle umbes kaks päeva nädalas.
Kuna olen kirjutanud peamiselt Päevalehe lisasse Laupäev, siis töötamine just nädala alguses on sobinud hästi, sest Laupäevasse tulevate lugude tähtaeg on kolmapäeva õhtul.
Ka see on olnud selles hea, et olen kirjutanud üks kord nädalas ilmuvasse lisasse, et lugude kirjutamiseks ja taustatöö tegemiseks on olnud piisavalt palju aega, ehk lugudega ei ole pidanud ühe päeva jooksul valmis saama.
Samuti üldine töötempo on siin olnud aeglasem kui Soomes, mis on sobinud mulle hästi.
Kirjutamine on siiski läinud kiiremini, kui esialgu mõtlesin.
Esimesel nädalal ei oskanud toimetajale öelda, et millal ma lugudega valmis saan, sest varem ei olnud artikleid eesti keeles kirjutanud.
Olin üllatunud, kui kirjutamine läks peaaegu niisama kiiresti kui soome keeles (eraldusena muidugi see, et soome keeles ei tee vigu).
Peale sõnavara, on kirjutamiskiirusele kõige rohkem kaasa aidanud see, et olen varem ajakirjanikuna töötanud, ehk tean kuidas lugusid kirjutama peab.
Ilma seda oskuseta oleks siin olnud väga raske töötada, kuigi keeleliselt oleksin suutnud kirjutada.
Mu sulest on ilmunud igal nädalal 1-4 lugu, peamiselt kultuurist, muusikast, meediast või meelelahutusest.
Kuna Melu- ja Laupäeva osakonna juhataja palus, et jälgiksin eriti seda, mis toimub Soomes, siis olen kirjutanud palju Soomega seotuid lugusid ja olen teinud intervjuusid peamiselt soomlastega.
Mõnikord olen küll küsinud ka eestlaste käest midagi.
Eelmisel nädalavahetusel oli esimene kord, kui sain ülesandeks minna kohapeale vaatama üritust Tartus ja sellest kirjutada.
See läks minu arvates hästi, ja tegin kohapeal intervjuu ürituse korraldaja ja ühe luuletajaga.
Kuna olen siin toimetuses kuulnud igal päeval eesti keelt ja olen ise saanud vestelda eesti keeles nii palju kui tahan, siis ei ole suur kahju, et ei ole rohkem intervjuusid teinud eesti keeles.
Kuna mu kõrval istuv reporter kirjutab eeskätt poliitikast, siis olen saanud jälgida ka seda, kuidas tema töötab ja teeb intervjuusid ning olen teada saanud tohutu palju Eesti ühiskonna probleemidest.
Siiani kõige rohkem mulle on meeldinud kirjutada lugu eesti tšellist Jüri Tähest, kes praegu elab Ameerikas.
Mõned aastad tagasi lugesin vanast ajakirjast, et ta oli 1943. aastal 12-aastasena võitnud muusikavõistluse Saksamaal.
Siis tuli meelde see väike uudis ja hakkasin uurima, et kas ta elab veel, kuidas ta Saksamaale sattus ja mis on temaga juhtunud.
Ta oli väga rõõmus, kui kirjutasin talle, et tahaksin temast loo kirjutada.
Tavaliselt kirjutan ilma sõnaraamatuta, ja kui on vaja mingi täpne sõna või väljend, siis vaatan sõnaraamatust või küsin kolleegide käest.
Õnneks mu praktikajuhendaja on olnud väga abivalmis nii kui ka teine Päevalehe reporter siin Tartus, ehk alati, kui on olnud abi vaja, keegi on mind aidanud.
Kui olen looga valmis saanud, siis oleme selle mu juhendajaga koos läbi vaadanud ja siis Tallina saatnud.
Selle eelised, et lugusid siin koos läbi vaatame on eestkätt need, et näen, missuguseid vigu teen ja saame paranduste üle arutleda ning see, et siis on kindlam, et kui tehakse parandusi, siis lausete mõte püsib sama.
Muidugi lugudesse tehakse muutatusi veel Tallinnas, näiteks vahetatakse pealkirju või tihendatakse lugu.
Mõnikord on juhtunud nii, et kui toimetaja on Tallinnas teinud muutatusi, on loosse tulnud faktivigu.
Kõige rohkem teen sõnajärjega seotud vigu ja samuti segan omavahel d ja t või g ja k (võibolla viimane on soomlaste jaoks üldine viga).
Lõppude lõpuks olen väga rahul selle praktikakohaga, ja loodan, et sellest on kasu tulevikus. |
Pöördumine võimalike katseisikute poole (cd784fa0-8c42-4dcf-8e24-e9ae9774f50d).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Olen MK ja õpin soome keelt Tampere ülikoolis.
Õpin siin seitsmendat aastat, ja mu kõrvalained on eesti keel, keeletehnoloogia ja foneetika.
Minu diplomi-töö kujutab endast soome ja eesti keele võrdlevat uurimust.
Uurin viisakusestrateegiaid soome ja eesti keeles.
See tähendab põhiliselt seda, et uurin, kuidas viisakust väljendatakse nendes keeltes.
Materjali sellele uurimusele otsustasin koguda küsimustega ankeedi abil, sest sellega on kõige lihtsam võrreldavat materjali kätte saada.
Ja see on ju kontrastiivne uurimus.
Selleks on mul olnud vaja leida umbes 20?
25 eesti ja soome keelt emakeelena rääkivat üliõpilast, kes tahaksid vastata ankeedi küsimustele.
Nagu Te juba teate, ankeedil on kirjeldatud mitmed olukorrad, millele on vaja reageerida.
Reageerimistest ehk vastustest uurin ma seda, kuidas viisakus nendes on näha.
Kõik ankeedi olukorrad on sellised, et osalejate ?
näod?
on ohus.
Mis siis on see ?
nägu?
?
Igal inimesel on Browni ja Levinsoni (Politeness: some universals in language usage, 1988) järgi positiivne ja negatiivne ?
nägu?
.
Negatiivne nägu tähendab, et inimesele ei meeldi, kui keegi teine ütleb talle, mis ta peab tegema.
Inimene tahab oma asjade üle otsustada.
Positiivne nägu tähendab umbkaudu seda, et inimene tahab, et teised võtavad tema vastu, võtavad tema oma kampa.
Ja mõtlevad ka, et ta on hea ja lugupeetud isik.
Brown ja Levinson arvavad, et kui inimene tegutseb nii, et ta austab teise inimese nägu ega taha seda ähvardada, on tegemist viisakusega.
Elus on siiski mitmed olukorrad, kui ainuke võimalus on teise inimese näo ähvardamine, ja siin ongi tegemist viisakusestrateegiatega.
Viisakusestrateegiad on need, mis aitavad seda ähvardust väiksemaks teha ja suhlemist kergendada.
Näiteks ankeedi olukorras, kus on vaja bussipeatuses võõralt inimeselt abi küsida, sest oma sõiduplaan on koju ununenud: On väga raske ette kujutada, et keegi ütleks ?
Anna sõiduplaan siia?
.
Seevastu öeldakse näiteks ?
Tere, kas oleks võimalik Teie sõiduplaani vaadata?
?
.
Siin on mitmed viisakusestrateegiatega seotus asjad.
Näiteks: 1) Eelmine lause on grammaaliliselt küsimus, aga reaalses vestluses ongi see palve.
2) Kasutatakse konditsionaal-vormi, mitte indikatiivi.
3) Kasutatakse Te-sõna, mitte sa-sõna.
Mulle pakub huvi see, kuidas soomes ja eestis kasutatakse erinevaid strateegiaid.
Ma EI uuri seda, kas eestlased on viisakamad kui soomlased või vastupidi.
Ma arvan, et seda ei oleks isegi võimalik sellise ankeedi abil välja selgitada.
Aga mis eriti huvitab mind, on see, kuidas need keeled erinevad.
Kas on konditsionaal tavalisem soomes või eestis?
Milliseid verbe erinevais olukordades kasutatakse?
Milline on perspektiiv?
(Perspektiiv on see, kelle vaadepunktist vaadatakse: ?
Kas ma võin?
?
(kõneleja vaadepunkt), ?
Kas sa ei taha?
?
(kuulja vaadepunkt) ?
Kas oleks võimalik?
?
(mitte keegi osaleja vaadepunkt).
Tänan veel kord kõike, kes on ankeedi täitnud.
Jätkan hea meelega oma uurimust.
Loodan, et leian mitmed väga huvitavad asjad.
:) |
Raport eesti keele- ja kultuuriseminarist Eestisse Eestis Eestist (5ddc7953-8ebc-468d-9edd-7289d5a4ed63).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Osalesin keele- ja kultuuriseminaril "Eestisse, Eestis, Eestist" Tallinnas jaanuaris.
Seminari korraldas Eesti Instituut koos Tallinna ja Tartu ülikooli esindajatega.
Seminar oli mõeldud välismaalastele, kes õppivad eesti keelt ja kultuuri välismaal.
Seminar kestas kaks päeva ja selle jooksul peeti loenguid ning korraldati õpitube.
Lisaks külastasime eri institutsioone.
Seminaril osales umbes nelikümmend eesti keele õppijat.
Osalejaid oli mitmest Euroopa riigist, näiteks Hispaaniast, Prantsusmaalt, Ungarist ja Saksamaalt.
Ka üks jaapani tüdruk võttis osa seminarist.
Mulle meeldis see seminar väga.
Ma pole õppinud eesti keelt aktiivselt sellel õppeaastal ja oli tore, et nüüd oli mul mitu päeva aega kasutada eesti keelt.
Sain rääkida, kirjutada ja lugeda eesti keelt aktiivselt.
Mind üllatas see, et sain rääkida eesti keelt palju teiste välismaalastega.
Kõik välismaalased ei osanud eesti keelt hästi, selle pärast jäi meie ainukeseks ühiseks keeleks eesti.
Näiteks mu toakaaslased ühiselamus olid venelased, kes ei osanud inglise keelt hästi.
Seetõttu räägisime omavahel eesti keelt.
Kõik seminari osalejad elasid Tallinna ülikooli ühiselamus sadama ja kesklinna lähedal.
Elasin korteris, kus oli neli magamistuba ja üks köök.
Mu korterikaaslased tulid eri Euroopa riigidest ja olid mu arvates toredad tuttavad.
Seminar toimus Tallinna ülikoolis, mis asub ühiselamu lähedal.
Pidin seminari esimese ettekande.
Mu ettekande teema oli Eesti endise presidendi Lennart Meri elutöö, eriti soomlaste seisukohast.
Sellel aastal tähistatakse Lennart Meri 80.
sünniaastapäeva, mille pärast soovitasid seminari korraldajad Lennart Meri teemaks meile.
Arvan, et mu ettekanne läks hästi.
Pisut olin muidugi närvis, aga mulle jäi ettekandest hea meel.
Lennart Meri elu on mu arvates huvitav teema.
Teadsin Lennart Merist pisut juba varem, aga kui kirjutasin seda ettekannet õppisin palju uusi asju Meri elust.
Sain teada, et Lennart Meri küüditati oma perekonnaga Kirovi oblastisse teise maailmasõja alguses.
Teadsin juba varem, et Meri tegeles filmidega aga ma ei teadnud, et need filmid käsitlesid sugulusrahvaste elu endises Nõukogude Liidus.
Olen teadnud, et Lennart Meril oli lähedane suhe Soomega ja et ta elas Soomes 1990. aastatel.
Nüüd õppisin, mille pärast Soome nii lähedane oli Lennart Merile.
Ettekandeid peeti seminaril palju.
Kahjuks oli seminari ajakava range ja kogu aeg oli kiire.
Ettekannete teemadest ei sündinud arutelu palju.
Olen muidu rahul selle seminariga, aga jätkuv kiire oli küll ebameeldiv.
Külastasime huvitavaid institutsioone seminaril.
Me saime valida, kas käime Eesti Rahvusraamatukogus või Välisministeeriumis.
Läksin Välisministeeriumisse, sest võimalus külastada ministeeriumit on haruldane.
Meil oli ka võimalik külastada Eesti Keele Instituuti või teha jalutuskäik kesklinnas.
Tahtsin käia Eesti Keele Instituudis, sest see pakkus mulle enam huvi.
Tallinna kesklinnas võin ka ise jalutada millal tahes.
Eesti Keele Instituudis tehakse aktiivset uurimistööd ja kirjutatakse sõnaraamatuid.
Mulle tundus, et kuigi on Eesti majandusel rasked ajad praegu, siiski pole instituudi töö ohu all.
Ilmselt hinnatakse Eestis oma emakeelt ja selle poolest tehtud tööd.
Saime mitmel moel tuttavaks eesti kultuuriga nii ettekannete kui eri ürituste kaudu.
Vaatasime eesti animafilme Kino Sõpruses.
Esimesel seminaripäeval korraldati meile vastuvõtt, kus esinesid õpilased ühest Tallinna keskkoolist.
Tudengimajas korraldatud peol esinesid kolm noort näitlejaõpilast, kes laulsid jazzmuusikat ja eesti rahvalaule.
Õpitubades oli võimalik tantsida rahvatantse või teha käsitöid.
Tantsutuba osutus heaks valikuks.
Kõik olid heas tujus seal.
Lisaks sain tantsida uusi tantse.
Välismaa külaliste abiks paljudes asjades olid eesti üliõpilased Tallinnast, Tartust ja Viljandist.
Nendega oli huvitav rääkida Eestist ja Eesti imidzist välismaal.
Õppisin seminaril, et on tähtis eristada kaks asja, Eesti taasiseseisvumine ja iseseisvumine, sest iseseisvaks sai Eesti juba 1918.
Eesti sai taasiseseisvaks aastal 1991, mitte iseseisvaks.
Lõpuks pean ütlema, et mulle jäi väga hea meel sellest seminarist.
Sain toredaid kogemusi ja õppisin uusi asju nii Eestist kui eesti keelest.
Seminar oli korraldatud väga hästi. |
Referaat (1af8814f-762c-46f8-a05b-2f2afb2d06cb).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Tallinna Ülikool Slaavi Keelte ja Kultuuride Instituut Referaat erialase raamatu järgi Eesti keel C1 tasemel Tallinn 2009 SISUKORD 1. Sissejuhtus .................................................................................................... 3 2. Raamatu osadest ja peatükidest .................................................................... 3 3. Üldkogum ..................................................................................................... 5 4. Ränne ja kontaktid Venemaaga .................................................................... 5 5. Eesti keel kui kohanemisnäitaja ................................................................... 6 6. Identiteet ja kodakondsus ............................................................................. 6 7. Akulturatsiooni vormid ................................................................................ 7 8. Lõppjäreldus ................................................................................................. 8 9. Kasutatud kirjandus ja lingid ...................................................................... 10 SISSEJUHATUS Loetud raamatu pealkiri on «Venelased Eestis: ränne ja kohanemine», autor on Tiit Tammaru.
Käesoleva raamatu tüüp on monograafia.
See oli trükitud 1999. aastal Sisekaitseakadeemia kirjastuses.
Mina võtsin selle raamatu TLÜ Akadeemilisest Raamatukogust.
Käesoleva monograafia eesmärk on ülevaade andmine venekeelse elanikkonna kujunemisest Eestis pärast II maailmasõda ning sellega seotud probleemidest.
Autor kirjutab venelaste kohanemise vormidest ja sellele mõjutavatest teguritest.
Kuid tegu on ühiskonna uurimusega, palju tähelepanu on pööratud kohanemise regionaalsete erisuste väljatoomisele.
See monograafia põhineb magistritööl «Venelased Eestis: ränne ja akulturatsioon.
Lasnamäe, Pärnu ja Tartu venelaste võrdlev uurimus», mida autor on kaitsenud Tartu Ülikoolis 1996. aastal.
RAAMATU OSADEST JA PEATÜKIDEST Monograafia koosneb 97 lehtedest, 7 osadest.
Seal on hästi palju skeeme, tabeleid ja graafikuid, aga pildid praktiliselt puuduvad.
Raamatu esimeses osas autor annab ülevaade teoreetilistest lähtekohtadest ja metoodikast.
Kohanemise analüüsi aluseks oli valitud John Berry akulturatsiooniteooria, kus eristatakse 4 kohanemisvorme: assimilatsioon, integratsioon, separatsioon ja marginalisatsioon.
Teine osa sisaldab sissejuhatust uurimisprobleemisse ning selles ka antakse ülevaade mitte-eesti päritolu elanikkonna kujunemist, on samuti nende tänased probleemid analüüsitud.
Selles osas autor palju toetus teiste autorite töödele.
Järgmises peatükis antakse ülevaade 1989. aasta rahvaloenduse andmetest, samuti autor on seal valimi ja üldkogumi võrdsuse toonud.
4 - 7 peatükid põhinevad anketeerimisel, mis on toimunud Lasnamäel, Tartus ja Pärnus.
Küsimustele vastasid tööealised venelased.
Neljandas osas autor kirjutab venelaste Eestisse saabumise põhjustest.
Selle analüüsides autor toetub L. Rõbakovskina välja töödeldud rändetüüpidele.
Lisaks uuritakse venelaste kontakte Venemaaga ning elukoha eelistus tulevikus.
Viies osa on pühendatud eesti keelele.
Seal on info venelaste eesti keele oskuse kohta, arvamused selle vajalikkusest ning õppimist takistavatest teguritest.
Kohanemisprotsess mängib suurt rolli inimese identiteedil.
Sellest annab ülevaade kuues peatükk.
Autor väidab, et inimesel on mitu identiteeti.
Nii näeme, kelleks venelased ennast peavad, mis riiki nad oma kodumaaks peavad, kui hästi vene ja eesti kultuuri tunduvad.
Lisaks autor analüüsib venelaste kodakondsuseelistusi.
Seitsmes osa on kokkuvõttev.
Peatükk sisaldab järeldusi venelaste probleemidest Eestis (John Berry akulturatsiooniteooriale toetudes) ning kohanemise regionaalsetest erisustest.
Lõpuks autor teeb prognoosi venelaste kohanemisprotsessist tulevikus.
Paljud venelased saabusid Eesti poliitiliste põhjuste tulemusena ja võiksid sama hästi sattuda ükskõik millesse Nõukogude Liidu riiki.
On mõistetav, et mitte kõik sissetulnud venelased olid kohanemiseks valmis.
Niimoodi kujunes N. Liidu ajal Eestis kaks elanikkonda.
Nende kontaktide aluseks oli rohkem põhirahvuste kohanemine sissetulnutega ja nende keele suhtlemiseks kasutamine.
Nüüd juba selline suhtlemise korraldus kaob ära.
Venelased on juba eesti ajaloo ja kultuuri osa.
Edasi vaatame olulisemaid uurimustulemusi: ÜLDKOGUM Üldkogumi analüüs põhineb 1989. aastal tehtud rahvaloendusel.
Kohanemise kohta rääkides tuleb tähelepanu pöörata kahele tegurile:Venelased Eestis on suhteliselt noor rahvastik;Venelased (eriti mehed) olid varem töötanud pigem tööstuses.
Venelaste kohanemisele aitab nende suhteline noorus.
N. Liidu perioodil olid venelased töötanud kõige rohkem tööstuses.
Selles harus aga on viimastel aastatel suur langus.
Pole imelik siis, et venelased ja mitte-eestlased peavad enda suuremaks probleemiks tööpuudus.
See on kohanemisprotsessile halvasti mõjuv tegur.
RÄNNE JA KONTAKTID VENEMAAGA Kõige suurem ja olulisem rändetüüp Lasnamäel, Pärnus ja Tartus on pereränne.
Pererändest on kõige olulisem tüüp koos vanematega saabumine.
Selliseid on umbes 1/5 tööealistest venelastest.
Kõige rohkem suunatud rände tulemusena saabunud venelasi elavad Lasnamäel, kõige vähem aga Tartus.
Suunatud ränne mõjutas vabatahtlikku rännet.
Suunatud rändes oli meeste osakaal ja tähtsus suurem.
Koos meestega saabusid sageli ka nende abikaasa ja lapsed või leiti abikaasa hiljem Eesti väljaspool.
Niimoodi abielu rände tulemusena tulid ka meeste naised ja on suurendanud ka rände mõju.
EESTI KEEL KUI KOHANEMISNÄITAJA Eesti keele oskuse vajalikkuses venelased praktiliselt ei kahtle.
Kuid sotsioloogide uurimused on näidanud, et selliste inimeste osakaal aastate jooksul väheneb.
Eesti keele vajalikkuse tunnistamises pole kohtavahelisi erinevusi.
Aga kohtade vahel küll on keeleoskuse erinevusi, ja need erinevused on päris suured.
1/5 Lasnamäel elavatest venelastest ütlesid, et ei valda eesti keelt.
Pärnus ja Tartus aga suurt keeleoskuse vahet polnud.
Lasnamäe venelased oskavad eesti keelt kõige halvemini.
Naistel eesti keel on parem kui meestel.
Teiste rahvuste inimestega suhtlemiseks venelased on harjunud oma keelt kasutama.
IDENTITEET JA KODAKONDSUS Pärast N. Liidu lagunemist ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumist mitte-eestlaste identiteet on üks suurematest probleemidest.
Käesolevas uurimuses autor analüüsis sotsiaalset, kultuurilist ja kodumaist identiteeti.
Kõige teravam probleem identiteediga on tõenäoliselt nendel venelastel, kes samastuvad ennast veel N. Liidu kodanikega.
Sotsiaalse identiteedi aluseks on enda samastumine baltivene kogukonnaga.
Kultuurilise identiteedi korral peetakse oluliseks nii eesti kui ka vene kultuuri tundmist.
See on hea ja oluline integratsiooni allikas, sellepärast et J. Berry järgi integratsioon tähendab olukorda, millal võetakse omaks põhirahvuse kultuuri, kuid säilitatakse sidemeid oma rahvuse kultuuri elementidega.
Kodumaaks peavad venelased pigem Eestit kui Venemaad, paljud inimesed aga küll ei oska vastata sellele küsimusele.
Noorte seas on rohkem inimesi, kes Eestit oma kodumaaks peavad.
Autor väidab, et venelased soovivad Eesti kodakondsust.
3/4 on otsustanud Eesti kodakondsuse kasuks (koos selliste inimestega, kellel on see juba olemas või soovib).
Oluline erinevus oli eesti ja vene kodakondsust omavate inimeste vahel.
Eesti kodakondsust omavatel inimestel eesti keele oskus oli keskmiselt parem, nad olid Eestis sündinud ning olid keskmiselt kõrgema haridusega.
Autori järgi vene kodakondsust soovitavate inimeste hulgas oli rohkem inimesi, kes üldse ei valda riigikeelt või oskavad seda halvasti, nad on väljaspool Eestit sündinud, nende haridus on keskmiselt madalam.
AKULTURATSIOONI VORMID Üleminekuaja muutused selguvad kohanemisvormide analüüsist .
Sageli inimesed annavad üht teemat käsitlevatele küsimustele erinevaid (vastukäivaid) vastuseid.
Näiteks inimene soovib Eesti kodakondsust, aga kodumaaks peab Venemaad.
Nii ei saa lihtsalt eristada puhtaid akulturatsiooni vorme.
Tavaliselt suur osa on üleminekuvormidel, kõige olulisem on aga integratsiooni-marginalisatsiooni rühm.
Põhivormid on sellised:Assimileerunud (mõni %);Integreerunud (1/4 Tartus, 1/10 Lasnamäel);Separeerunud (suhteliselt vähe);Marginaliseerunud (40% Lasnamäel, alla 15% Tartus).
Akulturatsiooni kujunemist mõjutavad paljud tegurid: Sugu.
Naiste hulgast oli rohkem assimileerunud ja integreerunud aga vähem separeerunud ja marginaliseerunud inimesi; Vanus.
Akulturatsiooni vormid sõltuvad ka vanusest.
Vanemas tööeas inimeste hulgast oli rohkem separeerunud ning vähem integreerunud inimesi; Abikaasa rahvus.
Segaabieludes (eestlane + venelane) oli assimileerunud ja integreerunud inimeste arv suurem ; Sünnikoht.
Neid venelasi, kes on Eestis sündinud, on rohkem integreerunuid.
Tulevikus peab integreerunute inimeste arv suurenema, sest et suur ränne Eestisse on lõppenud ja juba Eestis sündinute venelaste osakaal suureneb.
Assimileerunud ja integreerunud inimesed sooviksid ka tulevikus Eestis elada, Eestist lahkuda soovisid kõige rohkem separeerunud ja marginaliseerunud; Töökoha olemasolu ja sellega rahulolu.
Sissetuleku suuruse ja akulturatsiooni vormide vahel pole olulist seost.
Töökoha olemasolu on olulisim majanduslikest teguritest.
Inimeste seas, kes ei töötanud, oli palju marginaliseerunuid ja separeerunuid.
Kõige rohkem oma tööga rahul inimesi on integreerunute hulgas; Elamutüüp.
Suurtes paneelmajades elas rohkem separeerunuid ja marginaliseerunuid kui väiksemates ühismajades ja eramajades.
Kõige rohkem eramajades elavate seas oli integreerunuid ja assimileerunuid inimesi.
LÕPPJÄRELDUS J. Berry kohanemisvormide hulgast on raske välja tuua puhtaid vorme, sest et üleminekuajal ei suutnud venelased paljudele olulistele küsimustele vastust leida.
Kohanemise ja Eestisse saabumise põhjuste vahel ei olnud olulisi erinevusi, aga küll on kohanemise vormide ja Eestist lahkumist soovi vahel.
Integreerunud ja assimileerunud inimesed kavatsevad oma tuleviku Eestiga siduda.
Suured regionaalsed erinevused näitavad seda, et kohanemise jaoks on oluline selline keskkond, kus venelased sotsialiseeruvad.
Sugu, vanus ja põlisus (demograafilised põhitunnused) oluliselt mõjutavad kohanemisprotsessi.
"Kohanemine on suurel määral põlvkondi haarav protsess ja integratsioon kui sageli kõige soovitum kohanemisvorm ei saa seetõttu kiiresti valdavaks muutuda.
" KASUTATUD KIRJANDUS JA LINGIDTammaru, Tiit.
"Venelased Eestis: ränne ja kohanemine",1999.
Sisekaitseakadeemia kirjastus, trükkinud OÜ Raber Pluss, Tallinn.
http://vene-eesti.
ase.
ee/ |
Referaat (a4c55c13-2d5e-45c4-8f65-8fc513fd43c8).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Sissejuhatus Õpetaja kutse-eetika ehk pedagoogilise eetika olulisem definitsioon on kõlblus.
Kõlblus on õpetaja kõige tähtsam ja vajalikum karakteristik.
Kõlbeline muutumine toimub ainult siis, kui inimene teab oma tehtud vigadest, püüab neid parandada ning muutub ise.
Mis annab inimestel rõõmu ja rahuldust?
Aristotelese arvates need on nautlev elu (söömine, joomine, riietumine, harrastused, lõbutsemine); aktiivne tegutsemine, aktiivne eluviis; otsiv elu, kus inimene püüab leida harmooniat ja rahu, kus ta täiendab end, muutub paremaks ning leiab vastuseid küsimustele.
Aleksandr Solženitsõn arvab, et kõlblus peaks olema kõigis elamise viisides.
See on inimese sisehääl, mida on vaja õpetada ja õppida.
Esimeses peatükis annab Maie Tuulik ülevaate kutse-eetika ja eetikakoodeksi definitsioonidest.
Teine peatükk kirjeldab õpetaja kutse-eetikat möödanikus ja tänapäeval.
Kolmandas peatükis leiab autor vastuse küsimusele kas õpetaja vajab eetikakoodeksit või mitte ning toob Einike Pilli (Tartu Ülikooli õppejõud) kolm põhjendust, miks õpetaja vajab eetikakoodeksit.
Neljas peatükk kirjeldab kõlbelist isiksust.
Viiendas peatükis antakse ülevaade kõlbelistest väärtustest ning otsitakse vastuse küsimusele: "Kas kõlbelised väärtused muutuvad koos ajaga?
" Kuues peatükk kirjeldab põhimõtteid, miks peab õpetaja olema kõlbeline isiksus.
1. Mis on kutse-eetika ja eetikakoodeks?
Selles peatükis kirjeldab autor analüütilist ja normatiivset eetikat ning annab seletuse eetikakoodeksile.
Analüütiline eetika sisaldab teoreetilisi või teaduslikke teadmisi.
Normatiivne eetika sisaldab praktilisi norme ja juhiseid.
See on õpetus, mis aitab inimest aru saada, kuidas elada oma elu õnnelikult ja rahulikult.
Õpetaja kutse-eetika on normatiivse eetika alaliik.
Kutse-eetika sisaldab kindlaid norme ja nõudeid, mida peaks inimene järgima.
Eetikanormidest koosneb eetikakoodeks, mis on inimestele abivahend ning millele nad on kohustatud järgima.
Eetikakoodeks informeerib töötajaid, aitab saavutada häid tulemusi ja teha paremini oma tööd.
Ta annab ülevaate kõige olulisematest aspektidest ning vastuseid rasketele küsimustele.
2. Mis on õpetaja kutse-eetika?
Olla õpetajana on väga raske.
Iga inimene ei sobi selleks ametiks.
Selleks, et õpetada ja töötada lastega peavad inimesel olema kindlad anded.
Õpetamiseks on vaja empaatiat, armastust, abivalmidust jms, oluliseks on väljaõpe.
Õpetaja kutse-eetikast hakati rääkima juba 1920ndatel aastatel.
Pedagoogika teadlaste arvates palju sõltub just õpetajast, sest ta viib ellu hariduse eesmärke.
2. 1. Õpetaja kutse-eetika möödanikus 1992. aastal otsustas Õpetajate Liit koostada õpetaja kutse-eetika koodesksit ning seda avalikult arutada.
Just tol ajal esitas Õpetajate Liit järgmisi põhimõtteid: õpetaja ei tohi alkohoolseid jooke tarvitada ega olla purjuspäi kohtades, kus on õpilased olemas; õpetaja peab nõu andma algajatele õpetajatele, kellel on veel palju küsimusi; õpetaja peab olema õiglane isiksus, otsekohene ning korrektne.
On oluline, et klassis ei tekiks üksikute õpilaste õigusetut esiletõstmist; õpetaja ei tohi töötada tänapäeva loogika järgi: saada rohkem palka, aga teha vähem tööd; õpetaja on kooli hing; õpetaja peab temale usaldatud saladust hoidma.
1928. aastal ilmus A. Ploompuu brošuur "Mida nõutakse meie õpetajalt", kus on kirjutatud järgmisi nõudeid: õpetaja nõuab füüsilist koormust.
Terve päev peab ta seisma klassi ees.
Selleks peaks tal olema väga hea tervis: nii füüsiline kui vaimne; õpetajale on lubamatu olla lohakalt riides; õpetaja sammud ja liigutused peavad olema väga kindlad; õpetaja hääl ja kõne peab olema selge, vigadega laused võivad anda halba eeskuju; õpetaja on kohustatud olema heas tujus, siis lastel tekib ka rõõmu; alkoholi tarvitamine ja suitsetamine on õpetajale keelatud; õpetaja peab olema haritud ning teadma kõike seda, mida ta võib teistele õpetada; õpetaja peab hästi palju lugema; õpetaja on kohustatud olema nii muusikatundja kui näitleja; õpetaja peab armastama lapsi ja oma ametit.
Ta peab olema oma ala asjatundja.
2. 2. Õpetaja kutse-eetika tänapäeval Praegu räägitakse, et õpetaja professioon on muutunud.
Tänapäeval "pedagoog on professionaal selle sõna otseses tähenduses siis, kui tal on teaduspõhine pedagoogiline haridus" (Tuulik 2005: 22).
Õpetajal on palju rolle hariduse valdkonnas.
Ta peab olema mentor ja nõustaja, õpioskuste kujundaja, meeskonna liige, koostöö ja dialoogi pidaja, õppija ning uurija, eetiliselt vastutaja, õppijakeskne õpetaja.
Õpetaja elukutse kirjelduses avatakse hoiakuid ja väärtusi ameti oskuste kaudu, et selgitada välja õpetaja nõudeid.
2. 3. Pedagooglise eetika lähtealus Õpetaja kutse-eetika ei pea sisaldama ainult kirjeldusi nagu missugune peab õpetaja olema, vaid ka kasvatuse tunnuseid näiteks õpetaja ja õpilaste suhted, suhted õpetajate vahel, kes töötavad ühes kollektiivis ning koostöösuhted lastevanematega.
2. 3. 1. Interaktiivne suhe õpilase ja õpetaja vahel Suhted õpilase ja õpetaja vahel on lugupidavad ja viisakad.
Kui õpetaja armastab lapsi, siis lapsed usaldavad teda.
Peeter Põllu arvates "kasvatajaks teeb eelkõige armastus, soe osavõtt kujunevale elule.
Kõige õudsem hirm, mida laps võib tunda, on see, et teda ei armastata, ja hülgamine on põrgu, mida ta kardab"(Tuulik 2005: 24).
Õpetaja on see isiksus koolis, kes leiab lahendusi rasketele probleemidele kasutades mõistmisvõimet, armastust ning teadmisi.
Kasvatusprotsessis peaks ta olema juhtiv pool.
Tõeliselt koolielu on üsna erinev ja eristub ideaalpildist.
8. augustil 2000. aastal oli korraldatud Eesti kvaliteedikooli rühmatöö, kus võtsid osa sadakond õpetajat ning koolijuhti.
Rühmatöö osalejad arutlesid omavahel õpetaja ja õpilase suhteid.
Õpilase diversioonid õpetaja vastu.
Õpetajad räägivad, et õpilased hilinevad tundidesse väga tihti ning ei võta kaasa oma päevikuid, konspekte ja koolitarbeid.
Tundides juhtub nii, et mõned tegelevad oma asjadega: õpivad teist ainet, teevad kodutööd, lahendavad ristsõnu, loevad raamatuid, lobisevad, söövad, närivad nätsu.
Õpilased ei tee kodutööd, ignoreerivad ja provotseerivad õpetajat, rikuvad tema töövahendeid.
Õpilased lähevad tunnist või koolist ära, muudavad tunniplaani ning isegi kirjutavad klassipäevikusse hindeid juurde.
Kontrolltöö kirjutamiseks kasutavad nad spikreid, mõnikord varastavad õpetaja kotist või sahtlist kontrolltöid.
Samuti nad esitavad teemavälisi küsimusi ja teevad märkusi tunni ebasobival ajal, valetavad õpetaja peale, annavad meelega valesid vastuseid.
Õpetaja diversioonid õpilase vastu.
Õpilaste arvates õpetaja hindab neid ebaõiglaselt ning ei kuula, mida õpilased räägivad.
Õpetaja ignoreerib ja provotseerib õpilasi.
Ta karistab kollektiivi, raiskab aega.
Õpilastele ei meeldi kui õpetaja räägib liiga vaikselt või liiga kõvasti, manipuleerib nendega.
Õpetaja ei arvesta õpilaste tervisega ja erivajadustega, ei mõista ealisi ja soolisi iseärasusi.
Õpilaste meeles õpetajal puudub empaatiavõime, ta ei ole distsiplineeritud, aus ega lojaalne isiksus.
Mõnikord õpetaja hilineb tundi, valetab, karistab õpilasi andes lisaülesandeid.
Õpetaja kehakeel on ebakorrektne, suhtumine õpilastesse valikuline: klassis on olemas lemmikõpilased.
On ebameeldiv, et õpetaja ei valmista tundi ette, ei tunnista oma vigu ega kavanda tööprotsessi.
Õpetaja karistab hinnetega, aga kui kiidab, siis liiga vähe.
2. 3. 2. Koostöösuhe kolleegide vahel See tekstiosa kirjeldab kolleegide suhteid, kes töötavad ühes kollektiivis.
Nad peaks töötama ühes suunas ning olema meeskonnana.
Millised on siin väärad ilmingud?
Direktsiooni diversioonid õpetaja vastu.
Õpetajatele ei meeldi kui toimuvad planeerimata koosolekud, kui suvepuhkuse ajal peaks töötama töö kantseleis ja kooliaias ning kui jaotakse töökormust ebaõiglaselt, sest mõnedele õpetajatele tehakse eelistusi nagu klasside valik või koormuse suurus.
Direktsioon informeerib uusi töötajaid ebapiisavalt: algajad õpetajad ei tea, millised on kooli nõuded ja traditsioonid.
Kui koolis toimub mingi üritus, siis teatakse seda õpetajale viimasel ajahetkel ning õpilaste saatmine üritustele jäetakse õpetajaga kooskõlastamata.
Direktsioon ei räägi õpetajal kooli eesmärkidest ega arutle olulisi probleeme, mis on koolis olemas.
Direktsiooni ja õpetajate suhtlemine ei ole päris nii hea, töö korraldamine ja tuuniplaan on halvad.
Koolides ei motiveeri ega tunnista õpetajat.
Õpetaja autoriteet kahjustab, direktsioon ei kindlusta normaalseid tingimusi töös ning on puudu täpne tööjaotus.
Õpetajate arvates koolides puudub suhtlemisoskus ning eetika.
Täienduskoolitust korraldatakse ainult mõnedele õpetajatele.
Õpetajatele ei meeldi, et koosolekud toimuvad ebasobival ajal ning on sagedad.
Õudseks on, et õpetaja on oma probleemidega jääb üksi.
2. 3. 3. Koostöösuhe lapsevanematega Kolmas suhetevõrgustik on lapsevanemad ja ühiskond.
Lapsevanemate ja õpetaja suhe peaks olema lojaalne ja korrektne.
Õpetaja peaks juhendama vanemaid ning selleks korraldama vestlusi, kus nad saaksid arutleda laste probleeme õppimisprotsessis ning võimalikult kiiresti lahendusi leida.
3. Kas õpetaja vajab eetikakoodeksit?
Eesti Õpetajate Liit töötleb pedagoogilise eetika põhimõtteid ja esimesed versioonid on juba valmis.
Miks vajab õpetaja eetikakoodeksit?
Selle küsimusele püüab vastuse leida Einike Pilli.
Ta esitab kolm põhjendust, miks on vaja eetikakoodeksit: eetikakoodeks on üks professionaaliks ehk haritlaseks olemise tunnus; mitmeväärtuseline ühiskond peaks tegutsema ühiste aluste põhjal; empiirilisest uurimusest võib näha, et õpetajatel on üsna palju keerukaid eetikaprobleeme, millele nad vastuse otsivad.
Tuleb aga vaadelda iga põhjendust eraldi.
Esimene põhjendus näitab, et eetikakoodeks aitaks õpetajat professionaalsele olemisele.
See on samm saada professionaali staatuse.
Eetikakoodeks sisaldab endas niinimetatud ekspertteadmisi, mille saamine oletab vastava eriala omandamisest ülikooli tasemel.
Õpetaja ametis on erinevaid olukordi, mis annavad kõrvaltvaatajale võimaluse leida palju interpretatsioone ja koodeks võib asja keeruliseks teha.
Ootused õpetajale on ülikõrged ja enamik neist ei suuda õpetaja vastata kuid tema käitumist hindab kogu aeg palju inimesi.
Teine põhjendus väidab, et mitmeväärtuseline ühiskond vajab ühist väärtusraamistikku.
Ühiskonnas üldisema väärtusraamistiku annavad seadused.
Nad on kehtivate väärtuste väljendajad.
Kirjutamata seadused väljendavad aga neid väärtusi, mida ei ole võimalik raamistada.
Neid peaks mõistma ja õpetama.
Eetika on teadus, mis juhatab meid ja viib moraaliprobleemide maailma.
Kogu oma elu omandab inimene moraalseid väärtusi, sünnipäraselt ei ole meil midagi kaasa antud.
Kolmandas põhjendus näitab, et mitte ainult pedagoogika probleemid ei ole keerukad.
Meie maailmas on kõik eetikaprobleemid keerukad.
"Pole sagedasemat ja keerulisemat valdkonda, kui seda on eetika.
Probleemide lahendamine eeldab orienteerumist üksteisele vasturääkivates teooriates ja väidetes.
Aidata võiksid süvendatud õpingud nii filosoofias laiemas plaanis kui eetikas kitsamas plaanis" (Tuulik 2005: 37).
Einike Pilli arvates eetikakoodeks aitaks teha õpetaja töö nii turvalisemaks ja analüüsitavamaks, kui ka professionaalsemaks.
3. 1. Heidame pilgu ajalukku ". .
õpetaja eetika tähendab, et õpetaja otsustab oma kõlbelistest tõekspidamistest, oma südametunnistustest lähtuvalt" (Tuulik, M 2005:38).
Õpetaja kutse-eetikas peaks koondama õpetaja isiksusele, tema südametunnistusele ning tema kõlbelise karakteri kujunemisele, aga mitte eetikakoodeksi kirjapanemisele.
Kõlblus on inimese sisehääl, sisemine käsk.
Kõlblus on inimese südametunnistus.
See on suhe teiste inimeste ning Jumalaga.
Inimesest saaks inimene ainult kõlbluse kaudu.
Uku Masing nimetab kõlblust hingeks.
Tema meeles on inimene loodud selleks, et täita oma ülesannet ja eesmärke.
4. Kes on kõlbeline isiksus?
Muidugi peaks õpetaja olema kõlbeline isiksus.
Aga mida tähendab sõna kõlbeline?
Kas see on saama mis moraalne ja eetiline?
Tänapäeval inimesed ei erista neid sõnu ning kasutavad sünonüümidena.
See on õige, sest ladina ja kreeka keelest "mores" ning "ethos" tähendasid heakskiidetud tegutsemisviisi ja tava.
Aristotelesest alates hakkasid need sõnad tähendama sisemist loomust ja voorusi.
4. 1. Eetika, moraal ja kõlblus Filosoofide ja asjatundjate arvates eetika on filosoofiline õpetus.
Ta õpetab meid elu eesmärke ja väärtusi.
Moraal tähendab ühiskonnapoolseid väliseid norme ja nõudeid inimesele.
Kõlblus on inimese südametunnistus, tema sisemised väärtused ja normid.
Eetika, moraal ja kõlblus on valdkond, mis on seotud südamega, kus nähtused ja protsessid mitte üheselt ja selgelt mõistetavad.
4. 2. Inimese kolm osa (arengusfääri) Inimesel on olemas kolm iseseisvat ala ehk arengusfääri.Teoreetiliselt võib esile tõsta intellektuaalset arengut, isiklikku arengut (kõlbelist arengut), füüsilist arengut.
Kõige olulisem sfäär inimeste jaoks on teine ehk isiklik arengusfäär.
See on kõige inimlik osa inimese olemuses.
4. 3. Kõlbluse puudumine on vaimne väärareng Inimese kõlblus peaks olema kõigis olukordades.
Südametunnistuse, kõlbluse puudus on vaimne väärareng.
Kui maailmas on füüsiliseid monstrumeid, siis miks ei või sündida ka vaimseid ja psüühilisi monstrumeid.
Kui laps sünnib ilma ühe käeta, siis miks ei või ta sündida ilma potentsiaalse südametunnistuseta.
4. 4. Südametunnistus on inimloomuse seadus Inimloomuse seadus avaldab mõju inimesele.
Südametunnistuse seadus aitab vahet teha hea ja kurja, õige ja vale vahel.
Inimesed teavad, kuidas peaks käituma, mis on hea ja kuri, mis on õige ja vale, mida peaks inimesed tegema oma elus.
Kuid nad ei järgi käitumuslikke eetilisi norme.
Inimesed tunnevad loomusundi, kuid aga samal ajal ei täita seda.
Loomusund ei ole sama mis instinktid ja tungid.
Soov aidata ei ole tunne, inimene peaks aitama, olenemata sellest, kas ta seda tahab või mitte.
Inimene võib arvata, et tunneb soovi aidata, kuid mingi sisemine hääl ütleb, et peaks järgima abistamisimpulssi.
Klaverit mängides räägib moraaliseadus inimesele, millist heli peaks ta mängima, tema instinktid on aga ainult klahvid.
Moraaliseadus ei ole instinkt või isegi instinktide kogum, vaid see, mis juhib instinkte kooskõlas, harmoonias.
4. 5. Loodusseadused versus inimloomuse seadus Loodusseadused kehtivad kogu aeg.
Me võime neid ainult parem tundma õppida ning kooskõlas elada.
Inimloomuse seadust võime järgima või ignoreerida.
Siin on meie valik vaba.
Südametunnistus on seadus, mida inimene võib kuulda või ignoreerida, see seadus ei üldista inimese käitumist.
Seda seadust ei saa avalikuks teha välise vaatluse põhjal.
Vaatlus näitab seda, mida teeb inimene, moraaliseadus aga püüab öelda, mida inimene peaks tegema.
Moraaliseaduse alusel saab inimene Jumalast rohkem teada saada.
Moraaliseadus viib inimest teha ainult õigeid asju ja jõuda õigele otsusele, sõltumata sellest, kas see on ohtlik või raske.
Milline kasu on kirjapandud käitumisreeglitel, kui inimene ei saa neid täita?
Ta ei muutu tänu seadusele, kuid aga ilma heade inimesteta ei ole head ühiskonda.
Mõtlema peaks sellest, kuidas saaks kujundada inimese kõlbelise loomuse.
5. Kas kõlbelised väärtused muutuvad koos ajaga?
Läbi ajaloo on ausus, sõbralikkus, abivalmidus jm on jäänud väärtusteks ning nad on läbi aegade ei muutunud.
Samamoodi on ellu jäänud ka valetamine, tapmine ja kuri.
Keskenduma peaks mitte väliste väärtustele, vaid isiklikutele, iseenda ülesehitamisele.
On olemas arusaam, et aega muutuvad ka inimese kõlbelised väärtused.
Selles peatükis otsib autor vastuse, miks nii arvatakse.
5. 1. Kas inimese koht loodusahelas on muutunud?
Tänapäeval on olemas palju inimese mõisteid, kust näeme, et inimene on arukas loom, kes omab suurt aju.
Samuti defineeritakse inimest kui poliitilist looma või lõpetamatu looma.
Inimestel on üsna palju definitsioone.
Aga milline on neist õige?
Tegelikult, inimene on osa loodust.
Tema süsteem on veel lõpetamatu, piiritlematu, aga arenev.
Inimene pole looduse poolt lõpuni programeeritud.
Pascali järgi inimene on kõige nõrgem asi looduses.
Ta on "pilliroog", aga ta on mõtlev ning just see teeb inimest väärtuslikuks.
Sokrates räägis, et vaimseid hüüvesid ei saa edasi anda ühelt teisele.
Olemus omandab hüüvesid ainult end ja teisi inimeste uurides.
Inimene võib üle astuda oma bioloogilist määratletust, inimesel on lahtine tee olla vaba.
5. 2. Kas inimloomus on muutunud?
Mõned räägivad, et inimloomus pole muutunud, teised aga väidavad, et inimloomus on muutunud üsna halvemaks pooleks.
Inimene on mingi robot, kes ei oma tundeid.
Ta pole indiviid oma tunnetega ja väärtustega, vaid ainult kasutatav ja juhitav mass.
Inimese iga samm on kindel ja ette määratud aastateks.
Kõik inimesed on sarnased nagu veetilgad ning elavad ja töötavad ainult ühiskonna ja perekonna hüvanguks, aga mitte enda pärast.
Inimene on standardiseeritud masin.
Võib juhtuda nii, et tal pole vaja varsti rohkem õhku hingamiseks.
Ta kardab elu, aga mitte surma.
Tänapäev teeb inimese süda külmaks ning pimestab tema silmad.
Inimene omandab kõiki asju väga kiiresti ja tahab rikaks saada, võimule tulla ning uhkust tunda.
Inimeseloomuses on alati võitlus haeduse ja kurjuse vahel.
Sünnipäraselt on inimene lage ning milliseks tema vaimu varandus kasvab, oleneb eeskätt inimesest.
5. 3. Kas ealiste iseärasuste väljendusvorm on muutunud?
Nooruse aeg on eriline sellepärast, et vaim ei ole must.
See on aeg, mil inimene mõtleb, kuidas saaks elada oma elu.
Nooruses on inimene vaba rutiinist.
Noorte eas saab inimene õppida ning oma hinge parema poole suunata.
See on aeg, mil inimene mõtleb ja otsustab, millega saaks tegeleda.
Nooruses otsib ta ennast ja oma kohta elus, kuid võib juhtuda, et otsib läbi terve elu midagi, mis on igal ajal tema juures olnud.
Vanaduse aeg on vaimu küpsemise aeg.
Siin on inimese hing täis ja kehaga ei ole palju tegu.
Inimene on juba oma kohta leidnud ja proovinud kõiki asju.
Ta on juba saavutanud seda, mida tahtis.
5. 4. Kas noored versus vanad on muutunud?
Vanade ja noorte inimeste vahel on suur mõra.
Mõned noored isegi ei abista vanemaid ja ei hoolitse nende eest.
Noorena olla on tähtsam kui kõik muu.
Tänapäeval on noore inimese võimalused üsna suured kui vanade võimalused.
Erinevas eas ei tunnusta inimesed ühesuguseid standardeid.
Vanad mõistavad noori kergem, sest neil oli juba nooreks olemise kogemus.
Noored ei suuda end vanadena ette kujutada, sest neil polnud sellist kogemust.
Konflikti korral peaksid vanad inimesed olema ettevaatlikud, kui noored ei käitu nende standardite järgi.
Noored aga ei tohi nimetada oma vanemaid "puritaanlikeks moraalijüngriteks".
Noored ja vanad peaks uskuma teineteist ja siis ei oleks palju probleeme ning elu muutuks meeldivaks.
Lapsed arvavad, et ainult nooruses on võluvus, vanaduses on aga piin.
Laste jaoks vana inimene on see, kes on kolmekümne aastane ja üle.
Nad suhtuvad vana inimesesse lugupidamisega, austavad teda, aga ikkagi tunnevad hirmu.
Laps kardab vanemaid.
Takistuseks on see, et laps mõistab vanust vääriti.
Pärast kolmekümnendat eluaastat võib laps ette kujutada suurt piina.
Tema arvates kolmekümne aastase inimesel pole millegi nimel saaks elada.
Ainult lapse elu on truu.
Inimesed unustavad neljanda käsu, kus räägitakse, et peame austama oma ema ja isa.
Kõike seda, mida teeb inimene, kas kurja või head, jääb lastesse ning lapsed omakorda vormivad järgnevaid põlvi.
Sündmused, mis toimuvad tulevikus vajuvad olevikust läbi minevikku.
Iga inimene vastutab oma vanemate ja laste ning oma rahva eest.
5. 5. Kas inimese arengu loogika on muutunud?
Inimese areng toimub ühes suunas.
Arengu protsess toimub igas inimeses ning peab kajustama kogu inimsoo ajaloos.
Arengu etapid esinevad üheaegselt ja paralleelselt.
I aste on esemeline teadvus, milles usub inimene tõsiasjalisust näiteks silm vahetult näeb ning kõrv kuuleb.
II aste sisaldab individuaalset eneseteadvust (primitiivset teadvust).
Selles etapis kontrasteerib subjekt objektiivse välismaailmaga.
III aste on mõistus, milles on oluline ühtekuuluvus või ühiskondlik teadvus.
IV aste sisaldab isiklikku arengut, kõlbelist enesetunnetust.
V aste on religioosne tunnetus, mis sisaldab kolm staadiumi.
Need on loomupärane religioonitunnetus, inimese enese kujundatud religioon, ilmutusreligioon.
VI aste: absoluutne teadmine, mis koosneb lõplike asjade ja nähtuste ühtsusest.
Paljud inimesed aga ei jõua kõlbelisele enesetunnetusele, sellest saame teada mitmetest moraaliuuringutest.
Kõlbluse eelduseks on vabadus, kuid vabaks saab inimene olla kui täidab iseenda ja ülesehitab omaenda vaimse Mina.
5. 6. Kas ootused inimesele on muutunud?
Tol ajal ootused inimesele olid vastavalt lapse eripärale.
Varem pöörasid vanemad rohkem tähelepanu oma lastele, et tagada edukat ja õnnelikku elu.
Tänapäeval tundub, et edukas laps annab vanematele prestiiži, uhkust ja võimu.
Aprillis aastatel 2004 toimus Tartus konverents "Olla või omada", kus noored Eestist arutlesid omavahel, mida neilt oodatakse.
Nad leidsid, et inimene oleks rikas, edukas ja kuulus.
Teiste sõnadega: tänapäeva põhiväärtusteks on raha, edu ning kuulsus.
Läbiviidud uuring, milles võtsid osa 12-13 aastased tüdrukud, näitas, et 80% nendest tahaks tulevikus saada rikka mehe naiseks.
Raha on muutunud kõige olulisemaks väärtuseks.
Maailma valitseb just raha.
Raha abil saab inimene osta au, kuulsust, viisakust ja võimu.
Just raha garanteerib inimese turvalisuse ja kindlustunde homses päevas.
Raha omades saab inimene reisida, lemmikharrastuse ja ekstreemspordiga tegeleda, osta endale vajalikke asju ja mitte.
5. 7. Kuulsus ja edu Kõige suurem mure noorte eas on hirm mitte jõuda edukate hulka.
Nooruses on kuulsus ja edu kõige olulisemad asjad, millele iga noor jõuda tahab.
Nende nimel on ta valmis konkureerida.
Noorte jaoks pole oluline, millist elukutset õppima asuda, kas see talle meeldib ja sobib või mitte.
See ei ole tähtis.
Tähtis on aga see, et saada võimalikult kiiresti kõrgharidust ning pääseda eliidi hulka.
Noored ei taha olla haritud, vaid omada haridust, nautida edukust ja kuulsust.
". .
noored ei saa vaadata iseendasse, sest meedia on väärtuste valmisklišeed..
" (Tuulik, M 2005: 195).
5. 8. Kõlbelised väärtused on läbi aegade samaks jäänud Nagu tol ajal tänapäeva inimesed vajavad sõprust, austust ja usaldust.
Tuleb aga õiget kohta leida.
Headus sisaldab loomisvõimet, armastuse vaimu ja rõõmu.
Kurjus on petmine ja vihkamise vaim ning sisendab kurbust ja vastumeelsust.
Vanemad peaks rohkem andma oma lastele inimlikke väärtusi nagu abivalmidust, headust ja austust ning õpetama neid väärtustama.
Kõlbelised väärtused ei muutu koos ajaga, need on püsiväärtused.
Need on olemas isegi siis, kui inimene tõrjuks neid oma elust.
6. Miks peab õpetaja olema kõlbeline isiksus?
Laps otsib abi ja tuge.
Ta ei tunne veel maailma ja asju, ei oska vahet teha hea ja kurja vahel, ei oska ise valida ning ei suuda ise kõiki luua.
Laps ei kasvata inimeseks, kui tal puudub pieteeditunne.
Kui pole pieteeti siis pole ka ühiskonda.
Eeskujuta ei ole kasvatust.
Pieteet on kasvatuse ja kultuuri aluseks.
Aukartust tekitada võib ainult see, kes ise teda tunneb.
6. 1. Õpetaja autoriteet Autoriteeditunnet kujundavad armastus ja arusaam sellest, et kasvataja on väljas asja eest.
Piirangud, mida sisaldavad käsud ja keelud autoriteedi poolt, on mõeldud selleks, et inimene end ei kahjustaks.
Selleks ema ja isa, vanemad ja õpetajad ning õpetajad omavahel peaks töötama kooskõlas.
Mis on autoriteet?
Autoriteet võib olla sisemine, väline, moraalne, füüsiline, ökonoomne.
G. Kerschensteiner erineb intellektuaalse autoriteeditunde, mis saadakse emapiimaga.
Intellektuaalne autoriteeditunne õpetab mõistma ja tunnistama, et ühiskonnas peab olema kord.
Tähtis on autoriteediusk, mis tugineb traditsioonil, kohandumisel ja harjumusel.
Koolielus on tähtis autoriteet, mis tugineb armastusel ja tänutundel ning mis on armastuse, headuse ja abivalmiduse tulemus.
Autoriteedi kujunemisel on oluline arusaamise ja mõistmise osa, mis põhineb konkreetsetel oskustel ja teadmistel.
Kui pole eeskuju, siis pole ka kasvatust, selle mõjutamine tugineb autoriteedil.
Kui pole autoriteeti, siis pole sõnakuulmist.
6. 2. Sõnakuulmine Inimest on vaja vabastada iseenesest ja selle tähtsaks eelkooliks on sõnakuulmine.
Kasvatuse ülesanne on juhtida inimest maailma.
Autoriteedi võimu võib näha armastuses, usalduses ning austuses.
Lastele ei meeldi kord ega kindlad nõuded, see neid halvasti mõjutab.
Koolielus käivad ranged reeglid näiteks kingade värv või koolivorm.
Kõik toimub rangelt päevaplaani järgi.
Stabiilsuse annavad kombed, tavad, harjunud käitumisviisid.
Vaim peitub traaditsioonides.
Autoriteet on see, mis aitab inimest end sisemiselt koguda ja organiseerida.
6. 3. Autoriteet ja vabadus on vastandid, mis täiendavad teineteist Autoriteet on tugi vabadusele.
Individuaalne vabadus tähendab, et välismaailm on saanud võimu inimese üle.
Õpilast saaks kinnitada teadmises.
Tal peaks äratama lugupidamist enese vastu.
Õpetaja peaks lapsi kohtlema täieliku lugupidamisega nende isiku vastu.
Kasvamises ja kasvatuses on õige kasutada sõnu autoriteet ja vabadus sõnapaarina.
6. 4. Õpetaja eeskuju Lapse jaoks on väga oluline jälgida tähtsate inimeste käitumist.
Inimene õpib kui imiteerib teisi inimesi, jälgib nende käitumist ning võtab neid eeskujuks.
Imiteeritakse käitumist, aga mitte kõnelemist.
Inimene ei imiteeri madala staatusega ning ebameeldiva inimese käitumist.
Kui on suur eeskuju, siis on suur käitumise mõju teiste inimeste käitumisele.
Õpetaja on lapsele eeskujuks.
Lapsed imiteerivad tema käitumist, žeste ja võtavad temalt malli.
Näiteks petakse oluliseks, et õpetaja oleks tark ja abivalmis.
Lapsed tahavd, et nende õpetaja oleks hea, rõõmus ja sõbralik.
Kui õpetaja omab neid väärtusi, siis lapsed omandavad neid ka.
Samuti lapsed pööravad tähelepanu õpetaja välimusele.
Märgatakse detaile nagu õpetaja silmi, juukseid ning muidugi riideid.
Lapsed armastavad kui õpetaja räägib ilusa ja armsa häälega.
Kui ta naerab, siis tal juuksed liiguvad.
Lapsed märkavad detaile õpetaja välimuses ja käitumises iga päev.
Õpetaja on see isiksus, kes juhib ja suunab oma õpilasi.
Ta õpetab ja juhatab ilusa eeskuju, korraliku elu ja sõbraliku sõnaga.
Õpetajat teeb suureks tema töö ning armastus töö ja laste vastu.
Ta peaks olema kõlbeline sellepärast, et ta jätab lapsesse kustumatu mulje.
6. 5. Kõlbelise isiksuse ideaalpilt Elu jooksul arendab inimene omaenda sisemisi jõude ning leiab omaenda elu ülesannet.
Igale inimesele on andnud võimalus midagi saavutada elus, igal inimesel on andnud mingi talent.
Ta peaks teda avastama ja võimalikult hästi arendama.
Ta peaks oskama kasutada antud talendit ning täita oma ülesannet.
Inimene peaks tegema midagi paremini, kui teised seda teevad, õppimisaastad on väga olulised.
Mitte kõik inimesed ei saa olla loojaks teaduses, muusikas, kunstis või teatris.
Kui aga inimene said teada, milleks ta on loodud, peaks asuma ta tööle, teostamaks iseennast.
Pole oluline, kui palju inimene raha teenib, oluline on see , mida ta teeb teiste heaks.
Inimene kirjutab ja ülesehitab oma elu raamatut tegude ja sõnadega ise, oma vaikimise ja kõrvalejäämisega.
On inimesi, kes arendavad oma sisemist jõudu, neil on inimlik kaastunne.
Nad peavad inimest Jumalaks, püüavad elada ilma taevata.
Enamik neist on praktilised ateistid.
"Nad ei salga Jumalat mitte huultega, vaid tegudega, oma eluga" (Tuulik 2005: 247).
Kooliõpetajatele võivad eeskujuks olla Kamenius, Pestalozzi, Põld ja paljud teised.
Nad võivad kooliõpetajale teed näidata, mida pedagoog peaks tegema ja kuidas peaks ta end käituma.
Kasutatud kirjandus Tuulik, Maie 2005.
Õpetaja kutse-eetika.
Tallinn: OÜ Vali Press. |
Referaat (c6c031f1-75e8-4151-b4a2-f6f0ca3e196a).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Sissejuhatus Raamatus "122 õpetamistarkust" püüab Anti Kidron otsida vastuseid küsimusele, kuidas kiiresti ja hästi õpetada.
Käesolev raamat on pühendatud õppijakeskse koolitusviisi tutvustamisele.
Autor püüab seletada peamised mõisted, tõed ja võtted, mida peaks noor õpetaja teadma, kui lähed kooli õpetama.
Raamatus antakse ülevaate õppetunni korraldusest, õppemeetodi valikust, õppijate tähelepanu võitmisest ning didaktika printsiipidest.
Raamat on mõeldud eelkõige täiskasvanutele koolitajaile.
Kuid leiavad kasulikku informatsiooni ka keskkooliõpetajad, kõrgkoolide õppejõud ja õpetamiskunsti omandavad tudengid.
Raamat "122 õpetamistarkust" sobib ka neile, kellel ei ole õpetajaametit, aga on seotud õpetamise ja juhendamisega.
Need on lapsevanemad, juhtivtöötajad, huviringide korraldajad jt.
1.
Sea endale selged sihid 1. 1. Koolitaja 5 võtmeküsimust Esimeseks koolitaja võtmeküsimuseks on mida õpetada.
Selles tekstiosas keskendub autor Pareto seadusele selleks, et seletada õpetunni korraldust.
Pareto seaduse järgi saab 80% edu õpetaja sellega, et õpetab olulist, aga 20% jääb alternatiivsete küsimuste ja probleemide lahendamisele.
Autori arvates ei anna teemaring, uuritav probleem või programmi õpiühik seletusi, kuidas õpetada.
"Õpetamisest olulisem on olulise õpetamine" (Kidron 1999: 9) kirjutab Anti Kidron, ent peab õpetaja oma kursusest olulist endale määrata.
Õpetaja, kellel on juba kogemus õpetamisel, teab, millistele väitedele, teesidele ja tarkustele tuleb keskenduda, et oleks kergem materjali omandada.
Õpetamise edukuse oluline tingimus seisneb selle sisulise õigest mahust ja sobivast süvenemisastest.
Seejärel, mida paremini saame õpetamise sisust aru, seda kindlamini oskame seletada tunnis eesmärke ja anda nende kinnistamiseks ülesandeid.
Teiseks võtmeküsimuseks on, kuidas õpetada.
Õppeteemat võib õpetada ja õppida mitmel erineval viisil.
Õpetamist saab alustada probleemi püstitamisega ja selle uurimisega, võib õpetada teoreetiliste selgituste või praktiliste juhtnööride abil.
Samuti võib õpetaja toetuda enda kogemusele või kirjandusallikale.
On tähtis ka teada, keda me õpetame.
Kui alustab õpetaja õppetunni sisu koostama, siis tuleb enne teada saada õppijate vanusest ja soost, tegevusalast, teadmiste tasemest ning selle eeldustest ja piirangustest.
See, kuidas õpetaja tunneb oma õppijaid võib aidata tal vastata järgmistele küsimustele: Kuidas abstraktset teemat seletada, aga keerukat probleemi lihtsaks teha?
Kas minna konkretselt abstraktsele (nooremate puhul) või üldiselt detailsele (täiskasvanute õpetamisel)?
Kuidas ja mille abil teadmisi kontrollida?
Neljandaks koolitaja võtmeküsimuseks on, kes õpetab.
Õpetaja peab teadma, milliseid ootusi talle tema vanuse, eriala, ametikoha seoses esitatakse.
Vanem õpetaja on rohkem lugupeetud ja sellega kaasneb lugupidamine õpetaja vanemliku positsiooni suhtes.
Õpetajal on mitu rolli.
Näiteks võib loengupidaja rolli täiendada rühmatöö korraldaja, toetaja või julgustaja.
Ja viimaseks, viiendaks võtmeküsimuseks on, millised on õppuse tulemused.
Vaadeldes õppust suhtlusena on selle tulemuseks arusaamine, selge mõistmine ning meeldejätmine.
Kuid juhtub tihti nii, et ei jää õpilastel meelde õpetaja poolt räägitud ja ei hoia nad omandatud materjali pikemat aega meeles.
Seepärast õppuse tulemused ei saa võrrelda mäletamise või oskamise tähendusega.
Autori sõnul on tähtis iseseisva õpihuvi kujunemine ja õppima õppimine.
1. 2. Sihtide ja eesmärke seadmine Selle alapeatüki eesmärk on anda ülevaate õppetegevuse sihtidest ja eesmärkidest, mis määratlevad õppesihtide saavutamise etappe ja astmeid.
Kui alustab õpetaja kursuse kavandama, siis peab ta endale määrama kesksed sihid ning neid täpsustavad eesmärgid.
Sihid annavad õppimisprotsessile üldise suuna, eesmärgid aga annavad selgituse toimuvale ja motiveerivad keskenduma olulisele, nende abil on kergem meetodeid valida ja aja planeerida.
Selged eesmärgid aitavad nii õpetajal kui õppijail näha koolitusi taotlusi ning nende saavutamiseks koostööd arendada.
Sihid on kursuse üldisemad teesid, mis täpsustavad koolituse eesmärke ning määratlevad selle kõige olulisemad tulemused.
Sihid määravad õppeprotsessi perioodi, aga ei ole võimalik nende saavutamise taset täpselt hinnata.
Autor toob ära õppetegevuse üldised sihid täiskasvanute koolitamisel.
Erialase, kutsealase kvalifikatsiooni omandamine või selle tase tõstmine.
Ametialase pädevuse kindlustamine.
Füüsiliste ja vaimsete võimete arendamine.
Käitumisviiside ja mõttemallide kujundamine.
Teadmiste ja ideede süstematiseerimine.
Laiemaid sihte selgitavad eesmärgid.
Eesmärke on võimalik püstitada tegevuse saavutamise kaudu.
Need peavad kirjeldama õppiprotsessi.
Selleks, et neid eesmärke formuleerida, on abiks järgmised tegusõnad, mis võiks kasutada erinevate erialade õpetamises: esitada (nähtuse ilmingud), analüüsida (probleemi tekkepõhjusi), rakendada (omandatud teooria praktikasse), määratleda (tegurid), töötada välja (projekt), õppida tundma (reegleid), avastada (ideid) jt.
Eesmärkide püstitamisel on kasulik küsida nõu õppijatelt, sest sihtide saavutamise protsess on edukas ainult siis, kui õppijaile olulised eesmärgid on saavutanud ja omaks võetud.
Tuleb kindlaks teha ka seda, et eesmärgid vastaksid enamiku õppijate tasemele, ei oleksid täitmatult rasked ja kauged.
Eesmärkide saavutamine ei pea olema vormitäiteks, vaid sellest peab kujunema õpimotivatsiooniks tähtis samm.
Õppekavas iga saavutatud alleesmärk viib otse järgnemisele kõrgemale eesmärkidele.
Niimoodi toimub edasiminek keeleõpperühmades, arvutiprogrammiga tegelevad rühmades, karatekoolis jm.
Aga selline reegel ei sobi alati, sellepärast et on kursused, kus ei määrata saavutatud taseme või eesmärke.
Sel juhul on oluline see, et õppetöö, kursused on läbitud.
Selleks, et püstitada õppuse eesmärke võib orientiiriks võtta õppe-eesmärkide hierarhilise taksonoomiat, mida töötas välja Bloom 1956. aastal.
Anti Kidron annab raamatus "122 õpetamistarkust" selle lihtsustatud variandi.
Aga tuleb meeles pidada seda, et mõnedel mõistetel (nt teadmine, mõistmine, hindamine) on spetsiifiline tähendus ja "puhtal kujul" ei sobi nad õppieesmärkide püstitamiseks.
Bloomi õppe-eesmärkide taksonoomia Teadmine on oskus ära tunda või meelde tuletada nimesid, mõisteid ja teises vormis esitatud informatsioon.
Mõistmine tähendab arusaamise esimese (madalaim) aste.
Rakendamine on võime kasutada abstraktsioone ja printsiipe konkreetses olukorras.
Analüüs tähendab oskus eristada ja mõtestada seoseid.
Süntees on oskus moodustada ideedest uusi tervikuid.
Hindamine on otsuste langetamine väliste kriteeriumide kohta, mis põhineb sisemistel tõekspidamistel.
1. 3. Didaktikaprintsiibid Selles alapeatükis keskendutakse õpetamisteadusele ehk didaktika printsiipidele, mida kirjeldavad õpetamispraktika erinevate aspektide häid tagajärgi.
Järgmiste didaktikaprintsiipide loetelule lisas autor ka mõned sugestiivõppe põhimõtteid.
1. Teadlikkuse printsiip tähendab seda, et õppija peab aru saama ning mõistma ainet.
Siin püüakse vältida mehaanilist tuupumist.
2. Õpitu elluviimise põhimõte tähendab teadmiste ja oskuste kasutamist ning rakendamist probleemide uurimisel ja lahendusel.
3. Jadaprintsiip annab õpitava järjestikuse nõude.
Õpitava loogiline järjekord aitab ainet kergemini omandada.
4. Süstemaatilisuse põhimõte tähendab seda, et õppekava, kursuse korraldus ja õppemeetodi valik peavad olema nagu üks tervik, milles iga üksikosa toetab teisi.
5. Aktiivsuse printsiip nõuab õppijailt aktiivsust, valmidust ja osalust.
Selle printsiipi realiseerimiseks saab teha loengul aktiviseerivate õppemeetodi abil (nt väitlus, rollimäng jt).
6. Eakohasuse põhimõte tähendab seda, et peavad õpetamise sisu ja meetodid vastama õpilaste iseärasustele.
7. Kontsentreerimisprintsiip suunab õpilasi keskenduda õppeainele, põhiprobleemile või teemale.
Selle printsiibi kasutamiseks võib veerand tunni jääda selleks, et arutleda põhiprobleemi või teema ümber.
8. Puhkepauside pidamise põhimõte.
Tunnis saab kasutada puhkepause lõdvestumiseks ning värskendumiseks, sest kui oled väsinud keskendumist ei tule.
9. Individuaalsuse printsiip nõuab õppijate eripära ning iseärasusi arvestamist.
Selle printsiibi järgi peab õpetaja orienteeruda õppijate psühholoogilistes iseärasustes.
Kas õpilane on introvert või ekstravert, õppimises on ta iseseisev või vajab abi jne.
Samuti peab ka õpetaja oskama arvestada kursuse ja rühma õpieesmärke, osavõtjate tegevusala, haridust ning elukoha.
Kuid selle printsiipi ei saa alati kasutada, kui loengus on sada inimest.
10.
Jõukohasuse põhimõte seisneb selles, et õpetada tohib vastavalt õppija arengutasemele, teadmisele ja kogemusele.
11.
Näitlikkuse printsiip nõuab näitlikuid õppevahendeid.
Kõik see, mis on kujundlikult esitatud (skeemid, pildid) aitab kergem infot meelde jätta.
12.
Lihtsamalt keerukale ülemineku põhimõte.
Õppimisprotsess läheb järk-järgult lihtsamatest asjadest keerukamatele.
13.
Järjepidevuse põhimõtte tähendab juurdeõppimist ja pidevat kordamist.
Selle printsiipi võib raske rakendada iseõppijal, sest see vajab enesedistsipliini.
14.
Üleõppimise printsiip tähendab õpitud pikemaks ajaks meeldejätmist ja õppimise suunamist nähtustest mõistmiseni.
Kui inimene ei korda õpitud materjali aeg-ajalt, siis muutub see ebaselgeks ja kõik unustatakse.
15.
Teadmiste ja kogemuste ühendamise printsiip nõuab abstraktseid ja teoreetilisi teadmisi kasutamist.
Läbi kogemuse toimub mõistete lahtiseletamine ja nende süstematiseerimine.
16.
Kodukoha eripära arvestamine on tähtis õpiringide kohtumisel.
17.
Tugipunktide kaudu õpetamine suunab õpetamise varasematele teadmistele, millest konstrueerib teadmiste baas.
See kergendab lisainfot meeldejätmist.
18.
Sünergia esiletoomise printsiibi abil õpperühma liikmed täiendavad oma teadmisi individuaalsete kogemuste erinevuse alusel.
19.
Õppijailt õppimine põhimõtes on oluline dialoog.
Rääkimisel oma õpilastega võtab õpetaja õppeprotsessi täiendamiseks nende kogemused, varasemad teadmised ja tõekspidamised.
20.
"Üle võimete õppimist" kasutatakse intensiivõppes.
"Üle võimete" tähendab selles kontekstis tingimuste loomist.
21.
Pseudopassiivsuse põhimõte rakendatakse sugestiivõppes.
See tähendab, et eritingimusel (nt funktsionaalse muusika saatel) võib "passiivne" meeleseisund olla info meeldejätmise toetuseks.
Esitatud printsiipide kõrval on oluline ka enesekontroll.
Kursust, tunni ette valmistades tuleb meeles pidada, millist printsiipi peaks rohkem arvestada, aga millest tuleb loobuda.
2. Õppetunni korraldus 2. 1. Tunni ettevalmistamine Kui hakkab õpetaja tunniks ette valmistama, tuleb tal kesksed eesmärgid määratleda ning mõelda, millises vormis ja sõnastuses need eesmärgid õppijaile edastada.
Aitavad tunniks ette valmistada enesetundmine: oma suhtlemisstiil (vahetu või distantseeritud, enesekindel või häbelik), mälu ja võime õpilastega kontakti luua.
Tunni õppematerjali koostamiseks ei ole vaja lisaloengukonspekti koostada.
Õppematerjalist tuleb leida põhimõted, tugipunktid, märkused, millel põhineb loeng või arutlus.
Selleks, et koostatud õppematerjali saaks mitu korda kasutada, on kasulik markeriga esile tõsta konspekti olulised, kesksed teesid ja väited; arusaamatu asju, termineid, mida on vaja lahti seletada ja näidetega toetuda; küsimused, millest võiks tunnis arutleda; alateemad, mis viivad iseseisvale tööle tunnis; raskemad küsimused, millele tuleb rohkem tähelepanu pöörata.
Kui tegu on mahuka materjaliga, siis on kasulik teha alateemade käsitlemise ajakava.
Tunni ettevalmistamise all mõeldakse samuti ka harjutuste, küsimuste, kirjatarbeid ettevalmistamine.
Kui tahad kasutada tunnis tehnikat nagu grafoprojektorit, siis pead selle tehnilise korraoleku kontrollima.
2. 2. Esmakohtumine uue rühmaga Esimene kohtumine uue õpperühmaga on väga oluline, sest sellest kujuneb edasine koostöö, õpilaste suhtumine õppimisesse ja nende valmisolek osaleda tunnitöös.
Selle toetamiseks toob autor näide suhtlemispsühholoogiast, kus räägitakse niinimetatud esmamulje efektist.
Kui tahame hea, meeldiva mulje jätta pärast esimest kohtumist, pakub Anti Kidron teha väike spikri.
Soovitatakse iga loengu ning tunni alguses plaanida mingi nalja selleks, et leevendada pinget.
Autori sõnul kui õpetajal ei õnnestu esimese minuti jooksul auditooriumi naerma panna, siis järgmisel tunnil ei hakka teda korralikult kuulata.
Inimestele meeldib, kui lisab esitleja tavalise info kõrval (Olen Leili Tamm, teie kursuse juhendaja) midagi täiendavat näiteks räägib oma ootustest ja lootustest, tunnetest, mõtetest kursuse kohta, tutvustab oma tulevikukavatsusi jne.
Õppijad peavad ka olema valmis enesetutvustamiseks.
Kui ei ole aega niipalju, siis võib igaüks öelda oma nime ja lisada, kust ta pärit on.
Kui tahate põhjalikku tutvustamist, võiksid kursuse osavõtjad jutustada sellest, miks nad tunnevad huvi selle kursuse vastu, kuidas nad võiksid õpitava praktikas kasutada.
2. 3. Ruumi organiseerimine Pole saladuseks, et keskkond mõjub töötamise ja suhtlemise kvaliteedile, lihtsustab või kergendab keskendumisvõimet.
Seega on oluline, milles ruumis õpetame õpilasi.
Selles alapeatükis kirjeldab autor erinevaid tooli paigutamist viisi ja nende mõju õppimisele.
Tavaliselt istuvad õpilased näoga õpetaja poole, mis annab lektorile, õpetajale võimaluse jälgida õpilaste eest, samuti ka raskendab õppijate omavahelist suhtlemist.
Kui paigutame toolid poolringi kujul, siis võimaldab see õppijail pidada omavahelist silmsidet.
Selline toolide paigutamine on ideaalne ruumis, kus toimuvad keele intensiivõppe tunnid või suhtlemistreeningud.
Ruum, kus õppijad istuvad U-kujuliselt seatud laudade taga, annab õpetajal võimaluse vabalt liikuda ringi.
Nii kergemini luua mitteformaalset ja usalduslikku õhkkonda.
Ringis istumine sümboliseerib üht tervikku.
Selline paigutus hoiab ühise "saladuse" ja on hea isikliku teemade käsitlemisel.
Rühmatöö korraldamiseks sobib hästi osalejate jaotamine neljaks.
Ainuke miinus seisneb selles, et osa õppijatest on pööratud seljaga õpetaja poole ja kuulamiseks on vaja ringi pöörata.
Lauad tuleb klassis paigutada niimoodi, et see annaks ruumi kehaliseks liikumiseks ja arendaks õpilaste koostööd.
Lauade ja toolide paigutamisel tuleb ka meeles pidada seda, et õpetajal oleks vaba minek tahvlile ja ruum tehnovahendite kasutamiseks.
Kõik see aitab suunata õpilasi vaimsele tööle ja vältida lülitumise probleemi õppetöösse.
2. 4. Tahvli ja grafoprojektori kasutamine Õppimisprotsessi lihtsustamiseks on õpetajal võimalus kasutada tahvli, magnetofooni, grafoprojektori, arvuti, jaotusmaterjale jne.
Kõige sagedamini neist kasutatakse tahvli ja grafoprojektori.
Need on õpiprotsessi abivahendiks.
Neil esitatakse ainult kõige olulisem info, mõisted, fraasid, aastaarvud, nimed jne.
Selleks, et kasutada tahvli ja lüümiku õigesti autor annab nende vormistamise soovitusi: tekst peab olema lühike ja selge; kiri peab olema piisavalt suur, et taga lauast oleks võimalik kirjutatud teksti näha; ühes reas võib olla kuni seitse sõna; laused peavad olema võimalikult lühikesed; tähtsa informatsiooni tuleb esile tõsta (joonistada raam ümber, tõmbata joon alla, kasutada teisi värvi või šrifri).
Need kaks abivahendid saab kasutada ka kombineeritud.
Tahvlile võib kirjutada teema, põhiküsimused, märksõnad, aastaarvud, isikunimed, terminid, mõisted- kõik see, mis annab selge kujutluse käsitletud teemast.
Tuleb arvesse võtta, et kustutamine tahvlilt segab õpilastele ja võttab lisaaega, seejärel tuleb tahvlile kirjutada nii, et seal mahuks kõik tunnimaterjal.
Grafoprojektori abil võib näidata seda, mida sõnadega on raske seletada.
Lüümikule võib kanda sümboleid, jooniseid, skeeme, statistilisi andmeid ja graafikuid.
Kõik see annab visuaalse pilti.
2. 5. Õppekava läbiarutamine Kui algab uus kursus või tund on soovitatav kursuse kava õppijatega läbi arutada.
Õpetajal tuleb anda programmi lühitutvustus, seletada teema, õppeesmärgid ja hindamisviis.
2. 6. Õpetaja kehakeel Kehakeel aitab meid öelda palju selliseid asju, mida sõnadega ei saa või ei ole võimalik väljendada.
Kuid tuleb meeles pidada, et kehakeeles edastame seda, mida tegelikult on ebasoovitav: ebakindlust, närvilisust, oma varjatud tundeid.
Õpetaja peaks kontrollima verbaalset ja mitteverbaalset suhtlemist, et sõnad ja mittesõnalised märgid oleksid kooskõlas.
Anti Kidron soovitab õpetajale vältida selliseid kehakeele avaldumisvorme nagu näomoonutusi.
Õpetaja kehakeel väljendub ka ruumis liikumises ja distantsi valikus.
Kui tõuseb ta püsti, siis rõhutab ja kindlustab oma positsiooni ja staatuse.
Seistes on ka kergem heledalt kõneleda.
Ruumis liikumine aktiviseerib õpilaste tähelepanu, aga laua taga istumine rahuldab ja väljendab turvatunnet.
Tahvli ette minek suurendab psühholoogilist distantsi õpilastega, kuid õppijatele lähenemine vähendab seda.
Õpetaja närviline sebimine näitab tema ärritavust.
Autor soovitab õpetajale anda üksteisele soovitusi, märkusi kehakeele parandamiseks, sest see võib aidata enesekontrolli tõsta.
2. 7. Õppijate tundmaõppimine Õpetaja võib saada esimese mulje õpilastest selle järgi, kuidas tulevad nad tunnile.
Kui jäid esimesed read tühjaks, tähendab see madala õppimishuvi, ebakindlus.
Kui keegi õppijatest istub ukse lähedal väljendab see tema ebakindlust.
Suures auditooriumis näitab ukse lähedale istumine, et õpilane kavatsed enne loengu lõppu auditooriumi lahkuda.
Nurgas meeldib istuda nendele, kes tavaliselt arutluse ja väitluse ajal vaikivad.
Õpetaja nina all istuvad need, kes on hoolad, usinad.
Informatsiooni annab ka see, kui täpselt õppijad kohale tulevad.
Varane kohatulek sümboliseerib lugupidamist, valmidust koostööle ja heasoovlikkust.
Kui õpilased tulevad täpselt kellaks, näitab see toimekust ja asjalikkust.
Aga kui keegi hilineb, suhtub ta õppimisse lohakalt.
2. 8. Õppijate nimede meeldejätmine Kõigile meeldib, et neid kutsutakse nime järgi.
Kuid õpetajal on raske kiiresti õppijate nimesid meelde jätta.
Et lihtsustada nimede meeldejätmist, kirjeldab autor tuntud mnemotehnilist võtet.
Nime on võimalik sidestada mingi välimuse tunnustusega.
Näiteks suu: suur, väike, pruntis; hääl: vaikne, kõrge, madal; kasv: lühike, keskmine, pikk jne.
Saab samuti ka eristada nimed järgneval viisil: nimed, mis on levinud (Katrin, Andres, Tõnu), haruldased (Erge, Kerli, Paap) ning need, mis on võõrpärased (John, Boris, Philipp).
2. 9. Tähelepanu äratamise võtted Tähelepanu puudumine raskendab nformatsioonist arusaamist ning muutub selle meeldejätmist aeglasemaks.
Tähelepanu puudumine võtab õpetajal rohkem energiat ja aega teema seletamiseks ning harjutuste andmiseks.
Tähelepanu äratamiseks kirjeldab autor selle mobiliseerimise võtteid.
Eelkõige oska seletada õppetunni eesmärke, soovitab Anti Kidron.
Kui hakkad uuest teemast või probleemist rääkima, kasuta mingi näide, fakt, hüpotees, et teha uuritava nähtuse huvitavaks.
Soovitatakse teha iga 20 minuti pärast väike puhkepaus.
Sel ajal võiks kokkuvõte teha, anda lühiülevaate järgmistest teemadest.
Samuti võiks pakkuda õpilastele füüsili liigutusi (kohtade vahetamine, tahvli ette minek).
Tuleb ka mõelda tagasiside andmisest.
Küsi õpilastest, mis oli arusaamatu, huvitav või mitte, millest nad tahavad rohkem teada saada.
Võiks korraldada viktoriini või küsimustikku.
2. 10.
Küsimuste esitamine Küsimused panevad meid probleemi üle mõelda, fakte meenutada, järeldusi teha.
Küsimused aitavad teha järeldusi esitaja väljendusoskuse, mõtlemisstiili, huvide ja lugemise kohta.
Hinnatakse need küsimused, mis esitatakse iseendale (Mis nüüd teha?
Milles praegu on probleem?
), sest suunavad need meid edasi mõtlema, otsustama.
Küsimine arendab nii kriitilist kui ka loovat mõtlemist.
Küsimused on võimalik eristada nende eesmärgi alusel.
Küsimused, mis on suunatud mille meenutamisele.
Nende abil võib tuletada meelde aastaarve, isikunimesid, mõisteid.
Küsimused, mis stimuleerivad märkamist.
Need on mõeldud selleks, et esile tuua millegi nähtava: sündmuste, käitumise, visuaalse materjali.
Küsimused, mis suunavad järeldusi tegema (Milliseid järeldusi teete toodud faktidest?). Küsimused võivad ka olla suletud või avatud.
Suletud küsimused kasutatakse, kui vastame mille faktiga, kirjeldamisega.
Avatud küsimused nõuavad pikemaid seletusi, kitjeldusi ning arutlusi.
On olemas niinimetatud retoorilised ja sisulised ning konvergentsed ja divergentsed küsimused.
Mille poolest nad teineteisest erinevad?
Sisulised küsimused nõuavad tegelikku vastust, aga retooriline paneb meid mõtlema, tähelepanu äratada.
Konvergentsel küsimusel on üks ainuke õige vastus, erinevaid vastusvariante ei ole.
Divergentsele küsimusele võiks anda mitu vastusvariante, erinevaid ideid.
Küsimuste esitamine kujundab dialoogi.
Mis peaks õpetaja arvesse võtta küsimuste esitamisel?
Eeskätt tuleb endale selgeks teha, kas soovime mälu kontrollida, hinnata õpilaste tähelepanelikkust, kontrollida teadmisi või saada erinevat arvamust.
Tuleb küsida selgelt ja võimalikult lühidalt.
Enne küsimuse esitamist peaks läbi mõtlema, kellelt tahame vastust saada, kas terve rühmast või konkreetsest isikust.
Kui tahame kommentaare anda, peavad need olema toetavad ja julgustavad.
Tuleb samuti jälgida küsimuse intonatsiooni ja hääletooni.
2. 11.
Kuidas teisi kuulata?
Õpetajal tekib tihti selline probleem, kui teda korralikult ei kuula.
Autor püstitab selle probleemi vastupidi: "kas me ise õpetajana oskame õppijaid õigesti kuulata?
" (Kidron 1999: 43).
Heade suhete loomisel on tähtis kuulamisoskus, sest see täidab mitut eesmärki.
Kuulamine aitab aru saada, mida teised tahavad meile edastada.
Kui ei kuula me tähelepanelikult, on suur oht ei saa räägitust aru või mõista inimesi vääralt.
Kuulamine selgitab inimeste tundeid, hoiakuid, suhtumisi ja emotsionaalse seisundi.
Kuulamisega aitame paremat eneseväljendust saavutada neil, kes on ebakindlad ja häbelikud.
Õppijate paremaks kuulamiseks antakse raamatus järgmisi soovitusi: kui ei õnnestunud vastusest korralikult aru saada, palu öeldud korrata, esitades vabandava põhjendusi; püüa mõista mitte sõnu, vaid nende tähendust (mida öeldusega mõeldi?); pööra tähelepanu kõneleja hääletooni (kas on ta sõbralik, neutraalne või sarkastiline?); anna tagasiside, esita oma seisukohta.
2. 12.
Emotsionaalse toetuse pakkumine Õppimine on väga pingeline protsess, mis nõuab tähelepanu, keskendumisvõimet pikemaks ajaks.
Stressi leevendamiseks on oluline õpetaja emotsionaalne toetus ja julgustavad sõnad tema poolt.
Õpetaja sõbralikkus ning toetus on tähtsad õpimotivatsiooni säilitamiseks.
Kuidas saaks õpetaja oma toetust avalduda?
Esmatähtis on suhtuda õpilastesse mõistvalt ja lahkelt, see soodustab head koostööd.
Oma õpetajarollist tohiks rõõmu tunda.
Õpetaja peab olema tähelepanelik kuulaja.
Kui õpilane tõuseb oma käsi ja tahab midagi öelda, reageerida tuleb kiiresti.
Klassis on alati need, kellel on raskused õppimisega.
Õpetajal tohib oma abi neile pakkuda.
On oluline see, et õpetaja oskaks pingeid ja probleemolukordi huumori abil lahendada.
2. 13.
Jaotusmaterjalide ettevalmistamine Loenguteks ja tundideks pakutakse meile erinevaid jaotusmaterjale: välja prinditud loengukonspektid, värvilised pildid, skeemid jne.
Kas kõik need jaotusmaterjalid on koostatud õigesti?
Raamatus pakutakse meile materjalide hindamiseks viis näitajat.
1. Kindel struktuur- kas materjali küsimused, probleemid on selged ning moodustavad nad ühe loogilise terviku.
2. Sisu- kas paberile kirjutatud info on asjalik, vajalik ning tuumakas.
3. Selgus- kui hakkad lugema õppematerjali, on ta sinule arusaadav.
4. Piisavus- kas iga teema kohta on piisavalt info.
5. Hea vormistus- kas materjal näeb välja korralikult.
Jaotusmaterjali koostamisel tuleb arvesse võtta seda, et tekst peab olema loetav.
Õpilased eelistavad selgeid ja lihtsaid lauseid.
Iga lause peab midagi tähendama, tal peab olema selge mõte.
Kui tahame tõsta teksti loetavust, peaks kirjutama laused lihtsa ülesehitusega.
Kui mingi termin on arusaamatu, tuleb see seletada, on kasulik ka näiteid pakkuda.
Tuleb vältida kordavat fraasi.
2. 14.
Tunnikonspekti koostamine Selle alapeatüki eesmärk on kirjeldada, kuidas peaks märkmeid süstematiseerima tunnikonspekti koostamisel.
Tunnikonspektil peavad olema kesksed märksõnad, alapunktid kirjas.
See on täiendav abimaterjal õpetaja arutluseks.
On hea selline tunnikonspekt, millel on koht iseseisvaks kirjutamiseks, õpilaste mõtete väljendamiseks.
Loengukonspekti koostamiseks sobib hästi konspekt, kus on kirjas pikem tekst, sest annab see võimaluse lektori juttu jälgida konspekti alusel.
2. 15.
Arvuti õppetöös Arvuti on muutumatu asi õppetöös.
Ta kergendab õpetajal tunni ettevalmistamist ja läbiviimist ning täiendab õppimisprotsessi.
Arvuti sobib iseseisvaks õppimiseks, info kiiresti töötlemiseks ja kättesaamiseks.
See on suurepärane abivahend loengukonspekti ja jaotusmaterjali koostamiseks.
Arvuti võimaldab materjali edasi anda, kaasab õppimise nii nägemis- kui ka kuulmismeele, annab võimaluse kontrollida oma teadmisi, oskusi programmi abil, ette valdmistada eksamiks ja kontrolltööks ning aitab suhtlemisraskustega õpilasi vajalikku info saada (interneti kaudu).
2. 16.
Õppijate isiksuslike iseärasuste arvestamine Õppijate isiksuslike iseärasusi arvestada on raske seetõttu, et ei peegeldu kõik inimeste omadused nende käitumises.
Õppijate isiksuse tüüpi kirjeldamiseks võtab autor Cimberly Jungi isiksuse tüüpi tüpoloogiat.
C. Jungi tüpoloogiast lähtudes on järgmised õppijate põhitüübid: 1. Mõtlev ekstravert täidab ja järgib temale määratud reegleid.
Ta on objektiivne.
2. Tundlik ekstravert on väga emotsionaalne, võtab vastu võimu ja traditsioone.
Juhindub mitte mõtlemisega, vaid tunnetega, tahab olla kooskõlas maailmaga.
3. Meeleline ekstravert on lõbus ja sotsiaalselt adapteeriv, talle meeldib meelelisi elamusi tunda, realistlik.
Intuitsioon on hästi arendatud.
4. Intuitiivne ekstravert kasutab otsuste tegemisel intuitsiooni kui fakte.
Tal on hea kujutlusvõime.
Intuitiivne ekstravert on loov inimene.
5. Mõtleval introvedil on piiratud suhtlemisstiil, mahasurutud tundeelu.
Ta on kõrge intelligentsusega isik.
6. Tundlik introvert on rahulik, mõtlik, väga tundlik, lapsemeelne ja salapärane.
7. Meeleline introvert on passiivne ja rahulik, läheb pärivett.
8. Intuitiivne introvert on salapärane fantaseerija, kes loob uusi ideid.
Toodud isiksuse tüpoloogia järgi võiks orientiiriks võtta isiksuse iseärasuste uurimisel.
Kui teame isiksuse omadusi, siis saame nende individuaalseid iseärasusi arvestada.
Peaks tähelepanu pöörata sellele, kuidas õppijad istuvad laua taga.
Palju aega istuda õppides sirge seljaga ei pea sobima kõigile.
Mõned on kiiresti väsivad ja ei suuda rohkem õppimisel keskenduda.
Soovitatakse tõusta püsti, vahetada kohti.
Õppimiseks on vaja ka hea valgustust.
Kuid on nee inimesed, kes tunnevad end liiga eredast valgustusest häirituna ja eelistavad rohkem tumeda valgustusega ruumi.
Räägitakse, et õppimiseks on vaja vaikust.
Kuid on teada, et mõned õpilased eelistavad koolitööd teha lärmas kui hiirvaikses ruumis.
2. 17.
Õppijate hindamisest Õppijate teadmised vajavad pidevas kontrollimises.
Hindamine on oluline osa õppimises, sest tagab see distsipliini, aitab õppijail tunda oma tugevaid ja nõrgaid külgi, annab info sellest, mida on vaja kindlamini meelde jätta, põhjalikumalt uurida ja millele tohib rohkem tähelepanu pöörata.
Õpetajal annab hindamine võimalust teada saada oma õpetamise produktiivsusest ja tulemuslikkusest, millest said õpilased aru, aga mis tuleks veel kord korrata.
Hindamine tõestab teatud taseme saavutamist nagu diplom tõestab kooli või ülikooli lõpetamist.
Koolituses eristatakse kaks peamist hindamispõhimõtet: objektiivsuse ja püüdlikkuse alusel hindamine.
Hinne annab õpilastele märku, kuidas on ta ülesandega hakata saanud, aga kujundab ka hindamine õppija minapilti.
Head hinded tõstavad õpilase enesehinnangut ja suurendavad usku oma võimetesse, aga halvad hinded kahandavad eneseusku.
Pole saladuseks, et positiivne minapildiga isikul on kergem olla edukas nii koolis kui ka tööl ja inimsuhetes.
Hinnamisele mõjub samuti ka hindaja isik (õpetaja).
Ühed hindavad hoolega, kaaluvad kõik töö plussid ja miinused.
Kuid on need, kes suhtuvad hindamisesse pealiskaudselt.
Anti Kidroni arvates määravad teadmiste ja võimete hindamisviisi psühholoogilised efektid.
Alustame haloefektist, kus määratletakse õppijate teadmiste taset subjektiivsuse kujutluse järgi.
Võimekatele ja usinatele pannakse paremaid hindeid, aga neid, kes on rumalad ja laisad, madalamalt hinnatakse.
Pygmalioni efekt on haloefektile lähedane.
See tähendab seda, et need, kelle võimed hinnatakse madalaks, saavad tagasihoidlikumaid tulemusi kui need, kes on võimekad.
Halastavas hindamises õpetaja väldib halbade hinnete panemist.
Pidev ülehindamine ilmub selles olukorras, kus õpetaja püüab õpilastelt "osta" endale lugupeetust.
Karistav hindamine kujuneb siis, kui õpetaja tahab halva hindega õpilasele kätte maksta sobimatu käitumise eest.
Liiga range hindamine näitab seda, et pedagoog eelistab karistavaid kasvatusmeetodeid.
Kui hakkame õppijate teadmiste hindama, millest tohiks lähtuda?
Õpilaste hindamisel peaks arvestama verbaalse info edastamist: õpilane ütleb, sõnastab, jutustab, seletab, kirjeldab, defineerib; intellektuaalseid oskusi: õpilane tunneb ära, eristab, liigendab, lahendab, tuletab meelde; motoorseid oskusi: õpilane kirjutab, trükib, joonistab ning õpioskusi: õpilane kuulab, loeb, jätab meelde, kasutab, valib jne.
3. Vali soobiv õppemeetod Enne õppemeetodi rakendamist tuleb soodus pind ette valmistada ja omandada oskusi selle kasutamiseks.
Suurbritannia andragoog A. Rogers uuris õppija aktiivsustaseme ja õppimise tulemuslikkuse vahelisi seoseid.
Uurimuse analüüsi alusel tegi ta järelduse, et tõhusamad on need õpimeetodid, mis annavad õpilasele võimaluse iseseisvalt avastada, oma kogemusi rakendada, küsimusi esitada ja vastusi saada ning oma arvamusi väljendada.
Meetodi valikul peab õpetaja meeles pidama, kas sobib selline meetod eesmärkide (teadmiste andmine, oskuste omandamine) saavutamiseks.
On oluline teada õppijate suhtumisest valitud meetodisse, kas vastab ta õpilaste teadmiste, oskuste tasemele.
Enne mingi meetodi rakendamist tuleb mõelda vajalikkest tingimustest (kirjatarbed, tehnovahendid).
3. 1. Loeng Loeng on hästi levinud õpetamismeetod, vaid on üsna probleemne.
Tudengid, kellel puudub huvi tunni, loengu vastu ning, kes ei ole oma õpetajaga rahul, peavad selle igavaks.
Vaatame loengu eelistusi ja puudusi.
Eelistuseks on aega säästamine.
Loengu abil võib teavet anda paljudele inimestele samal ajal.
Õpetajal on kergem vältida väärt arusaamist ja luua teemast tervikpilt.
Õpetaja huvi ja entusiasm räägitava suhtes paneb kuulajaid mõtlema ja kuulama.
Loengu ettevalmistamine eeldab vähem kulutusi, kui seminariks, väitluseks või rühmatööks valmistamine.
Loengu puudused seisnevad selles, et see muudab kuulajaid passiivseks, hakkavad nad sosistama ja muude asjadega tegelema.
Mõned lektorid peavad oma põhiülesandeks planeeritud mahus teavet edasi anda ja ei pööra piisavalt tähelepanu tugipunktide ja eesmärke andmisele.
Loengu õpetamismeetodina kasutamine on hea teemasse sissejuhatusel või räägitust kokkuvõte tegemisel.
Tuleb eelistada lühikest loengu.
Kui loengul käsitletakse pikema teema, soovitatakse iga 20 minuti pärast teha väitluse, iseseisva või rühmatöö tähelepanu äratamiseks.
Loengu õnnestumiseks soovitatakse uus materjal siduda vanaga, ühendada sellega, mida kuulaja juba tead.
Õpetajale soovitatakse rääkida loomuliku kiirusega ning ei karda teha pause.
Need aitavad mõtteid korraks panna ja puhata.
Silmside kuulajatega näitab lektori, õpetaja avatust, tõstab usaldatavust.
Loengu ajal ei tohi istuda laua taga või seista tahvli ees, vaid tuleks liikuda, sest aitab see tähelepanu äratada.
On soovituslik kasutada miimika ja žestide keelt.
Rääkimisel on vaja kasutada kuulajaile arusaadavat sõnavara.
Õpetajal ei tohi karda olla oma aine patrioot, sest inimestele meeldib entusiasm.
3. 2. Selgitus Loeng, vestlus, rühmatöö, küsimuste esitamine eeldavad selgituse kasutamist.
Selgituse eesmärk on teha keerukas kiiresti selgeks.
Kuid selgituse andmisel võib juhtuda nii, et meil ei ole piisavat teadmiste ja oskuste taset.
Selgitus peab olema keeleliselt arusaadav ja vastama õppija arusaamise tasemele.
Selgituse peaks esitama lühikeste lausetega, mitte kiirustada.
See meetod nõuab olulisi asju, eesmärke, probleeme meenutamist.
Selgitus võib olla kirjeldav ehk vaatlev, mis vastab küsimusele Kes?
Mis?
Millal?
Mill viisil?
.
On olemas põhjusi esiletoov seletus, mis vastab küsimusele Miks?
.
Kujutav seletus annab vastuseid küsimusele Kuidas?
.
Juhendav seletus otsib vastuseid küsimusele Kuidas toimida?
.
3. 3. Vestlus Vestlus on õpetamismeetodina juba aastatuhandeid kasutatud.
Vestluse kaudu õpetasid Gautama Buddha ja Sokrates.
Vestlus on sarnane loenguga, kuid selle eeliseks on see, et õpetaja saab kiire informatsiooni sellest, mida mõistetakse, mida mitte.
See meetod võimaldab näitlikumalt seletusi anda.
Vestluses osalevad õpilased aktiivselt ning selle käiku saab varieerida ja anda tagasisidet.
Selline õppemeetod arendab õpetaja ja õpilaste koostööd ning annab õppijaile võimaluse esineda.
Vestluse suur miinus on selles, et aktiivsemad õpilased räägivad palju, aga häbelikud ei julge vestluses osaleda.
Meetodi puuduseks on ka selle juhitamatus.
Vaba vestluse ajal on raske suunata õpilasi teemale.
Kuidas vestlus sisukaks ja köitvaks muuta?
1. Esita arutlemiseks konkreetne ja võimalikult lai probleem, situatsioon või teema.
Kui probleem on liiga piritletud, ei saa seda kestvalt arutleda.
2. Anna võimaluse teema kohta küsimusi esitada ning anna neile selgeid vastuseid.
3. Soojas toonis kommenteeri õpilaste poolt räägitud, anna neile tagasisidet.
4. Esita avatud küsimusi.
Need suunavad õppijaid vestlusele.
3. 4. Väitlus ehk diskussioon "Kui õpetaja esitab õpilastele küsimusi ning astub nende vastuseid kommenteerides viimastega vaidlusse" (Kidron 1999: 93) tähendab see, et on tegu väitlusega.
Selle meetodi plussiks on isiku motivatsioon uuritavat küsimust mitmekülgsemalt ja sügavamalt uurida.
Väitluse osavõtja võib antud seisukohaga nõustuda või mitte.
Väitlus e diskussioon on peamine meetod, kus võib inimene oma hoiakuid ja väärtushinnanguid kinnistada või muuta.
Diskussiooni ajal soovitatakse istuda poolringi kujul, et kõik teineteist näeksid.
Väitluse juht peab jälgima, et need, kes on jutukad, liiga sageli ei esineks .
On vaja anda sõna tagasihoidlikumatele, et saaksid nad ka oma arvamuse öelda.
Kuidas ja millal on soovitav väitlust lõpetada?
Selle küsimusele vastamiseks annab autor kolm mõtet.
Väitlust võib lõpetada, kui osaleja leidsid ühist lahendust probleemile, kui igaühel osalejal jäi oma arvamus ja edasine vaidlus seisneb mõtete kordamises ning, kui osalejate seisukohad ei haaku.
Diskussiooni pärast tuleb teha kokkuvõte, milles peaks mainida, milliseid arvamusi probleemi kohta avaldati, millele lahendusele jõuti ning, milliseid lahendusi pakuti.
3. 5. Rühmatöö korraldamine Rühmatöö õnnestumiseks on vaja järgmisi eeldusi: eelkõige tuleb määrata rühmatöö ülesandeid, meetodeid ja ajagraafiku; tuleks olla nõudlik, vaid mitte direktiivne; rühmaliikmed peavad arvestama üksteistega; rühmatöö osalejatel peab olema motivatsioon.
Rühmatöö aitab varieerida ideid, praktiseerida osalejate suhtlemis- ja eneseväljendamisoskust.
Arutlus rühmades rikastab teadmisi, õppimisstiili ning käitumismalle.
Rühmatöö korraldamisel tuleb meeles pidada osalejate haridustaset, aktiivsustaset.
Rühmatöö läbiviimist soodustavad eneseväljendamisviis, valmidus teisi kuulata ning mõista, soov oma seisukohti kaitsta, teisele vastanduda ning omandada uusi teadmisi ja oskusi, tahtmine eksperementeerida, vajadus abistada teisi ja ise abi saada.
Rühmatöö alustades on vaja püstitada rühmale kindel ülesanne ning anda aega selle lahendamiseks.
Esmatähtis on jaotada rühmale abimaterjal, kus on kirjas töö eesmärgid ning lisainfo (töö käik).
Õpetaja peab jälgima töö käiku (osalejate suhtlust).
Rühmatööst tuleb ka kokkuvõte teha, kus võib inimene igas rühmast ette kanda saadud tulemustest.
Õpetaja tagasiside väljendab kommentaarides ning tulemuste hindamises.
Kasutatud kirjandus Kidron, Anti 1999.
122 õpetamistarkust.
Tallinn: Andras & Mondo. |
Soome ahvena terviseks! ehk anekdoote ja lugusid Soome lahe lõunakaldalt (70f65e0e-efae-4be0-b981-713150b33251).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Seksinäljane purjus Eesti mees Kui kevadsemester algas, korraldasid tuutorid vahetusüliõpilastele suunistusvõitluse, mille eesmärgiks oli meile ülikooli tutvustada.
Kuna ma olin ülikoolis juba varem käinud ja oskasin eesti keelt, polnud väga üllatav, et minu meeskond jõudis finišisse võitjana.
Üllatav oli aga see, et sellest hoolimata, et rääkisin eesti keelt enda arust tugeva soome aktsendiga, hakkas auhindade jagamisel üks tuutor kõva häälega imetlema, miks ühte meeskonda oli võetud eestlane - see on ju äärmiselt ebaõiglane!
Lõpuks saime siiski meie auhinna, suure šokolaadikarbi, kui teised tuutorid seletasid, et pole viga, ta on see soomlane, kes oskab eesti keelt.
Pärast võitlust läksime - kuhu mujale kui - baari.
Rääkisin seal mõnda aega venekeelsete soome keele õppijatega, aga pärast paari drinki läksid nad kuhugi mujale ja mina jäin üksi.
Niisiis hakkasin otsima baarist teisi tuutoreid ja vahetusüliõpilasi.
Varsti nägingi mõnda tuttavat naist ja läksin nende juurde ja küsisin: "On see koht vaba?
" Lähim naissoost tuutor vastas: "Ei ole.
Palun mine mujale!
" Vastus oli minu jaoks nii üllatav, et ma tardusin korraks paigale.
Sel ajal seletasid teised tuutorid: Las ta istub.
Ta on see soomlane, kes oskab eesti keelt.
Tuutoril oli loo pärast väga häbi ja ta palus vabandust.
Ta arvas, et ma olen purjus Eesti mees, kes otsib endale naist.
Lohutasin tuutorit, et vähemalt oli tal ühes asjas õigus: ma pole eestlane ega otsi endale naist, aga tunnistan üles, natuke purjus ma küll olen!
Mängime Soome naist Mul oli Tallinnas väike, aga hubane korter, kuhu kutsusin oma uusi tuttavaid hea meelega külla.
Ühel päeval tuli mulle külla üks noor daam, kes oli juba ülikooli lõpetanud.
Tegin talle ukse lahti, palusin tal sisse astuda, tervitasin teda rõõmsalt ja tegin riidekapi lahti, et ta võtaks mantli seljast ja paneks selle kappi.
Aga ta jäigi seisma paigale ja jõllitas mind.
Ja mina seisin ka tugevasti paigal, mõeldes, miks ta ei võta juba mantlit seljast - paistis päris paks mantel olevat ja sees oli soe, kui mitte isegi palav.
Lõppude lõpuks hakkas ta mantlit seljast võtma, öeldes samal ajal: "Okei, mängime, et ma olen Soome naine ja võtan endalt ise mantli seljast!
" Soome ahvena terviseks!
Lugesin Tallinnas elades Viivi Luige uue romaani "Varjuteatri" (2011) läbi.
Eriti jäi mulle meelde stseen, milles raamatu peategelane on külas Soome pere juures, kus "joodi surmtõsiselt, paatosega Soome ahvena terviseks".
Mind pani see ahvena terviseks joomine natuke imestama, sest ma pole küll kuulnud ega oska ka ette kujutada, et keegi Soomes just ahvena terviseks jooks.
Aga ma otsustasin seda siiski proovida: ühel õhtul, kui jõin ühe Eesti tuttavaga veini, tegin täitsa ootamatult ettepaneku juua Soome ahvena terviseks.
Ja nii me jõimegi, surmtõsiselt ja paatosega nagu Viivi Luige romaanis.
Seda, kas sellest midagi tõelist kasu oli, ei oska ma öelda, aga vähemalt on tänu sellele ühel eestlasel midagi naljakat, millest oma sõpradele rääkida!
Ega sa rootslane pole?
Seda maja, milles elasin, valvas õhtuti ja öösiti valvur, vana umbkeelne Eesti venelane.
Kui kolisin sisse, tõstsin paar esimest nädalat valvurile alati kätt, kui läksin sisse või välja.
Aga kuna valvur ei tõstnud mitte kordagi kätt mulle, lõpetasin käetõstmist ja käisin temast lihtsalt ilmetult mööda.
See vaikiv kokkulepe oli kehtinud juba paar kuud, kui ühel õhtul käis mul üks Soome sõber külas.
Hilisõhtul helistasin sõbrale takso ja läksin teda saatma.
Millegipärast otsustasin, et viin samal prügikotti välja.
Kui me väljusime koos liftist, nägin, et takso ootas juba tänaval.
Nii jätsin prügikoti korraks seina äärde ja läksin sõpra taksole saatma.
Üsna pea kadus sõber taksosse ja takso öö pimedusse.
Õhtu polnud aga veel mitte sugugi läbi.
Kui jalutasin tagasi prügikoti suunas, tuli valvur oma putkast välja ja hakkas mulle midagi kiiresti vene keeles seletama, osutades käega prügikotti.
Ma kuulasin teda vaikselt aga ei saanud üldse aru.
Hetke pärast õnnestus mul moodustada lühike venekeelne lause, mille oskasin isegi hääldada nii, et mees sai minust aru: "Извините, пожалуйста, я финский студент!
" Mees vaikis ja vaatas mind imestunud pilguga.
Ometi küsis ta: "Ты не эстонский?
" Vastasin eitavalt ja kordasin: "Я финский студент!
" Sel silmapilgul leebus mehe nägu naeratuseks ja ta hakkas ajama rõõmsalt juttu, millest tundsin kaks asja ära: Esiteks ütles ta mitu korda: "Ты финский студент!
Супер!
" Vahest madaldas ta jälle oma hääle sosinaks ja sosistas: "Ты финский студент!
Водка и Кока кола!
" Seda rõõmsat jutuhoogu jätkus seni, kui küsisin: "Вы не говорите по-эстонски?
" Küsimus sai mehe suunurgad allapoole vajuma ja muutis ta hääle kurvaks.
Järgnevast pikast ja kurvameelsest seletusest tundsin ainult ühe sõna ära: Плахой.
Lõpuks, kui jätsime jumalaga ja küsisin mehe nime, küsis ta veel minu käest: "Ты не швед?
" Vastasin kaljukindla häälega: "Нет, я финкский студент!
" Pärast seda juhtumit tõstis valvur mulle alati kätt.
Kõik, mida Eesti kohta vaja teada on Hiljem selsamal õhtul, kui mind peeti purjus Eesti meheks, ajasin juttu Saksa vahetustudengiga - paar sõna ka saksa keeles.
Ta rääkis, et ta oli juba esimeste päevade jooksul üllatatud sellest, et nii paljud eestlased oskavad saksa keelt.
Küsisin tema käest, kas saksa keele seisund on siiski nii üllatav, arvestades seda, et sakslased ja saksa keel mängisid Eestimaa pinnal olulist rolli peaaegu tuhat aastat.
"Tuhat aastat!
" kordas sakslane.
"Oh sa raisk!
Kas me tõesti oleme siin nii kaua olnud?
" Koju tulles tegin arvuti lahti ja hakkasin Vikipeediast huviga uurima, kas saksa ajaloos tõesti ei räägita mitte ühtegi sõnagi Baltimaade kohta.
Aga muidugi räägitakse.
Näiteks artiklist "Deutschland im Hochmittelalter" on lugeda, et "1226 wurde der Deutsche Orden im Gebiet des heutigen Ostpreußen aktiv und weitete seinen Einflussbereich in der Folgezeit auf das ganze Baltikum aus.
Der dort errichtete Ordensstaat sollte eine beispielhafte Zentralisierung der Verwaltung erfahren, die noch Nachahmer finden sollte.
" Kui ta oleks Eesti või Saksa ajaloo kohta natukegi huvi tundnud, oleks ta Vikipeediast viie minutiga kõik tähtsad asjad teada saanud.
Kui ajasin sakslasega rohkem juttu, selgus mulle, et midagi oli ta siiski juba eeskätt Internetist välja uurinud.
Tegelikult oli ta teinud väga täpse Eesti-Saksa kontrastiivse analüüsi.
Analüüsi teemaks polnud aga ajalugu või kultuur, vaid - Eesti ja Saksa õllehinnad.
Ajaloo kallaletung Mulle küll meeldis koolis ajalugu ja meeldib ikka veel.
Seda rohkem imestasin, et tuutorite ja vahetusüliõpilaste esimesel koosolekul, ilma et oleksin ühtegi sõna ajaloo kohta öelnud, ohkas üks Eesti venelane: "Te soomlased olete ajalooga nii hõivatud!
Ma imestan, kuidas te viitsite nii palju ajaloo peale mõelda!
" Seekord noogutasin ainult heakskiitavalt pead ja kinnitasin väite õigust.
Paar kuud hiljem veetsin jälle aega koos sellesama Eesti venelasega.
Siis juhtus ta mulle meelde tuletama, et Venemaal tähistatakse Suure Isamaalise Sõja aastapäeva.
Ainus asi, mida selle kohta ütlesin, oli: "Need venelased on ajalooga nii hõivatud!
Ma imestan, kuidas nad viitsivad nii palju ajaloo peale mõelda!
" Jalad jalutavad - mina mitte!
See lugu pole küll otseselt seotud vahetusega, aga Eestiga on tal siiski midagi pistmist ja seetõttu tahan ka sellest paar rida kirjutada.
Pärast vahetust, juuli lõpul, sõitsin autoga Venemaale, et näha vanaisa kodukohta ja Karjalat ja muidugi käia jälle Peterburis ---.
Sellest reisist oleks mul rääkida mitu huvitavat lugu, aga piirdugem praegu sellega, mis juhtus tagasiteel, kui sõitsin Peterburist Tallinnasse.
Kohe pärast Narva nägin, et kaks noort poissi püüdis autosid käeviipega peatada.
No, mõtlesin kiiresti, miks ma ei võiks kaht noort Eesti poissi natuke aidata - Vene Karjalas olin ju küütinud ühte Vene meest peaaegu sada kilomeetrit.
Niisiis peatasin auto teeäärde ja hakkasin peegli kaudu vaatama, kuidas poisid vedasid väsinult jalgu järel.
Tegin akna lahti ja küsisin, kuhu poistel on vaja sõita.
"Järgmine bussipeatus," ütles üks poiss tugeva vene aktsendiga ja viipas käega sõidusuunas.
Küsisin, kui pikk tee sinna on.
"Pool kilomeetrit," vastas teine poiss.
"Pool kilomeetrit!
See on ainult viissada meetrit!
" hüüatasin imestusest.
"Miks te ei jaluta?
" Esimene poiss lõi käega ilma ja nentis oma tugeva vene aktsendiga: "Jalad vjalutavad - mina ei jaluta!
" "Aga poisid," jätkasin: "ega ma ei hakka poole kilomeetri pärast tagapinki tühjaks tegema.
Sori.
" Poisid vaatasid tagapinki (see oli tõesti täis, kuna Vene toll oli käskinud autot tühjendama ja siis jälle kiiresti pakkima, et koeraga selle kõik õõnsused läbi uurida) ja noogutasid pead.
"Vabandage," ütlesid nad veel viisakalt.
"Pole midagi.
Õnne teile!
" vastasin.
Õnne poistel oligi tarvis.
Peeglist nimelt paistis, et nad jäid järgmist autot ootama.
Kuidas teha vahet Soome, Itaalia ja Eesti tudengite vahel?
Ühel päeval, kui pidin raamatukokku minema, mõtlesin, et oleks tore sinna kellegagi koos minna.
Niisiis tegin arvuti lahti ja küsisin Facebookis oma uutelt tuttavatelt, kas nad ei tahaks kaasa tulla.
Kõigepealt küsisin Soome vahetustudengit.
Ta vastas, et ta tuleks minuga hea meelega raamatukokku, aga ta peab praegu loengule minema ja me peaksime kahjuks homseni ootama.
Siis küsisin Itaalia vahetustudengit.
Ta kirjutas, et tal on väga hea meel, et palusin teda raamatukokku, ja vabandas väga, et ei saa tulla, kuna ta peab ülikoolis natukese aja pärast koosolekule osalema.
Lõpuks küsisin Eesti tudengi käest, kas ta tahaks minuga raamatukokku minna.
Ta ütles ainult: "Mis ma seal tegema peaksin?
" Ruumi soomlasele, palun!
Ostsin peaaegu alati toiduained sadama kõrval asuvast Rimist, kuna ta asus ainult paarisaja meetri kaugusel majast, kus elasin.
Ütlematagi on selge, et ma polnud selles poes harilikult ainus soomlane.
Sajad, kui mitte tuhanded, soomlased käisid selles poes tagasiteel sadamasse, paljud nendest ostmas veel viimased odavad viinapudelid, enne kui hoolitsev Soome Riik nad jälle oma sooja sülle haaras.
Ükskord, kui seisin jälle Rimi sabas, patsutas keegi mulle õlale, küsides, kas ma seisan sabas.
"Jah, seisan küll," vastasin, osutades käega soomlast, kes minu eel sabas seisis.
"Me peame lihtsalt talle natuke ruumi andma", lisasin.
Ja tõepoolest, kui eestlased hakkasid vaatama soomlast, kes kõikus minu eel ühelt poolt teisele poole, hoides süles viimase jõuga kahtteist viinapudelit ja kolme õllepurki, noogutasid nad heakskiitavalt pead.
Ime küll, õnnestus Soome mehel viinapudelite ja õllepurkide eest maksta ja sadama suunas kõndima hakata.
Kardan siiski, et laeva peal tehti talle natuke teistsugust ruumi, nimelt arestikambrist.
Jumalik pritsimees See juhtus juba paar aastad tagasi, ühel nendest mitmest reisist, mida korraldasin Eestisse enne vahetust.
Seekord sõitsin rongiga üheks päevaks Paldiskisse, Pakri poolsaarel asuvasse väiksesse linnasse.
Kohal jalutasin ringi, vaatasin inetuid Nõukogude aegseid maju ja kasarmuhoonete varemeid ja muidugi imetlesin ilusat päikeselist mereranda.
Kui jõudsin ometi tagasi Paldiski raudteejaama, otsustasin midagi jaamahoone kohvikus süüa.
Läksin sisse, tellisin õlle ja mingi Vene toidu - ma ei suuda seda kuidagi meelde tuletada.
Aga siis selgus, et jaamahoone kohvikus ei saa kaardiga maksta.
Lugesin oma rahad üles ja sain selle lõputulemuse, et pärast rongipileti ostmist jääb mul raha üle ainult ühe õlle jaoks.
Paldiski väikses kesklinnas oleks muidugi olnud pangaautomaat, aga mul polnud aega sinna jalutada.
Või oli - rongi väljumiseni oli veel paarkümmend minutit - aga siis ei oleks ma jõudnud enam seda magusat Vene toidu oodata.
Kui ütlesin müüjale, et mul on sularaha ainult õlle jaoks, vana paks mees, kes oli siiamaani vaikselt istunud, karjus: "Pane poisile üks võileib!
" Tänasin meest sõbralikult, sain õlle ja magusa heeringavõileiva kätte ja istusin mehe kõrval olevasse lauda.
Mees küsis needsamad küsimused ja ütles needsamad asjad, mida kõik küsivad ja ütlevad, kui noor Soome mees, kes oskab eesti keelt, juhtub Eesti väikelinnasse.
Aga siis hakkas mees rääkima endast ja eriti Paldiski jaamahoonest - tema jaamahoonest.
Ta rääkis, et kui ta oli jaamahoone ostnud, oli see väga halvas seisukorras olnud, peaaegu kokku langemas.
Ja siis, ühel kaunil päeval, oli mehele helistatud, et tema armas jaamahoone on tules.
Mees olevat kiiruga jaamahoonele tormanud ja tuletõrjele häire andnud.
Aga tuletõrje öelnud, et nad ei jõua praegu tulla - las vana hurtsik põleb maani maha, et saadakse sellestki probleemist lahti.
Mees ainult vaadanud, kuidas tema suurepärane jaamahoone tuleroaks jääb, ja lugenud hääletu palve.
Pärast palvet pöördunud aga tuul nii, et leegid enam ei levinud, ja hakanud sadama nagu oavarrest ja tuli kustunud.
Jaamahoone saanud viga, aga olnud veel paranduskõlblik.
Loo lõpuks ütles mees: "Ma pole eriti usklik inimene, kuid mulle tundub, et selles asjas oli Jumala käsi mängus.
" Pliiats kui Soome ühiskonna sümbol Tampere eesti keele lektor hoiatas mind enne vahetust, et erinevalt Soomest kasutavad Eestis tudengid alati pastakaid.
Ka mina proovisin alguses harjuda pastapliiatsiga kirjutama, aga sellest ei tulnud midagi välja: vahetasin pastaka kiiresti tuttava pliiatsi vastu, millega saab oma teksti alati märkamatult parandada.
Kui tutvusin Eesti ühiskonnaga paremini, hakkasin oma pliiatsis ka sügavamaid, sümboolseid tähendusi nägema: Soome ühiskond on õieti nagu suur pliiats.
Kui sa midagi valesti teed, antakse sulle alati uus võimalus - kustutame vead ära ja sellega on asi korras.
Kohe tuleb meelde hulk häid näiteid: Näiteks nendele soomlastele, kes tegid 80ndatel aastatel suured võlad ega saanud neid pärast 90ndate majanduslangust enam tagasi maksta, anti need andeks.
Muidugi kajastab sedasama põhimõtet ka näiteks Soome tervisehoid, mis annab uue võimaluse kõikidele rahakotti vaatamata, Soome lühikesed vanglakaristused, Soome suur töötuabiraha... Huvitav oleks teada, missuguste sulgedega rootslased kirjutavad.
Mis nende majadega viga on?
Vahetuse alguses korraldasid tuutorid meile ekskursiooni Tallinna sellistesse kohtadesse, kuhu vähemalt tavaline Soome viinaturist kergesti ei eksi.
Sõitsime bussiga ringi väljaspool kesklinna asuvad vaatamisväärsused ja Tallinna suured elurajoonid.
Giidiks oli meil kaks kohalikku tudengi, kes rääkisid kohtadest, millest me sõitsime mööda.
Nagu arvata võis, pidid giidid ekskursiooni ajal mitu korda ütlema, et sõidame jälle mööda Nõukogude aegsetest majadest, mis on halvasti ehitatud ja milles just keegi elada ei tahaks.
Pärast jälle üht sellist kommentaari tegin ka mina suu lahti ja ohkasin sügavalt: "On need hirmsad majad!
" - unustades täiesti, kes istus minu kõrval - üks väga meeldiv Bulgaaria daam.
Tema imestas giidi ja minu ütlemiste üle ja küsis: "Mis nende majadega viga on?
Bulgaarias on ju kõik majad sellised!
" Mitu kuud hiljem olin sellesama Bulgaaria daami ja kahe Itaalia tudengiga Helsingis.
Kui jalutasime kesklinnas, itaallased panid tähele, et Helsingi tänavatel on üsna palju kerjuseid.
Muidugi olid kerjused neile hästi tuttav vaatepilt, aga nad ei olnud kujutanud ette, et Helsingis oleks neid nii palju.
Rääkisin, et kerjused ongi Soomes üsna uus nähtus ja soomlastel on raskusi otsustada, kuidas nendesse suhtuda.
Siis pärisid itaallased, kust need kerjused Soome tulnud on.
Seekord taipasin õnneks õigel ajal, kellega räägin, ja ütlesin ainult, et ma ei tea.
Muidugi teadsin ma õiget vastust: nad on ju kõik pärit Bulgaariast. |
Tänapäeval on väga keeruline noor olla (ebeb05d0-00f2-4a04-a0a4-67d8845413e4).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Kes pole nooruses õppinud, selle vanadus on igav.
Katariina II.
Meie elu on väga huvitav asi.
Kui oleme väikesed, proovime õppida ja palume abi.
Kui oleme täiskasvanud, siis peamiseks eesmärgiks on teistele näidata, et just meie teame kõigest kõike.
Kui oleme vanad, siis õpetame neid, kes on meist nooremad või lihtsalt oleme pealtvaatajad, kes mõnikord lihtsalt kommenteerivad toimuvat.
Kui oleme noored, siis tekib palju raskusi.
Tahame teistele näidata, et me ei ole juba väikesed lapsukesed, kes ei saa endale süüa teha või otsustada, mida me tahame osta.
Tahame olla tunnustatud, tahame, et keegi kuulaks meid ja küsiks, mida me arvame mõne küsimuse kohta ja kas oleme me nõus mingi ettepanekuga.
Tahame, et keegi saaks aru, et meie ka oleme täiskasvanud või teisiti öeldes, noored täiskasvanud, kes on midagi väärt.
Kõige rohkem konflikte toimub noorte ja nende vanemate vahel.
Miks on see kogu aeg nii?
Tundub, et vanemad ei märka või ei taha märgata, et nende lapsed on juba suureks kasvanud.
Vanematel on tekkinud harjumus, et laps on nagu nende mänguasi, keda võib riietada, sööta ja paluda poodi minna.
Ma ei taha öelda seda, et vanemad on mingid mõisnikud ja lapsed on nende talupojad.
Ei, lihtsalt vanemad nii armastavad meid, arvates, et teavad, mis on meie jaoks parem.
Ja teavadki seda alati!
Põhjuseks on ka see, et vanemad lihtsalt ei jõua selles kiires elu tempos tegutseda.
Vist iga nooruk kuulis seda, et ta "oli alles ju väike, aga juba vaata, lõpetab kooli".
Kuulen seda juttu väga tihti ja saan aru, et ka minu vanemad võtavad mind, nagu väikest last.
Konflikt "vanemad-lapsed" on igavene.
See oli vanasti, see on praegu ja ma olen kindel, et see jätkub ka tulevikus.
Kõik vanemad on teisest põlvkonnast kui meie.
Kui saame vanemateks, siis tekib ka meil selline probleem oma lastega.
Nendel oli oma mood, muusika, huvid, vaba aja veetmisvõimalused, soovid ja unistused.
Kõik oli teistsugune, mitte parem, mitte halvem, lihtsalt teistsugune.
Nagu meile tundub, et nende elu oli igav ja monotoonne, tundub neile ka, et meie elu on lohakas, rumal ja mõttetu.
Nad ei saa aru, miks meie jaoks on huvitav koguneda mingis pargis, rääkida jutte ja kuulata muusikat, kuid meie jaoks see on kõige parem ajaveetmine.
Ja oleks kõik korras, kui nad lihtsalt ei nõustuks.
Selles ongi probleem, et nad tahavad meid õpetada, kuidas elada.
Kritiseerivad seda, mida me tähtsaks peame ja kogu aeg vastu vaielda.
Ütlevad, et meil ei ole tulevikku ja ei leia me endale töökohti kui ei alusta õppimist ja koolis käimist.
Selles on meie ühine probleem.
Nagu kõik teavad, konfliktis ei saa ainult üks pool süüdi olla, see tekib ainult kahe või suurema arvu inimeste vahel.
Nii vanemad kui ka meie oleme süüdi.
Mis on meie probleemiks?
Tean, et ka ise olen palju kordi seda endas märganud.
Meie oleme liiga emotsionaalsed, mõnikord lihtsalt ülikuumad ja kogu aeg võiduks valmis.
Oleks hea, kui meie ei karjuks emale : "Ole vait, ma ise tean, kuidas elada.
Sina, istu ja vaata oma seriaali".
Parem oleks andestada neile ja seletada, et pargis kohtamine ei ole mingi kriminaalasi, vaid isegi tervislik tegutsemine.
Kui sa sõpradega jalutad, ei tähenda see ju alati, et sa tarvitad narkootikume, jood veini, suitsetad kaks pakki tunni jooksul ja isegi planeerid, kuidas "mata õpsi" tappa, sest ta pani sulle kahe.
Vanemad on ju kõige lähedasemad inimesed ja ma olen kindel, et võib leida palju lahendusi ja viise, et konflikti ei tekiks.
Konfliktid kodus ei ole ainuke probleem, mis noortel tekib.
Päriselt öeldes ei saa ma kindlasti "seda" nimetada probleemiks, aga mõnikord on "see" ikka probleem.
"See" on noorte armastus.
Väga tore, kui see armastus on hea, romantiline, tunderikas.
Aga mida siis selle armastusega teha, kui sa valid endale vale partneri (näiteks, sa oled koolis viieline, aga su boyfriend on punker ja tema ainukeseks huviks on õlu)?
Või kui see armastus paneb su pea ringi käima ning sa oled nagu suur pumpav süda, mis unustab kõiki teisi asju maailmas?
Või kui sa armastad, aga su väljavalitu isegi ei märka sind?
Ja mis veel hullem, enesetapp ja mõtted armastuse pärast?
Need on just noortele tüüpilised tunded, mis teevad elu keerulisemaks.
Liigne emotsionaalsus ja elukogemuse puudus ei anna noortele võimalust olukordi rahulikult või isegi rahulikumalt võtta.
Kui probleem, siis sajaprotsendiliselt tragöödia.
Kui armastus, siis sajaprotsendiliselt draama.
Ma arvan, et väga tähtis on toetus, sest kui tunned tugevat õlga lähedal, siis tunned ennast kindlana ja ei tee rumalusi.
Mina arvan, et on olemas ka probleeme eneseväljendamisega.
Unistusi ja soove on noortel palju, kuid võimalusi vähe.
Tundub, et koolis käies läheb elu meist mööda.
Lähed sinna hommikul ja tuled tagasi umbes kell neli, aga pärast pead ju jõudma trenni ja ka teha koduseid ülesandeid.
Millal siis tegeleda eneseväljendamisega?
Kõike ei tule võtta nii pessimistlikult.
Leidub ka lapsi, kes jõuavad kõike teha, mida nad planeerivad, aga neid ei ole eriti palju.
Suurem hulk noori lihtsalt ei jaksa, ei proovi, ei taha ja ei leia aega.
Nappus teeb elu keerulisemaks: kas valid mingi tegevusala, mis on teistest tähtsam su jaoks või üldse ei hakka millegagi tegelema.
Tihti see probleem käib ka töö kohta.
Ma arvan, et iga laps ja üldse inimene, tahab näidata teistele ja ka endale, et ta midagi ise jaksab teha.
Kui ta saab veel selle eest raha, siis see on suurepärane!
Kuid noortel ei ole aega töö otsimiseks ja üldse töötamiseks, sest enamus veel õpib koolis.
See ei tee noorte elu halvemaks, vaid ikka keerulisemaks.
Lahendusi võib olla kaks.
Esimene ehk hea, kui nooruk leiab endale normaalse töökoha, töötab seal pärast kooli või nädalavahetusel, saab palka ja kõik on temaga korras.
Teine ehk kriminaalne, kui nooruk ei taha tööd teha, aga raha teenida tahab ikka ja siis leiab enda jaoks võimalusi, kus ta saabki musta raha.
Kiiresti, lihtsalt ja palju.
See võib olla seotud ainult kuritegudega.
Kahjuks, noorte hulgas on väga arenenud narkootikumide müümine, asjade ja autode varastamine ja nii edasi.
Mina arvan, et sellised "tegevusalad" võivad anda raha ja palju õnne, aga see raha ja õnn on ajutised.
Kuriteod ja vägivald ei jää ilma karistuseta.
Nii juhtub alati.
Heaks näiteks võib tuua raamatu "Mina olin siin" peategelase loo.
Noormees Rass on tüüpiline nooruk.
Ta õpib koolis.
Tal on inimene, keda ta armastab, tal on omad unistused ja probleemid, just viimaseid on palju.
Rass tahab olla iseseisev ja ta on teinud selleks suure sammu - ta ei ela oma vanematega koos, vaid elab tüdrukuga.
Kuid see eraldi elamine ei ole veel kõik ja see fakt, et sul on oma korter ei tähenda seda, et korter enda eest ise maksab.
See tähendab seda, et Rass peab midagi tegema selleks, et ellu jääda.
Kõik inimesed vajavad elu jaoks raha.
Okei, õnn ei ole rahas, kuid kordan veel üks kord kõik vajavad raha.
Ja Rass ka.
Kool, hariduse puudumine segavad hea töökoha leidmist, kus võiks head palka teenida.
Kus üldse võib nooruk töötada?
Seal, kus ei ole eriti raske, ei küsita teadmisi, aga vajatakse tööjõudu.
Seda Rass ei taha, see on liiga kole valik ja piisavalt raha ei anna ka.
Ta valib teed, mis on seotud kriminaalsete tegevusega, kuritegudega ja musta rahaga.
Õnneks, oma elus ma ei ole sellega kokku puutunud, kuid arvan, et nendel, kes valisid sellise tee on kaks võimalust: vangla või surm.
Kuid sellest on veel vara rääkida.
Oma valikuga Rass "kirjutas alla lepingule", et tema on selles mängus lõpuni, sest muud varianti pole.
Kas mängus ja lõpuni või üldse see sind ei peaks puudutama.
Juba loo alguses ta sattub sellisesse olukorda, kust välja pääseda on väga raske.
Bensiini varastamine ei ole hea tegevusala noore poisi jaoks ja kõik sündmused näitavad seda Rassile, aga ta ei taha seda märgata ja selle pärast jätkub maandumine põhja.
Tüüpilise kurjetegija eluviis on talle ka omane.
Pubis ta joob veini, tülitseb oma tüdrukuga, kes suudleb teise mehega ja siis kakleb temaga.
Ja nii mööduvadki tema päevad.
Üldiselt, ei saa öelda, et Rass on paha inimene ja sellised nagu tema, peaksid olema ühiskonnast eraldatud.
Ei, lihtsalt Rass on paha poiss, kes tegi endale oma reeglid: suitsetab kooli juures ja puudub tundidest.
Miks ta selline on?
Selle pärast, et ta " liiga vara" suureks kasvas ja proovis olla sõltumatu.
Kõige suurem Rassi viga oli siis, kui ta narkootikumidega kokku puutus.
Olgu, et ta ise neid tarvitas, sest oli juba suur ja peaks aru saama, millise tulemuseni see kõik võib viia.
Kuid narkootikumide müümist ma ei saa talle andestada.
Ma üldse ei saa aru, kuidas üks inimene võib teist inimest tappa, raha saamise nimel ja veel lõbutseda, et ta nii rikas ja osav müüja on.
See on ju ebanormaalne ja väga karm.
Inimestel, kes narkootikume tarvitavad ei ole juba midagi tähtsat, ainult inimestega sarnane välimus, aga mõnikord isegi mitte.
Rass müüs neid ja oli väga rõõmus.
Müüs ja rõõmustas.
Müüs ja rõõmustas.
Kuid muinasjutud lõpevad ja siis tulevad "kõige rangemad mehed" ehk bandiidid, kes on juba selles mängus palju aastaid, kes ei vaata, kas seisab nende ees Rass või keegi teine, aga lihtsalt lahendavad probleeme.
Sellest situatsioonist pääseb peategelane puhtalt, ehmatusega ja paari sinikaga.
"Nagu hane selga vesi", ütleksid meie vanaemad.
Kuid saatus on juba ette määratud.
See, kes teisele halba teeb, tuleb talle pumerangiga tagasi.
Juhuslikult saabki Rass oma karistuse.
Ja nali ongi selles, et juhuslikult.
Ma arvan, et just see on autori poolt antud võimalus, selleks, et ta saaks oma elu üle vaadata ja mõelda, mis on õige ja mis ei ole.
Veel mulle tundus, et Rassi karistus ei olnud selles, et ta pidi vanglas istuma, aga vaid selles, et tema armas Renita oli jäänud üksi ja tema unistused surid enne seda, kui ta sai neid ellu viia.
See lugu on väga õpetlik.
Kõige lihtsam õpetus, mida me siin näeme on see, et müüa narkootikume on halb asi ja üldse kriminaaliga kokkupuutumine on ebasoovitav.
Raskem õpetus, mida võib ridade vahel välja lugeda on see, et kui sa oled noor ja sul ei ole elukogemust, siis sa pead sada korda mõtlema enne seda, kui sa hakkad midagi ette võtma.
Soov olla suur ja tunne, et sa saad ise kõiki asju lahendada, on mõnikord vale.
Meie ühiskonnas on tuhandeid Rassiga sarnaseid noori, kes on lõksu sattunud.
Mõned surevad, mõned istuvad vanglas, mõned töötavad terve elu jooksul ainult selleks, et mingit kosmilist summat välja maksta.
Kas sellist elu nad tahtsid ja ettekujutasid?
Olen kindel, et ei.
Enne riskimist on vaja kõike kontrollida ja peaga mõelda.
Isegi Rassil oli palju võimalusi, kuidas tegutseda.
Ta võiks tööle minna, sugulastelt raha küsida ja üldse proovida midagi ette võtta sidumata end kuritegevusega.
Elu juba õpetas teda, et kuriteod ei vii headuseni.
Ta ei saanud ise hakkama ja keegi ei aidanud teda.
Iga inimene tahab, et tal oleks mingi sõber või armas inimene, kelle juurde võib tulla, kas hommikul või öösel ja rääkida talle kõike, mis su südamel on.
Ja noored vajavad seda veel rohkemgi, sest nendel on väga palju emotsioone ja jutte, mida võiks teisele rääkida.
Noorte psühholoogia on väga keeruline ja selle pärast ka nende elu.
Sellepärast minu teema on - "Tänapäeval on väga keeruline noor olla", mitte "Tänapäeval on väga keeruline täiskasvanud olla".
Täiskasvanutel on ju ka palju probleeme, näiteks tööpuudus ja lapsed kodus.
Ma vastan, sellepärast et just noored võivad teha neid vigu, mis täiesti muudavad nende elu ja kirjutades seda tööd ütlen veel üks kord kõike seda endale.
Tänapäeval on liiga palju kiusatusi, mis kõik näivad noortele suurepäraste šanssidena.
Just noored vajavad kedagi teist, kes oleks lähedal, kui nad midagi otsustavad, sest nad alles õpivad elama.
Noortel on väga palju ambitsioone ja igaüks arvab, et just tema teab, kuidas maailma muuta, kuid mitte keegi ei mõtle, kui palju sellega seotud raskusi on olemas.
See on normaalne, kui ta on noor ja pole veel täiskasvanud.
Mulle tundub, selleks et noorte elu ei oleks keeruline, on vaja lähedast inimest, kes võiks sind aidata ja soovitada sulle midagi.
Ja tuleb lapse valikut austada.
Kui näiteks sinu laps ei vaja ja ei taha, et keegi teda aitaks, sest see ainult teeb tugevamaks või isegi parandab suhteid.
Kui nooruk saab aru, et tema ongi juba täiskasvanud, siis ei pea ta kogu aeg midagi teistele tõestama.
Noorte elu on väga keeruline ja seal on palju probleeme.
On vaja ainult rahulikumalt neid vastu võtta ja olla õnnelik selle üle, et sa oled noor, kellel on elu veel ees ning väga rumal on juba alguses nii pessimistlik olla.
Sir Wilfred Grenful ütles: "Tõeline rõõm ei tule muretusest või rikkusest või inimeste kiitusest, vaid millegi väärtusliku tegemisest".
Noorus on ju ilus aeg ja seda on vaja elada hästi! |
Väikene lugu väikesest tüdrukust (317e129d-2e08-4908-999a-051545d65bc1).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Oli kord väikene tüdruk.
Temal oli ka nimi, loomulikult, aga selles loos nimetame teda ainult Tüdrukuks.
Tüdruk hüples mööda märga ja porist teed, mõni kord tema juba tanstsiskles paar sammu edasi.
Võime siis oletada, et tema väga rõõmsal meelel kõndides mööda teed, ehkki vihm kohises ja ladises hallidest pilvedest alla.
Ja tõesti, Tüdrukul oli väga hea põhjus olla rõõmus, sest oli tema vanaema sünnipäev.
Vanaema elutses pisikeses majas, mis oli ehitatud metsaserva.
Sinna oli meie väikene Tüdruk siiski teel.
Seljakotis temal oli kaart, mille peale tema ise oli joonistanud lille, ja suur kingituspakk, mille sees oli üllatus vanaema jaoks.
Siiski pole mingi ime, et Tüdruk tahes-tahtmata päris vilistas ja ümisedas aeg-ajalt, ja ikka rõõmsamaks tema meel muutus, kui tema lähenes metsaserva ja vanaema maja.
Vihm rahunes väikeseks uduks, mõni raske piisk kukkus veel pilvedest alla ja sai lombid võpatelema.
Päike välgatas metsa tagant ja sai kõig tuhandad veepiiskud puude oksadel ja lillede kroonlehtedel välkuma ja sätendama.
Tüdruk haigutas ja tema sammud aeglustusid.
Pikk tee oli teda tõepoolest väsitanud.
Temal oli just kavatsus seisatama ja isegi maha viskuma, kui tema nägi, et tuttava punane maja vilksatas puude tagant.
Tema oli juba päral. |
Ütle kes on su sõbrad siis ütlen kes sa ise oled (9d2dfef0-b5f1-4a6e-ad8b-278a7fc47fc1).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Kuidas mõtestada lahti, kes on sõber?
Mõningate inimeste jaoks sõber tähendab seda inimest, kelle peale võib loota, kes aitab igas olukorras, kellele võib oma muret kurta ja kellega on koos meeldiv aega veeta.
Osade inimeste jaoks on see aga hoopis midagi vastupidist, nende jaoks sõber ei oma erilist tähendust, oluline on lihtsalt suhtlemine.
Lugesin Henno Sassi teost "Mina olin siin 1: esimene arest".
Teoses räägitakse noormehest, kes läks halvale teele sellepärast, et laual oleks leib.
Väga paljud noored tänapäeval on sunnitud langetama valesid otsuseid erinevate probleemide tõttu, et kuidagi iseseisvalt elus hakkama saada.
Need probleemid võivad olla igasugused.
Selle raamatu peategelase mure seisnes selles, kuidas teenida raha oma unistuste täitmiseks.
Teose "Mina olin siin" peategelane oli noormees, kelle nimi on Rass.
Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja õppis eliitkoolis, kuna ta oli intelligentne, tark ja mõistev, ning tema unistuseks oli saada heaks arstiks.
Rass elab koos oma tüdrukuga, kelle nimi on Säde.
Noormehel ei olnud ema ja isaga oli ta tülis.
Tal ei olnud kedagi, kes teda toetaks ja hoolitseks tema eest.
Rass oli suhteliselt iseseisev, kuid tal oli väga raske teenida raha, et korteri üüri maksta ja süüa osta.
Siis aga Rass kohtus endise vangiga, kes oli narkoärimees.
Tal oli vaja narkodiilerit ja Rass nõustus seda tööd tegema, kuna tal oli raha vaja.
Sellest otsusest alates oli Rass ümbritsetud halbade inimestega ja pidi tegema ebaseaduslikku ja räpast tööd, et elus hakkama saada.
Ta ei müünud ainult narkootikume, vaid ka varastas bensiini ja müüs seda edasi.
Rass üritas raha kokku hoida, et saaks minna arstiks õppima.
Loo lõpus ta võetakse koos sõpradega vahi alla.
Rassi jaoks oligi see parim võimalus uue elu alustamiseks, alga alles pärast mitmete aastate veetmist vangis.
Kui tal oleks olnud toetav perekond ja parem elu, poleks ta ehk sattunud halvale teele.
Arvan, et kõik oskavad tuua näiteid elust, sarnaseid juhtumeid, mis ei ole ilukirjanduslik väljamõeldis.
Näiteks algklassides õppides oli mul klassivend, kellel kahjuks polnud vanemaid.
Ta vanemad olid hukkunud autoavariis ja poisile jäi lähedastest ainult vanaema.
See asjaolu mõjutas teda aga väga - ta muutus veidraks, tema käitumine oli ebatavaline, hakkas vähem suhtlema oma klassikaaslastega, oli näha, et ta hoidis kõiki tundeid enda sees.
Põhikooli ajal võis märgata, et ta hakkas aina rohkem meist kaugenema, tema käitumine muutus veel rohkem ja ka tema välimus.
Me kõik mõistsime, et tal olid nii finants- kui ka kasvatusraskused.
Võis arvata, et poiss ei kuulanud enam vanaema arvamust, tegutses iseseisvalt.
Poissi mõjutas rahapuudus, ta ei võtnud osa kooli üritustest.
Me suhtusime mõistvalt, kuna oli arusaadav, et ainult vanaema pensionile ja lastetoetusele tuginedes oli neil raske elada.
Ka tema sõpruskond muutus Poiss hakkas suhtlema vanemate noormeestega, kellel oli juba tol ajal halb reputatsioon.
Ütleme nii, et see suhtlemine tõi kaasa uusi muresid.
Näiteks probleemid käitumisega tunnis, suhtumine pedagoogidesse, tundidest põhjuseta puudumine jne.
Kuid sellega asi ei lõppenud.
Ühel päeval, tunni ajal, astusid klassi sisse kaks politseinikku ja kutsusid õpetaja ja selle poisi välja.
Hiljem saime me teada, et teda süüdistatakse kuritegudes, milleks olid varastamine ja vandalism.
Kõigile oli arusaadav, et tema ei olnud ainus, kes sellesse segatud oli.
Aga poiss ise ei andnud kedagi välja, vaid väitis, et tema on ainsana süüdi.
Nüüd ma mõistan, et ta tahtis saavutada austust nende vanemate poiste poolt või lihtsalt kartis, et nemad pööravad talle selja või peksavad ta hoopis läbi.
See jääb meile igavesti saladuseks.
Kuid tema kuriteod põhikooli ajal ei lõppenud.
Pärast üheksanda klassi lõpetamist ei kuulnud keegi temast enam midagi.
Aga just nüüd hiljuti keskkooli ajal saime teada, et meie endine klassikaaslane oli koos nende pahade poistega juuatäis peaga varastanud auto ja sattunud avariisse.
Üks neist neljast jäi ellu, kuid see ei olnud kahjuks meie endine klassivend.
Hiljem oli ajalehes artikkel, kus kirjeldati juhtunut.
Me olime šokeeritud sellest, et meie klassivend oli see, kes oli põhjustanud selle õnnetuse.
Tema oli lõhkunud auto klaasi, istunud rooli ja teinud avarii.
Ma ei suutnud uskuda, et see oli tema, kuid kõik faktid rääkisid vastupidist.
Võibolla juba algkoolis oleks pidanud rohkem poisile tähelepanu pöörama ja ei oleks tohtinud lasta tal suhelda nende pahade poistega, vaid oleks pidanud talle rohkem hobisid võimaldama.
Tehes kõike õieti, oleks ehk olnud võimalik seda kõike vältida.
Nüüd aga me ei saa teada, mis oleks olnud teismoodi.
Tänapäeval kirjutatakse ajalehtedes, internetis ja uudistes väga palju noortest, kes on sattunud halvale teele ning saanud selle eest karistada.
Noored teevad väga palju rumalusi sattudes halba keskkonda.
Sõbrad, kes ei ole just kõige paremad, ja nende mõju paneb noori tegema pahandusi, langetama valesid otsuseid.
Arvan, et minu loetud kirjandusteos "Mina olin siin" ei ole väljamõeldis ega liialdus, selliseid juhtumeid kohtab tänapäeval suhteliselt palju.
On veel hullemaid asju noortega juhtunud, näiteks alkoholijoobes autoga ringi sõitmine, kuna seda tahavad sõbrad, inimeste tapmine ja röövimine.
Sõprade seltskonnas noored tahavad olla popimad ja tõestada, et ta on paremad.
Selleks nad teevad jubedaid asju, sest just halvad sõbrad panevad neid asju tegema.
Lugesin ka üht artiklit, mis pani mind tõsiselt mõtlema.
Minu kodukandis juhtus üks autoavarii, mille põhjustas noor poiss.
Ta oli kuueteistaastane, kellel polnud veel autojuhilube.
Tema sõber oli viis aastat vanem ja istus selles autos tema kõrval.
Poisid tahtsid nalja teha, kuid see nali lõppes halvasti.
Noorem poiss sai surma.
Selle juhtumi peale mõeldes, tekkis mul tohutult palju küsimusi.
Miks vanem poiss pani just noorema rooli?
Miks oldi alkoholijoobes?
Miks tehti seda nalja pärast?
Ma ei tea neile küsimustele vastuseid.
Ehk on põhjus, miks vanemad poisid kasutavad noori ära ja miks just nemad avaldavad noortele suurt mõju, selles,et .
nad on ise veel lapsed ja mõtle võimalikele tagajärgedele, neil puudub ohutunne.
Selle vanema poisi pärast sai süütu noor inimene surma, aga ellu jäi just tema - vanem.
Ellu jäi ta võibolla sellepärast, et järgmine kord ta mõtleks oma tegude üle ja ei teeks rohkem selliseid rumalusi.
Usun, et see oli talle õppetund kogu oma eluks.
Üks näide veel ühest väga tuntud teosest " Kuidas elad, Ann?
". See teos on üks minu lemmikraamatutest, mida olen korduvalt oma elu jooksul lugenud, käisin isegi etendust vaatamas.
Lugu oli tüdrukust, kelle nimi oli Ann.
Ta usaldas inimesi, eriti oma sõpru, hoolist nendest ja oskas neid hinnata.
Kord leidis Ann oma ema päeviku ja olles selle läbi lugenud, otsustas ta põgeneda, kuna ta solvus oma ema peale.
Ta läks oma sõbranna Reena suvilasse.
Alates sellest päevast, kui ta sinna suvilasse saabus, toimusid seal koos sõpradega ainult peod.
Peohoos kadus ja sai surma üks tema sõpradest, põles maha ka saun.
Pärast seda otsustas Ann koju tagasi minna.
Nagu näha, ei olnud tema sõbrad just maailma parimad.
Ann oli tubli tüdruk, kuid tema sõbrad õpetasid teda jooma ja suitsetama.
Ann tegi suure vea, et põgenes sõprade juurde.
Ta oleks pidanud ikkagi emaga rääkima ja paluma, et ta seletaks lahti päevikusse kirjutatu.
Selles loos oli ka Anni ema süüdi, ta oleks võinud kohe Annile tõtt rääkida, siis poleks Ann halvale teele läinud.
Järeldus on selline, et probleem ei ole ainult selles, millised on meie sõbrad, vaid ka millised on meie vanemad.
Sõpru me saame valida - vanemaid aga mitte.
Enne kui langetada mõni äärmuslik otsus, millel võivad olla halvad tagajärjed, tuleks ikkagi mõelda sellele, kas meil on seda ikkagi vaja või mitte.
Äkki on võimalik probleemi ka teisiti lahendada.
Miks ma valisin just neid näited?
Sellepärast, et kõik need juhtumid räägivad sellest, kui suurt mõju omavad meile sõbrad.
Kõigis juhtumites peategelased sõltusid nii öelda oma "sõpradest".
Keskkonnas, kuhu nad sattusid, olid oma reeglid, eluviis ja tegevused, mis ei olnud seadusega kooskõlas.
Kõiki meid ümbritseb oma keskkond, mis jätab igaühele meist oma jälje - oled sa näitleja, tuntud sportlane või kes iganes veel.
Lähtudest sellest, võime me öelda, et igaüks valib ise omale tee, sest halvad inimesed ei sünni, vaid nendeks saadakse.
Ma usun ja olen nõus, et see tsitaat "Ütle, kes on su sõbrad, siis ütlen, kes sa ise oled" on õige ja oma sõpru tuleks väga hoolikalt valida. |
Ütle kes on su sõbrad siis ütlen kes sa ise oled (acc57a04-fde5-44ab-8550-8a9bc87f8b35).txt | et | elle | document-level | learner | C1 | CC BY 4.0 | Tänapäeval paljud inimesed arvavad, et sõprade järgi saab öelda, missuguse inimesega on tegu.
Osaliselt on neil õigus, sest kõik veedavad vaba aega oma tuttavate seltskonnas ja seal on oma kombed ja harjumused, näiteks, neil on ühised huvid, jutuajamise teemad ja oma kohtumiskohad, kuhu nad kogunevad ja lõbutsevad.
Aga kõik inimesed on omapärased ja erinevad üksteisest.
Lähimaid sõpru võrreldes, tekib mulje, et see väide on õige, sest neil on nii palju sarnasusi.
Aga paljud inimesed eksivad, sest nad ei tunne ikkagi inimest nii hästi.
Kui minu sõbrad joovad või suitsetavad, see ei tähenda, et mina teen ka seda.
Kas saab siis öelda, et sõbrad peegeldavad inimest?
Minu arvates see kõnekäänd on väär ja ei sobi paljudesse olukordadesse.
Näiteks, minu sõbranna on kinnine ja arglik, ta isegi kardab õpetajalt abi küsida, aga mina olen avameelne ja seltsiv inimene, kogu aeg otsin uusi sõpru.
Mulle meeldib süüa, aga ta kardab paksuks minna ja peab dieeti.
Me oleme nii erinevad inimesed, kuid vaatamata sellele veedame palju aega koos ja sõbrustame juba mitu aastat.
Loomulikult on meil ühised huvid, need on laulmine, maalimine ja sport.
Mis "sõbrad" me oleksime, kui meil ei oleks ühiseid huvisid?
Selles mõttes on kõnekäänd õige, aga me ei ole ikkagi nii väga sarnased.
Uued sõbrad ja tuttavad saavad muuta inimest ja tema vaateid elule.
See juhtus teose "Hanejaht" peategelasega.
Kui inimene veedab palju aega uute tuttavate seas, kes erinevad vägast, ta muutub pikkamööda märkatamatuks iseendale.
See inimene hakkab käituma, riietuma ja isegi mõtlema nagu tema sõber, ta laenab oma parima sõbra harjumusi.
Mõne aja pärast ei saa seda inimest juba ära tunda.
Näiteks, raamatus "Hanejaht" muutus peategelane niivõrd, et ei pannud ise seda tähele, kelleks ta sai ja kuidas ta nüüd käitub.
Inimene ei saa iseennast selles olukorras aidata, aga seda voivad teha tema sugulased ja inimesed, kes muretsevad tema pärast.
Kõige parim lahendus on isoleerida inimene nendest, kes mõjuvad halvasti temale, anda talle aega mõtisklusteks ja oma käitumise analüüsimiseks.
Niimoodi tegi peategelase isa - ta saatis oma poja vanaisa juurde maale, kus Jaan muutus paremaks ja sai teada, mida tahab elust.
Ühelt poolt võib tundada see karistusena, aga kui mõelda sügavamalt, isa tahtis ainult head oma pojale.
Lugedes raamatut "Hanejaht" tuli meelde veel üks kõnekäänd: kellega sõbrustad, sellega ühte nägu lähed.
See väljend sobib selle teosega, sest peategelane hakkab narkootikume tarvitama just selle pärast, et tema tuttav pakkus talle proovida.
Nii juhtub paljude noortega.
Nad arvavad, et üks kord ei tee neile midagi halba, siis tuleb veel üks kord ja neil tekib sõltuvus.
Praegu on see suur probleem noorte seas.
Noored inimesed ei taha kuulata, et suitsud, uimastid ja alkohol kahjustavad tervist ja võivad isegi tappa, kui tarvitada neid liiga palju.
Kõik see on ainult ühe asja pärast, et olla populaarne teiste seas ja tunda kaifi.
Mul ei ole tuttavaid, kes tarvitavad narkootikume, aga on neid, kes suitsetavad, kuigi neid ei ole nii palju, ainult mitu inimest.
Nad teavad, et suitsetamine kahjustab tervist, aga nad ei taha suitsetamisest loobuda, kuid arvavad, et teevad seda pärast, kui see muutub tüütuks või kui nende tervis halveneb selle tasemeni, mil suitsetamine muutub juba ohtlikuks.
Mind teeb kurvaks selline suhtumine oma tervisesse.
Tean, et mind see ei puuduta, see on nende elu ja nad ise otsustavad, kuidas elada.
Lihtsalt tahan seletada neile, milleni viib selline suhtumine.
Ise ma väldin läbikäimist nende inimestega, kes on millestki sõltlased, sest ei tahaks rikkuda oma elu mingi rumaluse pärast või sattuda sellisesse olukorrda nagu raamatus "Hanejaht" peategelane Jaan.
Minu meelest oli see väga rumal viga, kui ta arvas, et kõik on kontrolli all.
Seda raamatut lugedes saad aru, et maailmas ei ole kõik nii hästi, kui tundub.
Pille ja tema vend Dan ei olnud tegelikult nii head inimesed nagu seitsmeteistkümneaastane poiss arvas, aga elu on karm.
Selliseid inimesi on palju tänapäevases elus.
Need inimesed petavad teisi ainult kasu saamiseks, hoolimata sellest, mis saab kannatanutega edasi.
Korralikud inimesed peavad olema ettevaatlikud selles suhtes, et mitte sattuda pahandustesse, ohtlikkesse ja teistesse halbadesse olukordadesse.
Teos annab võimaluse teise inimese vigadest ja kogemusest midagi uut õppida enda jaoks.
Tavaliselt inimesed ei pane tähele, kellega nad sõbrustavad.
Üldiselt sõprade üldiste käitumise joonte järgi saame aru inimese eelistustest, aga tema enda iseloom jääb varjatuks.
Oleks hea jälgida oma parima sõbra käitumises halbu joone ja arutleda seda temaga, et neid parandada, sest paljud teised inimesed vaatavad alguses sõpru ja siis ainult sinu enda omadusi.
Ise pead otsima sõpru, kes ei valetaks sulle ja ei jätaks sind hätta.
Jaan Tangsoo tegi õigesti, et kirjutas selle teose oma elukogemusest lähtudes.
Selleks oli vaja julgust, sest mitte kõik inimesed saavad oma õnnetustest elus rääkida maailmale.
Teoses sarnaneb ta iseenda hanega: "Olin olnud nagu hani, kellele pudistatakse ligimeelitamiseks midagi ette ja kes tuleb kael õieli seda noolima ning kellel siis ootamatult kõrist rabatakse".
See lause iseloomustab õigesti seda, keda petetakse ja siis kasutatakse ära.
Mulle tundub, et see raamat on üks võimalikest abivahenditest neile, kes soovivad oma elu muuta paremaks, väärtuslikumaks.
Selleks tuleb eelkõige aru saada iseendast ja oma haigustest, mille nimi on narkomaania, ning alustada siis tõsist, kuid mitte sugugi lootusetut tööd iseendaga.
Ärgu peljaku seda raamatut ka need, kellele süstida või mitte süstida pole probleemiks või kes elavad või puutuvad kokku narkomaaniga.
Arvan, et ehk aitab see raamat paremini mõista ja aidata... |
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.